Avaleht » Filmiliigid

Ruhnu (1965)

Dokumentaalfilmid Kestus: 10:18

Huviinfo

Andres Sööt oma esimese autorifilmini jõudmisest

Katke Karol Ansipi intervjuust Andres Söödiga

Andres Sööt: Ma lõpetasin 1962. aastal [Moskva kinoinstituudi – toim] ja kuna olin õppima läinud vabariikliku suunamisega, siis tulin Tallinnfilmi tagasi. Siin oli mul vaid ringvaadete tegemise võimalus, aga kuna ma olin kolm aastat juba nendega tegelenud, siis oli see mulle sama nagu islandi koerale tursa pea nägemine – iiveldusega keerab pea kõrvale. Kui mulle pakuti Sahhalini kaluritest rääkiva filmi juurde tööd, haarasin sellest rõõmuga kinni, sest ikkagi võimalus merele minna – romantika, kalurid ja Kaug-Ida. Meil pidi selleks olema välisvete viisa, aga Habarovski julgeolekus meie ankeetidega venitati ja venitati. Pärast, mitu aastat hiljem, sain teada, et filmi režissöör oli juut ja see oligi põhjus, miks me ei saanud seda filmi teha, sest parajagu käis juudivastane kampaania.

Aga kuna ma seal juba olin, siis sain tööd Habarovski stuudios ühe Nõu­kogude Liidu 50. aastapäevaks valmiva ülevaatefilmi juures. Tervet Kaug-Ida pidi jäädvustama, iga reis põhja või lõunasse võttis palju aega ja oli keerukas. Järgnes populaarteaduslik film Sahhalini kalakasvatajatest, kus olin operaator (mõlema nimetatud filmi juures kaasoperaator). Siis ma sain punasest kalamarjast elu lõpuni isu täis. Lõpetasin selle filmi ära ja järgmisel talvel tulin juba Tallinnfilmi tagasi.

Ja siin jätkus kroonika tegemine?
Jah, kroonikafilme olen kogu aeg teinud. Parimal juhul sai iga režissöör aastas teha ühe filmi, üks-kaks osa. Kui õnnestus saada täismetraažiline film, oli juba suur asi, aga neid oli üksikuid. Põhiliselt tegid kõik selle ühe- või kaheosalise filmikese ära ning lõviosa ajast tehti ikkagi ringvaateid. Kogu elu ja energia läks ringvaadete peale. Nüüd on hea öelda, kui palju filme oleksin tol ajal võinud teha. See on muidugi liialdus. Polekski võib-olla teinud rohkem. Mina olen niisugune kana, kes iga päev ei mune. Võib-olla suve jooksul ühe või kaks.

Eestis valmis 1965. aastal Tallinnfilmis esimese autorifilmina „Ruhnu”. Moskvast diplomiga tulles olin juba enda arvates autorifilmi tegija. Selleks ajaks olin instituudis paar asja iseseisvalt teinud ja diplomitöö oli mul ka operaator-režissöörina tehtud. Eestis hakkasin otsima mingit etüüdi moodi asja, mida saaksin iseseisvalt teha ja millest mu jõud üle käiks. 60ndate keskpaiku oli nõukogude dokumentalistikas isikukultus ja propagandafilmid möödanik ja oli füüsiliselt tunda tegijate janu teha poeetilist dokfilmi – loodus ja inimesed – ilma poliitilise platvormi ehitamiseta.

Ja kui mind saadeti Ruhnu saarele ühte ringvaatepala tegema, siis mulle see saar oma väiksuse ja eraldatusega tohutult meeldis. Kevade poole esitasin stuudiotoimetusele selle filmi tegemiseks esildise. Ülo Tambek, tollane Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetaja, luges selle läbi ja küsis: „Aga öelge, mis on teie filmi idee?”. Ma ei osanud midagi öelda. Lähen sinna ja hakkan tegema, nagu lind või Kasahhi laulik – mida näen, sellest laulan. Ühesõnaga, ta ei saanud minult vastust. See oli kavandatud kümneminutilise mustvalge filmina, mille ideoloogilise vääratuse võimalus oli nullilähedane. Ilmselt Tambek mõtles, et las poiss läheb ja teeb, midagi karta ju polnud.

Kas selle filmi puhul tasub Märska ja tema Eesti Kultuurfilmis 1936. aastal tehtud „Kaluritega” paralleele tõmmata?
Ei, ei, ma ei mõelnud millelegi ega kellelegi. Lihtsalt tegin. Selline tegemismaneer jäi mulle külge kogu eluks. Ega mul ühtegi stsenaariumi näidata pole oma filmidest. Päris mõtlemata tegema ei hakka, aga ikka loodan vaistule või kroonika kogemusele: elu on huvitav ja midagi ikka kätte saab, midagi ikka sünnib.

Ja kinotegemisega seoses: minu arvates on kõik filmid tulnud või sündinud juhuslikult, ilma suurema ettevalmistuseta. Nad ei ole pikaajalise teoreetilise mõttetöö vili. Kui nüüd võtta minu tehtud filmide nimekiri ette ja hakata vaatama, kuidas filmitegemise mõte on sündinud, siis ma olen kindel, et nad on üldkokkuvõttes ikka väga juhuslikult ja etteaimamatult tekkinud. /---/
Ansip, K. (2014). Andres Sööt – Ruhnust Marsini. Sirp, 20.veebr.

Katkeid Stuudio Tallinnfilm kunstinõukogu protokollist

15. september 1965

Sm. Tobro: See on esimene film, mis operaator ja režissöör on teinud. Mul on väga raske midagi öelda või hindama hakata. Ise nii palju selle sees olnud. Tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et heidetakse ette, et saart tervikuna ei näe. Kuid tegemist ei ole mitte vaatefilmi, vaid meeleolufilmiga, mille mõte tuleb välja meeleolu tajumise kaudu. Diktor loeb halvasti. Ka muusika pole igal kohal kõige parem, jääb illustreerivaks. Kokkuvõttes on film siiski omapärane ja huvitav katse. Huvitav, mida seltsimehed, kes esimest korda vaatasid, ütlevad.

Sm. Kiisk: Mulle väga meeldis. On õige, et diktor natuke hauataguse häälega loeb. See, kuidas tekst on loetud, jääb ebaloomulikuks. Kuid muidu on meeleolukas. Nii, nagu oli planeeritud, nii on ka välja tulnud. /---/

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.874, lk 152-162.

Filmist ajakirjanduses

Karl Tamberg: „Režissööri otsinguid on siin tunda nii võtte rakursside kui ka montaaži osas. (Omaette kõnelust väärib dokumentaalfilmide muusika noortelt heliloojatelt, nii „Ruhnus“ kui ka teistes filmides, aga oleks hea, kui sellest kirjutaks mõni muusikakriitik või helilooja.) Mulle tundus, et selle filmi stiiliühtsus on saavutatud sellega, et filmi peamisteks autoriteks olid noored ja nooruslikud rahutud loojad, nii režissöör-operaator, heliloojad kui ka stsenaristid. Stsenaarium on Ülo Tuulikult, diktoriteksti kirjutas Ott Kool. Stenaarium on kirjutatud saaremehe asjalikkusega, sest eks abruklane pea ka Ruhnut tundma, diktoriteksti võlu aga seisab selles, et ta on kirjanduslik, asjalik ning esineb ainult vajalikus paigas.“ /---/
Tamberg, K. (1966). Märkmeid "Tallinnfilmi" dokumentaalfilmidest 1965.a. Rahva Hääl, 12. aprill, lk 3.

Repliik

Raimo Jõerand: „Ses kontekstis kõlab see ehk veidi kummaliselt, aga eesti filmi kõige levinum motiiv on olnud puutüvi ise. Mõnikord on see suur ja võimas haraline puu nagu Viiralti tamm Soosaare „Maistes ihades” (1977) või vana paju „Kevades”, siis aga noor õunapuu, mille Andres Sööt oma esimese dokfilmi „Ruhnu” lõpukaadris laseb mehel rannaliivale istutada kui õhkõrna lootuse märgi aastal 1964.“
Jõerand, R. (2014). Eesti filmi tüvi. Sirp, 24. okt.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm