Seitse kuradit (1985)

Filmi valmimisest

Valmib kirjanduslik stsenaarium "Seitse kuradit": 03.07.1984
Režiistsenaariumi valmimine: 16.10.1984
ERA.R-1707.1.2427 Nukufilmi "Seitse kuradit" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsus, aktid.

Filmi ettevalmistusperiood: 17.10. - 17.12.1984
Võtteperiood: 18.12.1984 - 03.03.1985
Montaaž: 04.03. - 04.04.1985
Filmi üleandmine - 3. aprill 1985
Venekeelne dublaaž valmis: 12.04. - 13.05.1985
Filmi maksumus - 45 040 rubla.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2428 Nukufilmi "Seitse kuradit" loomingulised lepingud, eelarve, kalkulatsioon.

Filmi annotatsioon

See on lugu napsivennast ja seitsmest kuradist, kellest filmi peategelane kõiksugu kavalust appi võttes vabaneda püüab. Lõpuks otsustab ta kuradid kalale meelitada. Ostab rongipiletid, viib paharetid kupeesse, kostitab jäätisega. Ja kui rong liikuma hakkab, lipsab ise salamahti teisele, vastassuunas sõitvale rongile. Lähimas raudteejaamas tuleb õnnelik reisija rongilt maha ja otsustab alustada uut elu - ilma viina ja ilma kuraditeta. Paraku osutub see illusiooniks, mis puruneb lähima õllekioski juures...
Pikkamööda liigub mööda laia, pimedusse kaduvat teed killavoor kuraditega, kes lohistavad enda järel lootusetult "väsinud" päevakangelast.

Linastusluba Nº 22/85  väljastati filmile 12.04.1985. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Filmiarhiivi filmitoimik nr 4773. 

Kunstinõukogu protokoll nr 7
4. aprill 1985

S. Kiik: Filmi teema oli meile käsu korras määratud. Lugu ise tuli lustakas ning nukkude liikumine on tore.
S. Školnikov: Midagi pole öelda - hea film!
K. Kiisk: Sümpaatselt, nukrusega tehtud film. Moraal on täiesti olemas ja seda on muhedalt edasi antud.
R. Raamat: Tegemist on meistri tasemel tehtud tööga. Tavaliselt sellisel teemal ei osata filme teha.
ERA.R-1707.1.2239 Kunstinõukogu istungite protokollid ja otsused, lk 20.

Filmist ajakirjanduses

Kinomaja ekraanil olid 3. märtsi arutelu eel peaaegu kõik Tallinnfilmis» 1985. aastal valminud multifilmid. Multifilmi aastaülevaate tegi tuntumaid «Sojuzmultfilmi» režissööre Andrei Hržanovski: "«Seitse kuradit» tõendab professionaalset meistrikätt küll filmi karakteritelt, atmosfäärilt, liikumiselt."
Seejärel sõna võtnud Jaan Ruus jaotas möödunud aasta multifilmid moraalilugudeks («Seitse kuradit», «Vägev vähk...», «Laululood») ja mudellugudeks («Nõiutud saar», «Klaasikillumäng», «Hüpe»). «Seitse kuradit» on tema sõnutsi «täiesti hea Pars» lõbusalt sissesüstitud didaktikaga .
Balbat, M. (1986). Multifilmivaatlusi [1985. aasta filmidest]. Sirp ja Vasar, 21. märts, lk 7.

R. Laanemäe: "Sotsiaalpedagoogilise suunitlusega filmides kasutatakse otsesõnalisuse vältimiseks ja didaktilise eesmärgi lõõritamiseks harilikult satiiri, goteski, mõistukõnet. Ka «Tallinfilmi» vastses teoses on mindud sama rada.
Filmi peategelane on mõõdukalt karikeeritud spetsiifilise joodikufüsiognoomiaga (krooniline) alkohoolik, kel järjekordses delirium fremens'is ilmuvad (ilmselt mitte esimest korda) seitse kuradit. Oleks loomulik, et selletaolised ilmutised ka vaatajas mõnevõrra hirmu või ärevust tekitaksid (meenutatagu kas või Viiralti visioone). Paraku sarnlevad nood kuradikesed nukufilmi eripära tõttu rohkem mõne naiivtobeda tilbendisega sõiduauto esiklaasil. Halvem on, et ka nukk-joodiku suhtumine neisse jääb ebamääraseks. Ühelt poolt ta nagu kardaks neid, teisest küljest on tal kahtlemata märksa mõnusam juua seitsme lõbusa selli seltskonnas kui omas urkas üksipäini. /---/
Lugu ise jääks kaunis triviaalseks (moraaliga á la annad kuradile näpu ...), kui poleks kujundlikmõjuvat (mis sest, et ebaloogilist!) lõppu — kuradikesed lohistavad purupurjus meest kodu poole, väsivad ning jätavad ta hämarale teele lebama. Vaataja poole seatakse pudeli najale üles kiiskavpunane ohukolmnurk. Hoiatuseks!"
Laanemäe, R. (1985). Nukkudega viina vastu. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 68-69, ill.

E. Siimer: "Jäägu žanrimääratlus pealegi noore retsensendi südametunnistuse asjaks. Kuid mis juba hoopis kurjast — pidades silmas asjaolu, et ajakiri kujundab käesolevaga valdavas enamikus filmi mittenäinud inimeste arvamust —, on selle nukufilmi didaktiliste nõuete liistule tõmbamine. Oleks siiski hea, kui arvustajad arvestaksid, et kunstinähtusi iseloomustavad omad arenguseadused. Allakirjutanu arvates on aga «Seitsme kuradi» puhul tegemist just sellise fenomeniga. /---/
P.S. Kas tahab allakirjutanu nüüd sellega väita, et selle filmi näol on tegemist suursaavutusega meie filmikunstis? Seda mitte, kuid lustakas ja uudne on see H. Parsi väikefilm kindlasti."
Siimer, E. (1985). Repliik [vastulause R. Laanemäe arvustusele]. Sirp ja Vasar, 25. okt, lk 13.

Õie Orav: Mis sunnib teid ikka ja jälle tegema nukufilmi?
Heino Pars: Tahtmine näha, kuidas su mõttest ja kujutusest tekib uus reaalsus, mis materialiseerub ajas ja ruumis. Kui jälgid oma loojamõtte arengut, siis teostuse käigus see sageli teiseneb, läheb esialgsest kavatsusest lahku. Tulemus on loodetust nõrgem, ehkki tööprotsess ise on väga huvitav.

Rõõmud ja mured?
Rõõmustab, kui mõnele kujule, kas või kuradile leiad hea miimika. Muret teeb materjali hankimine, aga üldiselt on võteteks valmistumine väga tore aeg. Kuna minu filmid on põhiliselt lastele, siis tuleb kõike püüda vaadata väikese filmihuvilise silmadega. See pole sugugi kerge mitte üksnes minu aastate tõttu, vaid ka seetõttu, et lapsed ja noored on muutunud, nad pole need, kes olime kunagi meie ise.
Orav, Õ. (1985). Ja ikka veel mängib nukkudega [Heino Parsi loomingust; lühiintervjuu]. Õhtuleht, 12. okt, lk 2, ill.