Avaleht » Filmiliigid

Reporter (2004)

Dokumentaalfilm Kestus: 47:33

Huviinfo

Režissööri idee

Bränd, moodne välismaine sõna, peaks looma kujutluse Eestimaast. Bränd ei piirne ühetähenduslikkusega, ta pole üksik sõna ega pilt, vaid märkide ja väärtuste süsteem, mis võimaldab luua paindlikke semiosiseid. Brändid jutustavad lugu. Filmi keskmes pole niivõrd Eesti märgi loome tõsine ja üksikasjalik dokumenteerimine, kuivõrd on selle filmi näol tegemist üldistatud kontseptsiooniga. Autorina kasutan strateegiat, mille puhul piirid tõsise ja meelelahutusliku, dokumentaalse ja lavastusliku, kommertsi ja kunsti vahel on suhteliselt raskesti piiritletavad. Ning filmis kasutatavad mängureeglid on üle võetud meedia enese töömeetoditest meie armsa Eesti elu kujutamisel. Lühike, konkreetne ja täiesti jabur meedia retoorika oma totruses annab võimaluse tekitada nutikaid mitmetimõistmisi ning manipulatsioone pildi ja tekstiga. Ka selles filmis võib kohata sündmuste fabritseerimist, lolluste esitamist uudistena. Sarnaselt meedias kujutatavale Eesti elule allub ka film simulatsioonistrateegiale, kus mõeldakse välja totraid probleeme, et juhtida tähelepanu kõrvale märksa olulisematelt teemadelt. Tegelikkuses polegi seda "tegelikkust" vaja kuigipalju modifitseerida, ta on iseenesest iseenese suhtes suhteliselt nihkes.
EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: "Kindlasti paneb film vaatajad kriitilisel moel kaasa elama nii Priimäele kui Laarile ning arvatavasti veab vaataja neis kohtades sagedasti muige näole. Priimäe ja Laariga seotud hetked on ka ehedate dokumentidena filmis parimad. Kaamera on tabanud mõlemat tähtsat meest osaval viisil, tuues välja situatsiooni groteski. Siin ilmub kaadrisse isegi pisike sotsiaalne teravus.
Jõuab kätte aga loogikaviga, sest filmi peategelane on ju hoopis Muttika. Igal juhul on filmi raskuskeskme ja peategelase jandiga ühed suured pudru ja kapsad. Justkui poleks lavastaja endale selgeks teinud, millest ta filmi tegema peab. Või siis on ta alustanud ühe teemaga ja hiljem on miski muu oma ahvatlustega tähelepanu kõrvale juhtinud ning tulemus ongi nagu eesti film. Ent ei saa teha asju poolikult, et natuke teeme mingite põhimõtete järgi ja natuke ei tee ka. See on skisofreeniline ja ka sellise filmi inimesekäsitlus on skisofreeniline."
Laasik, A. (2004). Priimägi sõi reporteri kinolinal ära. Eesti Päevaleht, 18. veebr, lk 17.

Fagira D. Morti: "Enne selle arvustuse kirjutamist sundisin end veel kord seda filmi vaatama, et tegu ei oleks pinnapealse esimese emotsiooniga. Veel kord sain kinnitust filmi kummalisele mõjule: filmi vaatamise ajal nii õudne ei tundugi, kuid mida enam minuteid möödub vaatamisest, seda vastikum see film tundub. Filmi settides tekib jälk järelmaitse, tõenäoliselt on trikk siin selles, et vaatamise ajal oled sees vaid konkreetses situatsioonis, vaatamise järel hakkab mõjuma tervik, mis on ikka päris halb. Mul on väga raske esile tuua seda, mis mind täpselt kõige rohkem häirib. Kas on see peategelase Jüri Muttika algajalik literatuurne filosofeerimine ja edevuse eksponeerimine? Kas see on tiitrite puudumine liiga paljude tegelaste juures, kelle puhul justkui eeldatakse, et vaataja peaks ise ka teadma (Rain Pikand, Reet Ulfsak, Sulev Teinemaa jpt.)? Kas on need kunstilised vahekaadrid raagus kaskede ja halvasti tantsiva miniseelikus tüdrukuga? Kas on see killustatud, pealiskaudne ja laialivalguv teemakäsitlus ning selge mõtte puudumine?

Kui ma pärast esilinastust arvasin, et filmi oleks võinud päästa täpsem montaaž ja vähemalt poole materjali väljaviskamine, siis nüüd pole ma enam selleski kindel. Praegu on film umbes 50 minutit pikk, 20 minutit annaks rahumeeli kõrvale jätta, kuid kuna see linateos on nii eklektiline, siis kahtlen, kas tulemuseks poleks sama halb, kuigi lühem film.

Ma ei saanudki aru, mida Ansip tahab oma linalooga öelda. Pealkiri “Reporter” justkui viitab sellele, et ta portreteerib reporter Jüri Muttikat. Muttika omakorda justkui tahaks portreteerida Linnar Priimäge ja Mart Laari. Muttika võiks ennast reporterina näidata kui asjalikku ja usaldusväärset ning mõtlemisvõimelist inimest, aga selle asemel soiub ta läbi terve filmi segaselt alasti kuningast ja sellest, kuidas ta ise tahaks kangesti võimul olla ja kuulsaks saada. Muttika ei oska oma objektidele läheneda või kui ka oskas, siis ei tule see filmist kuidagi välja. Ansip ja Muttika justkui püüavad nii Priimäe kui Laari üle nalja visata, lähenedes neile kohati põhjendamatult familiaarselt, arvestades seda, et teemaks peaks justkui olema mure Eesti tuleviku pärast. Kohati näib, et Ansip on väike wannabe-Maimik ja Muttika wannabe-Tolk ja nemad tahavad ka samamoodi teha, nagu teeb ESTO-TV. Nemad ka tahavad nalja teha ja ilkuda tõsiste teemade kallal. Paraku unustavad nad selle, et nii nagu kõik inimesed ei oska viisi pidada, on mõni kloun kurblik ja koomika lihtsalt ei tule kõigil välja.
/---/

Üks hea koht oli muidugi ka see, kuidas mürksuu Priimägi teatas, et Mart Laar on nii mõttetu mees, et temast üle 10 minuti rääkida pole lihtsalt võimalik ja sellele järgnevalt nägime, kuidas Laar peenikese häälega hümni laulis ning rääkis, kui väga austatud ja õnnelik ta on selle eest, mida ta on saanud korda saata. Kohati nagu potentsiaali on, seda ei saa salata, kuid ei tasu ka unustada, et tervik on kräpp." /---/
Morti, Fagira D. (2004). Küündimatu käkerdis kinolinal. Sirp, 5. märts, lk 17, foto.

Linnar Priimägi: "Kes veel ei teadnud — dokumentaalkaamerast on eesti filminduses saanud päheistumise vahend. Päheistujate plejaadi esinumber oli hulk aega Mark Soosaar, kuni tulid Urmas E. Liivi „Teine Arnold”(2002) ning Andres Maimiku „Vali kord” (2004). Neil kõigil on olnud filmitavate kulul mingi edev liug lasta. „Reporteri” autor Karol Ansip tahaks vaataja teadvuses ehk nendega sarnastuda, aga erineb, valmistades mõnele seeläbi pettumuse — et: näh, polegi naismaimik! /---/

Säärasel juhul pidanuks objektiivi ette filmi vedajaks panema endast võimukama isiksuse. Nõrk ja nõrk ei anna kunstis kokku tugevat, vaid veelgi nõrgema. Jüri Muttika

on isiksusena nõrk. Tema „jah-idest” ei kosta „ei-sid”. Seetõttu pole mingit tähtsust, mida ta suusoojaks räägib. Isiksuse tunnuseks ei ole see, et kõik laused algavad sõnaga „mina”. Nimitegelast Reporterit ei viitsi filmis kuulata ega peaaegu ka mitte vaadata. /---/

Ja vähestele pääseb Karol Ansipi kaamera ligi, ilma et nad ebaloomulikuks, st abitult teatraalseks muutuksid. Võidab kõige teatraalsem kuju filmis. Kes filmi vaatas, nägi ise, kes nimelt. /---/

„Reporteri” struktuuri mudeliks on kaleidoskoop, keerlev ning ennast peegeldav peegel, kust mõni värviküllasem kild paratamatult paremini silma jääb. Olekski nagu kõik. Kuid tollest kaleidoskoobist väljub analüüsivale mõistusele siiski üks, ja võib-olla kõige olulisem tõde: isiksust ei anna teeselda. Teatriinimesed mõistavad, mida sellega öeldud. Hea näitleja võib panna mängima kõike, aga kui temas pole isiksust, siis seda ta etendada ei suuda. Niisugune iva peitub Karol Ansipi „Reporteris“.

Film ei saanud niisiis sugugi rumal, küll aga nõrk. Karol Ansip tahtis teha väikest teost, aga liiga suurest materjalist. Olles nõrgem, jäi ta alla. Aga mitte rumalalt. Sellest tüdrukust paistab formaaditahet." /---/
Priimägi, L. (2005). Kaleidoskoobi mõte [lisatud Karol Ansipi andmed ja filmograafia lk 112]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, veebr, lk 110-112.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm