Rein Raamat animatsiooni maailmas (1999)

Rein Raamat oma filmist “Rein Raamat animatsiooni maailmas”

Katke intervjuust Tarmo Tederile:

Kaks aastat tagasi tegid filmi “Rein Raamat animatsiooni maailmas”. See on portreefilm iseendast. Kas polnud kedagi teist, kes sind mõistaks ja seejuures lindile püüda tahaks, või tunned end ise kõige paremini? Võiks rääkida ka edevusest.
Ma tahtsin selle filmi kaudu natuke portreteerida seda ajastut, mil ma joonisfilmi režissöörina töötasin. Aga ega see film ainult minust räägi, seal on ikka püütud tabada meeskonda – kes oli Arrak, kes oli Janno Põldma, Lepo Sumera, kes oli Heiki Ernits, Priit Pärn, Avo Paistik, Valter Uusberg ja Rein Raidme – need mehed räägivad, see on ikka väga võimas rühm, kellega koos ma filme tegin. Mina võisin selles filmis puudutada ainult mingit pinnavirvendust, sügavuti ei saanudki minna. Ajal, mil me töötasime, oli väga palju probleeme ja kui sellest kõigest sügavuti rääkida, siis peaks tegema terve seriaali. Isikuti on ka helli kohti, mida ma ei tahagi torkida. See võimas animafilmilaine Venemaal ja Eestis, Tšehhis, Jugoslaavias, Inglismaal, terves maailmas lõi selliseid teoseid, mida mäletatakse siiamaani ja paljud neist on muutunud filmiklassikaks.

Pead silmas 1970ndaid ja 1980ndate esimest poolt, mil tehti rohkem kunstilisi autorifilme festivalide tarbeks.
Jah. Seda lainet enam pole, kuid ootan järgmist. Loodan, et Eesti joonisfilmil seda jõudu jätkub.

Millal esilinastub sinu järgmine joonisfilm?
Linastuvad kassettidel need filmid, mis ma olen juba teinud. Uusi filme las teevad nooremad režissöörid.
Teder, T. (2001). Filmilooja sisemus avaldub kinolinal. Sirp, 23. märts.

Filmist meedias

Mari Sobolev: „Homme esilinastub Kinomajas Rein Raamatu videofilm “Rein Raamat Eesti filmikunstist” (40 min). Manifestatsioonina kõlava pealkirja taga on joonisfilmi elava klassiku tagasivaade suurele osale tehtud tööst. “Kolleegid, kellega koos olen filme teinud, avavad situatsiooni ja meeleolu, mis sel ajal joonisfilmistuudios valitses. Filmikriitikud Jaan Ruus ja Sulev Teinemaa ning toimetaja Silvia Kiik avavad ajaloolist tausta,” selgitas Raamat. Suuresti ongi film tänuavaldus neile, kellega koostöös sündisid Raamatu novaatorlikud joonisfilmid “Veekandja”, “Lend”, “Kütt”, “Kerjus”, “Põld”, “Suur Tõll”, “Põrgu” ja “Linn”.
“Filmitegemine on karm kunst, seda ei tee üksinda, see on kolleegide omavahelise usalduse ja üksmeele peale rajatud,” ütles Raamat.

Tema joonisfilmide eripära on see, et animatsioonide tegemisse on kaasatud kujutav kunst. Parim näide on ilmselt “Põrgu”, mis on valminud Eduard Viiralti graafika ainetel.

Kõik mainitud joonisfilmid on omal ajal käinud festivalidel ja retrospektiividel Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Islandil, Rootsis, Soomes, Jaapanis, Kanadas ja Portugalis. Tokyos ja Montrealis on olnud ainult Rein Raamatule pühendatud festivalid.

Suhteliselt konservatiivse lähenemisega filmis on intervjueeritavad üles võetud lähedalt ja suures plaanis, sest nii on näha, kui siiras keegi on. “Filmi valmimine oli minu jaoks sisemine korrastumine,” lisas Raamat.“ /---/
Sobolev, M. (1999). Rein Raamat teeb filmi Rein Raamatust. Sõnumileht, 29. sept, lk 22, fotod.

Olev Remsu: „Kõigepealt üllatas mind, et tegemist ei ole klassikalise portreefilmiga – just mitte klassikalisega. Rein Raamat on suutnud taltsutada endast rääkimise kiusatust või iha, ehkki võimalus oli olemas. Me ei saa mitte midagi teada Raamatu lapsepõlvest, tema vanematest, kuuleme vaid, et ta on õppinud maalikunstnikuks, ja sellega eluloolised andmed piirduvad. Inimene, tema igapäevategemised, harjumused ja iseloom jäävad varju, samuti tema kultuurieelistused. Me ei kuule ega näe Raamatu lemmikautoreid, juttu ei ole tema poliitilistest sümpaatiatest ei enne ega nüüd. Algul mõtlesin, et portreteeritava karakter on jäänud avamata, ja kohe kindlasti on see olnud autori teadlik valik. Siis aga tabasin – karakter on avatud vaikimise kaudu – Raamat ei ole edev, tema on niisugune mees, kes oma eraelu suure kella külge ei pane ning kes tõstab kilbile vaid oma töö. Rein Raamatust kui inimesest saame pisut aimu tema kasina miimika ja žestikulatsiooni, tema hääletooni ja väljanägemise kaudu – need on asjad, mis ei ole mahamonteeritavad. Niisugune eemaletõmbumine on meie ärpleval ajal tähelepanuväärne nähtus.“ /---/

Loe edasi:
Raamatu autoportree - Sirp
Remsu, O. (2001). Raamatu autoportree [portreefilm "Rein Raamat animatsiooni maailmas"]. Sirp, 23. märts, lk 16.

Tarmo Teder: 1990. aastatel võttis Rein Raamat kätte videokaamera ja hakkas üles võtma kunstnikke, nende teoseid, vernissaaže. Oma sõnul suunab ta kaamera objektiivi sinna, mida peab tähtsaks. 1999. aastal tegi ta omamoodi autoportreefilmi „Rein Raamat animatsiooni maailmas”, kus on tahtnud natuke kujutada ka seda ajastut, mil ta töötas joonisfilmi režissöörina.  Selles filmis on Raamat lisaks iseendale püüdnud tabada ka oma meeskonda (Jüri Arrak, Janno Põldma, Lepo Sumera, Heiki Ernits, Priit Pärn, Avo Paistik, Valter Uusberg, Rein Raidme jt), kes olid ju väga võimas rühm. Uuel sajandil tuli Rein Raamatu käest ja silmast mitte üksnes kümneid nn kunstnikufilme, vaid ka mitmed huvitavad dokumentaalid ja portreefilmid (eeskätt meenuvad Einar Laigna ja Jaan Manitski), aga ajalehe külg pole kummist,  aeg on otsad kokku tõmmata. Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust, Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet  väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab.      
Teder, T. (2011). Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud. Sirp, 24.veebr.