Pühapäev (1977)

Avo Paistik „Pühapäeva“ saamisloost ja vastasseisust Goskinoga

Katkeid intervjuust

Silvia Kiik: Aga minu meelest kirjutasid sa siis juba „Pühapäeva”. Kunas sa seda alustasid?
Avo Paistik: Kohe, kui ma joonisfilmi tulin. Kirjutama hakkasin niisama, oraste peale. Mõtlesin, et võib-olla kunagi tulevikus teen ma kunstnikutöö kõrvalt ise ka mõne filmi. Aga sa tegid mulle selgeks, et üks režissöör järjepidevat tootmist kindlustada ei suuda, Raamat on isegi hästi vastu pidanud, joonisfilmis peaks olema vähemalt kaks režissööri. Ma tundsin, et minu aktsiad tõusevad, võin oma tahtmist peale suruda. Lubasin nõustuda ainult juhul, kui ma saan „Pühapäevast” autorifilmi teha. Sina soovitasid selle asemel Toomas Kalli „Värvipliiatseid”, mis oli sõelale jäänud hiljutisel stsenaariumide võistlusel. Käsikirjas meeldis mulle nõks, joonistamine, kuid lahendus oli süsteemitu ja pealegi oli see mõeldud lastefilmi jaoks. Ma teadsin, et Goskino tahab lastefilme, aga mulle ei pakkunud need mingit pinget. Mina tahtsin teha kõrgetasemelisi filme täiskasvanuile, mida ma tollal muidugi veel ei osanud, ma pidin sinnamaani alles arenema...

Oled sa selles nüüd ikka päris veendunud?
Jah, olen. Aga tookord ütlesin, et kui ma „Pühapäeva” teha ei saa, siis mina režissööriks ei hakka! Ma vaidlesin ikka vastu, sa kaotasid vist kannatuse ja ütlesid, siis tuleb direktori jutule minna. Järgmisel hommikul saime sekretariaadis kokku, sina jäid välja ootama, mina läksin sisse ja mul oli kindel kavatsus filmist ära öelda. Laua taga istus vanem hallipäine meesterahvas, stuudio direktor Nikolai Danilovitš, vaatas mulle otsa ja ütles: seltsimees Paistik, mina teid ei tunne, aga Raamat peab vahepeal puhkama, kõik paberid on juba Moskvasse saadetud, olge nii hea ja tehke see film ära. Vastasin, hästi, teen, kuid enne seletasin, et tegelikult oleksin ma tahtnud ikka „Pühapäeva” teha.
/---/

Räägime pisut „Pühapäevast”. Kuidas tekkis filmi idee?
Probleem kiiresti areneva tehnika mõjust inimesele puudutas mind, see oli minu probleem. Karikatuuris hakkasin seda käsitlema juba siis, kui ma veel Heinz Valgu juures töötasin. Tegin sel teemal mitu pilti, üks neist kujutas arvutiga manipuleerivat meest, kes ise oli samuti manipuleeritav — seljast väljaulatuva võtme abil. Filmi idee ongi pärit sellest karikatuurist. Stsenaariumis viisin kogu sündmustiku üleskeeratavasse keskkonda. Finaalis pidi selguma, et ka filmi peategelane pole midagi muud, kui mutter masinlikuks muutunud maailmas.

Pärast autorifilmina valminud „Lasku” tulid sa toimetusse ja ütlesid otsustavalt: ma teen ära „Pühapäeva”, kunstnikuks tuleb Priit Pärn. See oli hea mõte, aga miks sa just Pärna valisid?
Nägin Sirbis üht tema karikatuuriseeriat, mille tüpaaž sobis ideaalselt minu ettekujutusega „Pühapäeva” peategelasest. Mehe suud asendas terav kriips, mis mõjus nagu kiil, ja nina ei olnud. See oli hingetu, ilma inimlike emotsioonideta olendi nägu. „Pühapäev” vajas just sellist peategelast. Stsenaarium oli siis juba valmis, Pärn luges käsikirja läbi ja nõustus. Mul oli väga hea meel, sain kasutada tema tüpaaži. Goskino jaoks kirjutasin stsenaariumi algusse episoodi Lääne suurlinnast, tõin sisse pilvelõhkujad, džässi, ingliskeelsed valgusreklaamid. Arvasin, et see meeldib neile, käsikiri läheb lihtsamalt läbi. Oli suvine aeg, sa ütlesid, venitada pole mõtet, sõidame kohe Moskvasse, kõrged ülemused on puhkusel, kavaldame nad üle, mängime Vale-Dimitrit.
Jõudsime tööpäeva algul Goskinosse, läksime kohe Svjatkovskaja juurde, andsime talle käsikirja, meile pakuti teed ja küpsiseid, järgmisel päeval pidime vastuse saama. Hommikul säras taevas päike, ilm oli ilus, tuju hea, kuid Viktoria Nikolajevna kabinetis lõi välku ja müristas. Svjatkovskaja lükkas stsenaariumi kategooriliselt tagasi. Te tulete mind siia lollitama! Ma tean väga hästi, et seda filmi te nagunii ei tee, te kavatsete hoopis midagi muud teha!
Kuna hiljuti oli lastefilmide toimetuses tööd alustanud uus peatoimetaja, kellele allus ka animatsioon, viisime käsikirja tema lauale. Arutelu määrati järgmiseks päevaks. Ootasime lifti, kui nurga tagant ilmus ülimalt erutatud Svjatkovskaja, just nagu pisuhänd, ja ütles toonis, mis tõotas meile kõige halvemat: ainult üle minu laiba läheb see stsenaarium käiku! Järgmisel hommikul võttis meid vastu peatoimetaja, arutasime käsikirja läbi, tal olid mõned märkused, lubasin need režiistsenaariumis realiseerida, tulime koju ja ma hakkasin tööle.

Nädalapäevad hiljem saabus stuudiosse kiri, mis kandis juba ametiastmelt kõrgema ülemuse, Goskino peatoimetaja allkirja: „Režiistsenaariumi läbitöötamisel tuleb leida kujundlik lahendus inimvaenulikele jõududele, mis kapitalistlikus ühiskonnas hävitavad töötava inimese isikupära ja nivelleerivad tema individuaalsust. Režiistsenaarium tuleb esitada kinnitamiseks Goskino peatoimetusele” (Goskino kiri nr I/602, 30. 06. 1976. a). Et mitte asjatut segadust tekitada, panin selle lauasahtlisse.
Kuidas töö jätkus?
Sisulisi muudatusi ma režiis ei teinud. Lisasin esimesele episoodile sõna „money” ja lõppu dollarimärgi, mida koos suurlinna episoodiga oli hiljem lihtne välja lõigata. Režiistsenaarium läks Goskinos ilma märkusteta läbi. Sina mind ei kontrollinud ja kui ma juba teadsin, et ma tohin seda filmi teha, kui käes olid allkirjad ja ka filmi rahad, algas tegelik töö. Keegi oli vist Pärna hoiatanud, et vaataja ei võta tema tüpaaži vastu. Minu arvates polnud sellel mingit tähtsust. Peategelane pidigi mõjuma kummaliselt, isegi ebameeldivalt, et vaatajal tekiks küsimus, kas ekraanil on inimene või mitte? See oli juba stsenaariumis nii kirja pandud. Leppisime kokku, et tüpaaži me ei muuda. Aga mida enam ma töösse süvenesin ning filmi kui tervikut nägema hakkasin, seda enam veendusin, et sündmustikku tuleb kärpida.
Alustasin nagu malemängu, lakkamatult ümber tõstes ning muutes varasemat lahendust; nägin unes kaadreid filmist. Viskasin välja kõik stseenid, mis tegevust edasi ei viinud, loobusin isegi võtmest ja üldse üleskeeramise motiivist. Nagu ikka, tekitas üks muudatus teise. Episood looduses, mis kujutas metsa kasvamist maapõues mürisevate agregaatide toimel, uue tervikuga ei haakunud, selle jätsin täiesti kõrvale. Pärn pakkus asemele inglise aeda jõe ja sillakestega, aga ka see ei sobinud. Mulle tundus, et esimese episoodi tehnikatulevärgile peaks järgnema idüll inimkäest puutumatu ürgse looduse keskel, mis mõjuks kontrastina ning pingestaks sündmustikku. Vanast variandist jätsin ainult märgi vahetult enne episoodi lõppu, kui mees tapab kärbse ja näeb peopesal hammasrataste puru. Kohe kukub alla valge elevant, kaovad lilled, värvid, ja kogu loodus osutub illusiooniks.

Kompositsiooni sa põhimõtteliselt ei muutnud?
Ei, kompositsioon jäi paika. Film jagunes kolmeks: hommik koos meest teenindava tehnikaga, värviline episood looduses — värvilahenduse tegi Kaarel Kurismaa — ja finaal, mis oli jälle mustvalge. Animaatoreile andsin kätte täpse rütmigraafiku, iga liigutus tuli joonistada kolme kaadri või nende kordustena. Ei mingit isetegevust, mitte mingit ilmestamist ega omapoolset fantaasiat, ainult silmad võisid mõnikord pilkuda, täpid kadusid hetkeks ära. Erandi moodustas episood looduses, kus pidi tekkima meloodia ning kostma naisehääl, millele mees roomates järgneb. Ent ka see liikumine oli ebaloomulik, kiired kaadrid vaheldusid suhteliselt pikkade staatiliste plaanidega. Episoodi lõppu lasin joonistada kaadri, milles mees vaatab saali, ta vaatab meile otsa ja me näeme tühja, elutut maski. Pühapäev on hingamise päev, aga kuhu oli sellest maailmast kadunud hing?
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga II [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 97-107. 

Stuudio kunstinõukogu andis "Pühapäevale" väga hea hinnangu. Kuidas Goskinos läks?
Filmi vaadati suure huviga. Ma ei mäleta enam, kes olid saalis, kuid pärast läbivaatust öeldi, et Nõukogude Liidus niisugust probleemi ei ole ja filmi me vastu ei võta. "Sojuzmultfilmi" läbivaatus möödus erakordselt hästi ja kui veel kuuldi, et film on tagasi lükatud, oli edu seda suurem. Mõne aja pärast sõitsin ma Annecy festivalile, kus viibis ka Svjatkovskaja, Küsisin, kas on võimalik midagi teha "Pühapäeva" vastuvõtmiseks? Ta vastas, et filmi koopia on kadunud.

Goskino oli nagu Bermuda kolmnurk, riiulifilmide koopiad kadusid teadmata suunas. Stuudio peatoimetaja oli tollal Enn Rekkor; kuna tal seisis ees kohtumine Goskino esimehe asetäitja Pavljonokiga, palusin, et ta uuriks, kas on võimalik "Pühapäeva" kuidagi üleliidulisele ekraanile manööverdada. Rekkor pakkus välja uue pealkirja "Tehnokraadi unenägu", millega film võeti Goskinos vastu ning võitis hiljem mitu festivaliauhinda.
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga III [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 90.