Sébastien Japrisoti romaani "Daam ja auto, päikeseprillid ja püss" ainetel
Psühholoogilise thrilleri aluseks on S. Japrisot' tuntud romaan "Daam ja auto, päikeseprillid ja püss", mille tegevustik on toodud Eestisse.
Eduka reklaamifirma noor sekretär Helen saab korralduse viia firma uus auto garaaži. Proovisõit paiskab aga Heleni pikka déja vu seikluste ritta, mille eesmärgiks on sugereerida neiu enesetapule.
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 36.
Sébastien Japrisot' kriminaalromaan „La Dame dans l'auto avec des lunettes et un fusil“ ("Daam ja auto, päikeseprillid ja püss" 1966) ilmus Tõnu Õnnepalu tõlkes eesti keeles Mirabilia sarjas aastal 1992 vahetult pärast Urbla filmi. Kaheksakümnendatel oli eesti keeles võimalik romaaniga kokku puutuda raadiokuuldemänguna.
Romaani on 1970. aastal oma viimase filmina "The Lady in the Car With Glasses and a Gun" ekraniseerinud Anatole Litvak, tunnustatud režissöör, kes töötas 1930-40ndatel Hollywoodis ja 1950-60ndatel Euroopas.
Allikad:
Kilmi, J. (1995). Daam autos. Kultuurileht, 16. juuni, lk 19.
Sébastien Japrisot, http://en.wikipedia.org/wiki/S%C3%A9bastien_Japrisot (13.11.2012).
Anatole Litvak, http://en.wikipedia.org/wiki/Anatole_Litvak (13.11.2012).
Jaak Kilmi: „Peeter Urbla „Daam autos“ on toodud Eesti olustikku – Paide, Pärnu, Kuressaare -, kohanimede loetelu viitab road-movie’le, iseenesest ju paeluvalt väheviljeldud žanrile eesti filmis, kuid otseselt teekonnaloole Urbla ei pretendeeri, veel vähem Japrisot.
/---/
Loos võib tajuda mängu teadvuse ja ulmadega, reaaalsuse ja hallutsinatsioonide piiride kadumist, mis peaks toimima teejuhina hullumeelsusesse. Urbla filmis lebab kõik see aga kuidagi amputeerituna kuskil filmiloo taustal aimatavas formaliinilahuses. Filmis mattub mõrvamüsteerium ning peategelase mina kaotamise hirm ja selle (taas)leidmine omapäratusse olustikulisuse ja pehme kitši kombinatsiooni. Täiesti liigsena toimib siin filmi naiivthrillerlik muusikaline kujundus, mis mõjub pidevalt pealetükkiva illustratsioonina.
Loole endale oleks kasuks tulnud tunduvalt suurem tinglikkus ja pingestatum rütm ning muidugi filmispetsiifikat arvestav stsenaarium. /---/ Filmi lõpus muutus kõik kuidagi jälgimatuks ja tüütavaks, seetõttu osutati pingevaba verbaalse kaartide avamisega teene küll kärsitule vaatajale, kuid ometi mitte filmile või loo tervikule.
Urbla „Daam autos“ ei osuta teenet ka näitlejale. Võib ju rääkida Epp Eespäeva šarmantsusest ja meeldivatest kõrvaltegelastest (Lembit Ulfsak, poisike rannas), aga kui kõik suhted taanduvad ikkagi mingisugusele pinnapealsusele ja mehhaanilisusele, siis kannatab selle all nii näitleja kui ka tegelaskuju veenvus, stseen, film.
Kilmi, J. (1995). Daam autos. Kultuurileht, 16. juuni, lk 19.
Vaata lisainfot selle filmi kohta