Röövel Ööbik (2003)

Tootjafirma sünopsis

Mis on ühist naljamehest libaajalehe toimetajal, melomaanist ajalooõpetajal ning eesti alternatiivkultuuri „isakeseks” peetaval kiilaspäisel DJ’l, kes 1991 aasta taasiseseisvumise päeval Vene vägede lahkumist jälgides kuulutas Eesti Raadios – „Kuulutame sõja intelligentsile!” Esmapilgul niivõrd sobimatut kolmikut hoiab koos halva maitse piiril fluktueeruv, kitshi ja camp’i õhkuv rokkpopppunk ansambel Röövel Ööbik.

Film „Röövel Ööbik” portreteeribki kolme eesti pseudopopikooni ning nende arengut Tartu kunstikooli punktudengitest Eesti muusikatööstuse markantseimateks kujudeks. Viljeledes oma aja ning kultuurikontekstist ees olevat muusikat, jäi ning on jäänud „Röövel Ööbiku” fenomen mõistetamatuks nii Eestis kui ka paljudele välismaal. Saavutamata piisavalt tunnustust, kutsuti Röövel Ööbik siiski ootamatult salvestama BBC legendaarse saatejuhi John Peeli poolt välja antavat kogumikku „Peel Sessions”. Enne neid on seda teinud Jimi Hendrix, The Doors, Blur, Orbital ja teised maailma muusikatööstuse tähed.

Peel Sessions oli vaid üks paljudest võimalustest, mida elu „Ööbikutele” kinkis, kuid mille poolt loodud võimalused nad kasutamata jätsid. Film  uuribki, miks valisid peategelased harjutusväljaku, selle asemel, et vallutada publikust pulbitsevaid staadioneid.

Paratamatult on Röövel Ööbiku liikmete poolt vahendatud ideaalid kõiki ühendavast mässumeelsest maailmapildist jäänud tänapäevale jalgu. Olles ise vastu võtnud väikekodanliku maailma reeglid, võitlevad nad päevast päeva kahe reaalsusega – iha idealistlike nooruspäevade järele, mis väljendub aina harvemaks jäävates kontsertides ning halli argieluga lehetoimetuses, koolimajas, naisteajakirjas või riigiraadio eetris. Nende scene on muutunud pinnapealsete dj-hakatiste poolt ülistatavaks klubikultuuriks, klubi on „IN” ning Ööbikute kui tõelise rock’nrolli’i ja nende mõttekaaslaste aeg otsa saamas.

Film on üles ehitatud intervjuudele nii peategelaste kui nende muusikaga seotud inimestega. Kasutatakse hulgaliselt arhiivmaterjale ja uusi ülesvõtteid tegelaste igapäevaelust.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist meedias

Margus Kiis: „Mida te f…ng munete?! Nii röögatas kooliõpetaja Tõnu Pedaru tänavu lavalt kokteili nautivale publikule Röövel Ööbiku kontserdil, mis filmiti nendest tehtud n-ö rockumentaalfilmi jaoks. Nagu mainitud filmiliigile pahatihti kohane, rääkisid seal vananemistundemärkidega onud asjalikult oma kuulsast minevikust. Aga Röövel Ööbiku lugu pole klassikaline tõusu ja languse stoori, pigem omamoodi Triinu Tuhka lugu, mis lõpeb seal, kus kangelanna satub tagasi kööki. Ja jääbki sinna. Võiks öelda, oma süül.

RÖ 15 aastat tagasi alanud karjäär edenes alguses tohutu kiirusega. Poolsalaja Suurbritannia kuulsaimale talendikütile-raadiodiskorile John Peelile saadetud kassett tekitas mehes üllatuslikult suurt huvi ning esimese ja seni viimase Eesti bändina osales Röövel Ööbik legendaarsel John Peel Sessionil, kust on läbi käinud suur osa rockiajaloo gigante. Loomulikult asi sellega ei piirdunud, RÖ sõitis 1991. aastal New Yorki, kus sõbruneti kultusbändi Sonic Youthiga, kes oli just saamas superstaariks.

Siin film põhimõtteliselt lõpeb. Bändiliikmed läksid tülli, saatsid ennast pikalt nii Ameerikast kui ka muudest unistustest. Õpetlik lugu sellest, kuidas kõike on võimalik paari liigutusega hävitada. Võib süüdistada küll mõistmatuid soomlasi, kurja muusikatööstust, õrnu kunstnikuhingesid, kas või iseenda tehnilist oskamatust, kuid see on vaid nõrk lohutus nii suurte OLEKSite puhul.

Muidugi ei lõppenud RÖ lugu 1990. aastaga, järgnes mitu aastat aktiivsust, muutumist Unabombaks, kuni viimasel ajal «juurte» juurde naasmiseni. Jagunemist Eestis tunnustatud õpetaja-ajalehetoimetajaks, humoristiks, DJ-ks ja fotograafiks. Kuid see kõik ei vasta küsimusele, mida hoopis mina tahaks ööbikutele karjuda: «F…, mida te f…ng munete!? Siin. Ja praegu!»“
Kiis, M. (2003). Mida te f...ng munete?! Postimees, 17. okt, lk 25.

Annika Koppel: „“Röövel Ööbik” dokumenteerib äärmiselt omanäolist nähtust Eesti popkultuuris – punk-rockansamblit Röövel Ööbik. See ühendab naljamehest libaajalehe toimetajat, ajalooõpetajat ning eesti alternatiivkultuuri “isakeseks” peetavat kiilaspäist DJ’id ehk Allan Hmelnitskit, Tõnu Pedarut ja Raul Saaremetsa.

Isakesed meenutavad ja neil on, mida meenutada. Võimalusi oli nii Inglismaal, Soomes kui lõpuks Ameerikas. Aga bändiliikmed läksid omavahel lihtsalt tülli. “Pedaru pani Hmelnitskile pudeliga pähe ja Varres hoidis üldse eemale, tema ei kannatanud meid välja,” meenutab Saaremets. Nii sealt kõikide võimaluste maalt tagasi tuldigi.

Traditsioonilises võtmes lahendatud film, aga põnev eesti lugu igatahes, mis kindlasti jääb rasvaste tähtedega siinse popkultuuri ajalooannaalidesse.“
Koppel, A. (2003). Erilised lood Eesti inimestest. Eesti Päevaleht, 20. okt, lk 14..