Reporter (1981)

Felix Leet  

Felix (ka Feliks) Leet (26.05.1922 Tallinn), raadioajakirjanik. Teenis 1943–46 Eesti laskurkorpuses. 1952-91 Eesti Raadios „Päevakaja” ja teiste teabesaadete korrespondent ja kommentaator (põhiliselt Pärnus).
Autasud:  Eesti NSV teeneline ajakirjanik (1985);  Eesti Raadio Hõbemikrofon; Eesti Ajakirjanike Liidu auliige (2002).
Allikas: Eesti Entsüklopeedia, 14 kd. Tallinn: 2000 (muudetud 2011). 
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/leet_felix

Loe lisaks: U. Vahe. Feliks Leet – reporter popis nahkmantlis. Õhtuleht, 16. dets. 2006; K. Tamber. Legendaarne raadioreporter. Elukiri, 2003, nr 10.

Arvamusi filmist

Karol Ansip: „Autori ja filmiloojana eksponeerib Sööt end oma filmides üsna harva ja tagasihoidlikult. /---/ „Reporter“ (1981) on üks Söödi filme, milles autor kaadritaguse häälena osalejaks muutub ning tihendab selle kaudu filmimaterjali tähendusvälja. Vahest autori osaluse tõttu väljub film objektiivsusele pretendeeriva reportaaži raamest ning püstitab küsimuse filmist kui konstrueeritud tootest. Osalustaktika kaudu rehabiliteerib autor filmi peategelase, fanaatilise püstolreporteri Felix Leedi, kes oma intervjueeritavaid suunab või neile lausa sõnad suhu paneb.“
Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu- ja loomelugu. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 89.

Toomas Kall: „Assotsiatsiooni R. Tiituse vana Toslemi-karikatuuri allkirjaga „tekitas ilmselt filmi autori eetiline põhihoiak, seesama lugupidamine tööinimese vastu, aga tegelik, mitte võlts. Selle hoiaku toovad kõige ilmekamalt esile stseenid, kus mehed keset kiiret tööpäeva Reporterile intervjuusid annavad, iseäranis nende stseenide püändid: tõstukimehe paljuütlev naeratus, kombaineri pikad sammud tagasi tegeliku elu juurde. Nende meeste panus on suur, et on õnnestunud film ajakirjandusest, mitte lihtsalt ajakirjaniku portree. /---/

„Reporteri“ Reporterile tuleb appi igas olukorras optimistlik intonatsioon, kriitika mahendamine, seesama, mida sageli kohtame ka trükisõnas: kus on midagi halvasti, seal lisatakse „pahatihti“, kus asi on päris halb, seal kirjutatakse juurde „üsna(gi)“, „kaunikesti“ või mõni muu ilus suhtumist pehmendav sõna. Aga kui intonatsioon usutletavat ei nakata? Ka siis ei jää soovitav vastus saamata, sest Reporteril on see küsimatagi teada. Umbes niisuguse sõnumi sündimise skeemi on kaamera jäädvustanud. /---/

Andres Sööt on oma nägemisvõimet taas tõestanud, ilmutanud jälle, et tegemist on taktitundelise naerjaga, kelle suhtumine ka reporter Felix Leedi südamega tehtavasse tublisse töösse mahub lausesse, millega siinne kirjatükk algas – lugupidamine tööinimese vastu jääb.“
Kall, T. (1982). Lugupidamine tööinimese vastu jääb. Sirp ja Vasar, 26. veebr, lk 7.

Moskva filmi- ja televisioonikriitik Sergei Muratov: [Vaadatud neljast filmist] "Kõige huvitavam on minu arvates "Reporter". Peategelane pole mitte ainult ajakirjandusliku kroonika poolt kasvatatud, vaid on ka ise sellesama kroonika tegija. Iseenesest on ta väga armas ja sümpaatne tegelane; võrreldes teiste Söödi filmide tegelastega on ta autodidakt, ta ei varja oma lihtsakoelisust. Vestlused hetkeni, mil ta mikrofoni sisse lülitab, on normaalsed ja sundimatud, ent pärast magnetofoni käivitamist püüab ta intervjueeritavaid muuta mingiteks tribuunideks. Sööt ei süüdista oma reporterit, ta nagu tunneks talle isegi kaasa, ja selle poolest on film just hea."
Moskvalased Andres Söödi loomingust [filmiõhtu stenogrammist; dokumentaalfilmidest "Dirigendid", "Jaanipäev", "Reporter", "Mälu"](1985). Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 73.

Uno Heinapuu: „Viimase aja parimad saavutused isiksuse vahendamisel on minu arvates A. Söödi "Reporter", "Arnold Matteus" jt tema portreefilmid. "Inimesed lihast ja verest oma individuaalsuse, nõrkuste ja jõuga. Ka selleks on vaja tihti püstoliga võrdset kaamerat ja tegija ausust, leidlikkust ja taktitunnet."
Tõsielufilm ajapeeglis [ringküsitlus; dokumentaalfilmidest „Jaanipäev“, „Reporter“, „Arnold Matteus“ jt (1983). Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 33.