Rebasenaine (2002)

Autori nägemus

Ümarnukktehnikas film viib meid postdiktatuursesse Tšiilisse. Loo tegelasteks on loomad, kes kehastavad erinevaid inimlikke omadusi. Taevas ehk pilved kujutavad endast  kauneid reklaamklippidelt tuttavaid objekte - asju, mida me kõik üliväga ihaldame (hamburger, Naomi Campell, Cadillac). Seevastu maapinnalt leiame vaid katkiseid ja second-hand esemeid - koht, kust tahaksin ära. Sealseks ainsaks kaunistuseks on moonipõld, mis on hoolsalt okastraadiga piiratud, väravas valvamas Pinocheti plakat, millele keegi siga on pastakaga Elvise tuka joonistanud.

Taevas kujutab endast tõelist kõrgklassi narkoärikate pesakonda - mooniõie söömise läbi õnnestub ka Rebasnaisel sinna pääseda. Ent peagi tuleb tal loovutada oma ainus rikkus - karusnahkne kuub, ning armetult maa peale prantsatada.

Üheks oluliseks filmi läbivaks teemaks on tšiili estraadimuusika, mille läbi avaldub peategelase hingelaad. See on meloodia, mille taktis tuksub Rebasnaise süda. Seda ta kuulab makilindilt ja laulab kaasa ja seda ta vilistab vigaselt flöödil, mis iibise sääreluust saadud.

Loo oluliseks kõrvaltegelaseks on iibis nimega Elvis. Iibise näol on tegemist kõige traagilisemalt postdiktatuurse tegelasega. Naiivne ilunautleja, kes on sulgenud silmad argireaalsuse ees ning kes, nagu arvata, langebki filmi lõpus oma nõrkuse ohvriks. Rebasnaine on samuti rumal ning tema ajendid primitiivsed, ent ta on siiski ellujääja tüüp, kes ikka ja jälle võib tuhast tõusta, ennekõike tänu oma kavalusele. /---/

Filmi üldine õhustik peaks rõhutama loo absurdsust ning tegelaste ootamatuid mõtteavaldusi. Nukkude miimika ilmestamiseks on plaanis kasutada ka savianimatsiooni.
Allikas: Eesti Filmi Instituut 

Maputše, kes ronis vulkaanile

Filmi sõnaline osa tugineb loole "Rebasenaine" Tšiili indiaanlaste muinasjutte koondavast raamatust "Maputše, kes ronis vulkaanile" (kirjastus "Kunst", 1991).

Jüri Talvet oma saatesõnas maputše juttudele mainib, et araukaanid ehk maputšed uskusid, et inimesed surevad üksnes nõiduse läbi ja kui mõne üliku pereliige suri, siis otsiti üles selles süüdi olev nõid ning põletati too elusalt. Seetõttu "Rebasenaise" jutus hakkab rebase onu taevas kartma, et nii teda kui ka tema noort sugulast võidaks nõiaks pidada. Kuna araukaanid pidasid sadu aastaid võitlust hispaanlastest vallutajate vastu, siis elu karmus ja halastamatu igapäevane julmus juurdusid sügavalt indiaanlaste teadvusse ja ka nende pärimustesse. Romantilistele ilustustele pole maputše lugudes õieti kohta ja nii mõnigi maputše pajatus lõpeb ootamatu kurva seigaga. Nii nagu muudki Ameerika indiaanlased, tundsid ka araukaanid end looduse osana sel määral, et mõnes jutus pole võimalik arugi saada, kas räägitakse inimestest või loomadest-lindudest. 
Talvet, J. (1991). Saateks. Rmt: Maputše, kes ronis vulkaanile. Tallinn: Kunst, lk 7-15.

Filmi linastumine väljaspool festivale

Kinobussi tuuril Rootsis, 2003
Eesti päeval Lissaboni MINIEXPO'l / Portugal 2003
Jaapani firma Tokyovision ostis edastamisõiguse, 2003
AFSA - French Animated Film Association / Pariis, Prantsusmaa 2004
Instituut voor Verborgen Kennis / Haag, Holland 2004
European Information Centre / Darmstadt, Saksamaa 2004
Galway Arts Centre / Iirimaa 2004
ANIMACTION 2 Roomas / Itaalia 2005
Linastus Norra filmiinsituudis, 2005
Eesti kultuuripäevad "eLU Vivre l'Estonie a'Nantes" / Nantes, Prantsusmaa 2014
Allikas: Nukufilm

Filmist kriitiku pilguga

Jan Kaus: "„Rebasenaises“ oli loobutud läinudaastase „Mont Blanci“ nukralt lüürilise alatooniga esitluslaadist, teatud poeetilisest unenäolisusest ja nägemuslikkusest. „Rebasenaine“ on kohati hüsteerilisuseni lustakas, kasutades eesti animafilmi parimaid musta/sürrealistliku huumori traditsioone.

Tenderile on ilmselgelt kasuks tulnud joonisfilmist nukufilmi siirdumine. Eelkõige tundub, et ta on lähemale astunud oma käekirjale: priitpärnalikud jooned, mis „Mont Blanci“ pildikeeles veel figureerisid, olid kadunud. Kuigi just priitpärnalik huumor on säilinud ja omandanud jooned, mida saab ehk hiljem just priittenderlikeks nimetada.

„Rebasenaine“ kubises iroonilistest detailidest - näiteks kileprahist pilvedest ja linnu presley-soengust. Kui filmi kallal norida, siis saab seda teha just dramaturgilise horisontaalsuse osas - loo jutustamises ei toimunud märkimisväärseid tõuse-langusi. Kuid sellest hoolimata kinnistab Tender muljet, et temas on ühildunud tugev visionäär ja mitmetasandiline jutustaja. /---/

Nii „Vaala hing“ kui ka „Rebasenaine“ tegelevad kumbki omal moel loomalikkuse ja inimlikkuse sulandamisega. „Vaala hinges“ on vaala kehas elav hing inimese kujuga, „rumal ja upsakas“ vares aga muundub pärast vaala hinge varastamist inimese(kujulise)ks.
„Rebasenaise“ peategelane sulandab endas suurerinnalise sekspommi ja muinasjuturebase. Tender muidugi muundab vana head sümboolset ja antropomorfset muinasjutulooma, näiteks lilli varastavaks metall-lehmaks, kelle kereks on vana koolapurk, milles redutavad kaks vanglapõgenikku.“
Kaus, J. (2002). Eesti animatsiooni uued käigud [esilinastunud animafilmidest: "Hing sees", "Rebasenaine" ja "Vaala hing"]. Postimees, 4. märts, lk 9.

Allan Valge: "„Rebasenaise“ nõrgim osa on kahe süžeeliini toomine nappi kümneminutisse ekraaniaega. Rebase taevaskäigu looga olekski võinud piirduda ning seda liiga lühikeseks jäävat ja kiirustades kulgevat segmenti sügavamaks arendada. Kuid miskipärast on sinna otsa lisatud ka lugu Elvise soengu ja kostüümiga edevast iibisest (iseenesest hästi õnnestunud tegelaskuju), kes igatseb oma soengusse samasugust mooniõit kui rebasenaisel. /---/

Tender suudab iidsele tšiili-indiaanlaste muinasjutule anda paari lihtsa liigutusega, eelkõige kunstnikutöös, tänapäevase ühiskonnakriitilise mõõtme. Tänu sellele töötab film kahel tasandil - teksti poole pealt iidse valmina ja visuaalselt nüüdisaegse mõistujutuna.
Filmi vaadates ei ole raske tõmmata paralleele, maa - Tšiili või ükskõik milline muu diktaatorlik ja varakapitalistlik arengumaa, ning taevas - Ameerika Ühendriigid. Tender on oma nukufilmi kaasa toonud eesti animast tuttava teravmeelsuse ja detailide läbikomponeerituse. /---/

Taevas - Ameerika - avaneb klassitsistliku sammashoonega (Washington?), mille kohal kõrgub kiri In God We Trust, dollariliblikad lendlemas ringi. Taevas meenutab oma disainilt kangesti Stanley Kubricku "Kellavärgiga apelsini" (A Clockwork Orange, 1971) Korova piimabaari - säravvalged plastkujud, ühendatud narkootilis-uimase hedonismiga. /---/

Iibise traagilisest saatusest hoolimata on tegemist rõõmsameelseima ja värvikirevaima filmiga Tenderi loomingus."

Arvustuse terviktekst:
MUINASJ UTI'E MOODSAST MAAILMAST - Teater. Muusika .
Valge, A. (2007). Muinasjutte moodsast maailmast [joonisfilmist "Sõnum naabritele" ja nukufilmist "Rebasenaine"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 117-122.

Olev Remsu: "Huvitaval kombel on ju juttu just hingest, elust ja surmast, sellestsamast, millest Riho Unt rääkis meile inimnukkude, üksüheselt inimesi kujutavate tinasõdurite ja koduvillaste, rohmakate dialoogide toel. Ja rebasemammigi pole Tenderil kujutatud ehtsa rebasena (mis rikuks terviku), vaid mingi diskopepu ja rebase hübriidina. Kahtlemata on Tender samas parodeerinud beibede elustiili, välja naernud arulageda hedonismi. Tender on olnud mõneti koguni suurem moralist kui tapahimu vastu sõdivad Tammsaare ja Unt, kuid ta on seda teinud nukufilmi spetsiifika reegleid arvestades. Tender on naerutanud tüüpilist ja talle vastumeelset inimest meie elus, Unt probleemi, inimese kui liigi kalduvust agressiivsusele.

Tenderi taevas võib ära tunda islami paradiisi, mis teatavasti pole midagi muud kui üks priima ja tasuta bordell, kuhu naistel pole asja. Ja Tender on sinna just saatnud ameerikaliku naise, kes elunaudinguid sama ahnelt jahib kui islami kiimaline mees. Heaks kontrastiks on veel kujunduses kasutatud popkunstilik stiil oma kokakoolapurkide, dollarikupüüride, hamburgeritiitrite ja taevas peesitavate marilynmonroe’like tipsidega, tumedad prillid ninal. Ka Elina Reinoldi esitatud siiruviiruline pajatus sobib, see rõhutab muinasjutulikkust, ütleks otsekui, et meie eluga siin ja praegu ei ole kogu lool mingit pistmist. Lõbus-rumal laul toob meid aga maa peale tagasi, ka selle esitus on täpselt omal kohal."

Arvustuse terviktekst:
Nukkude elu inimestena - Sirp
Remsu, O. (2002). Nukkude elu inimestena [nukufilmidest "Rebasenaine" ja "Hing sees"]. Sirp, 7. juuni, lk 16.

Sulev Teinemaa: "Võib öelda, et tegemist on feministliku animafilmiga, kus kujutatakse iseteadvat moodsa ühiskonna rebasenaist, kes ei allu iidamast-aadamast paika pandud kõlbelistele normidele."
Teinemaa, S. (2003). Persona grata: Priit Tender. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 123-125.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Teine Nukufilmi filmide DVD on sarja 16. DVD, ilmunud 16.01.2014. Sellel on järgmised filmid:
Keegi veel (1996)
Hing sees (2002)
Rebesenaine (2002)
Barbarid (2003)
Vennad Karusüdamed (2005)
Une instituut (2006)