Pärlimees (2006)

Paratamatus elada ühes maailmas ehk Pärlimees

Film on pühendatud kõikidele ärasöödud misjonäridele

Sünopsis

Rahvajuhid, presidendid, kuningad, šamaanid kannavad vastutust oma rahva käekäigu eest. Kui segunevad kultuurid, seguneb veri ja sünnivad juurteta põlvkonnad, kel puudub identiteet ja õige kodutunne. Rahvas ei ela enam kooskõlas loodusega ja see saabki talle saatuslikuks.
Allikas: Nukufilm

Rao Heidmetsa on inspireerinud teravad teemad. Filmis “Pärlimees” käsitletakse põliselanike ja võõra kultuuri importijate vastasseisu. Autori sõnade järgi sai ta selle filmi mõtte ühe teoloogi loengul kõlanud ja vastakaid mõtteid tekitanud väitest, et maailma religioonid moodustavad hierarhia, mille kõrgeimal pulgal on kristlus.
Rao Heidmetsa võlub kaaderhaaval nikerdamine (2012). Pärnu Postimees, 28. nov.

Filmist kriitiku pilguga

Ringo Ringvee: „Ennekõike on see filmikunst, see on midagi silmadele — kõik need (peaaegu) üle ekraani voogavad lained, saabuvad pärlimehed, kaldasse sööstvad laevad, kribu-krabu põliselanikud ning nende juht, šamaan/nõid, kes on leidlikult kääridest teinud endale trumminuia, millega ta lovesse viidud pärlimehe pärliniidid katki lõikab, mistõttu pärlid hunnikuisse laiali lendavad, ja nõnda edasi.
Teiseks on see film kõrvadele ning selle eest on hoolt kandnud Sven Grünberg.
Ja viimaseks, kuid mitte vähetähtis, on selle filmi vaatamisel tekkinud küsimused.
/---/
Muidugi võib öelda, et kunstiteose põhimõtteks ja kohustuseks on võimaldada endas näha kõiki neid muresid, mis vaataja hingel, olgu selleks siis geenitehnoloogia võimalikud ohud, põliskultuuride kadumine või muundumine uueks, nagu filmiski lõpuks juhtub.
Põhimõtteliselt võib filmis näha püsimajäämise lugu, milles kultuuri hoiab alal nõid/šamaan, keda omakorda elustab trummiheli, ürgheli. Koolnud kultuuri äratab ellu tuhat aastat hiljem uute pärlimeeste huvi muinsuse vastu. Arheoloogid-antropoloogid elustavad taas kord muistse põliskultuuri, mille esindajate kehad sisaldavad ka pärleid, võõrast. Mutatsioon on aset leidnud, kuid püsitakse taas. Kas see lugu on hoopis eestlastest? Kindlasti saab seda lugu mõista ka nii.“
Ringvee, R. (2008). Geenimuundatud elust, nukkudest ja pärlitest. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 104-107.  

Tiit Tuumalu: „“Pärlimees“ muretseb identiteedi ja kultuurilise ise olemise pärast – viimase tõlgenduses on vaid need rahvad, kelle eesotsas seisavad missioonitundelised, suure väega juhid, võimelised vastu seisma nivelleerumise survele. /---/
Siiski, „Pärlimees“ pole mingi moraalijutlus, eelkõige on see nauditavalt mänguline allegooria, mille konflikt tekib oma ja võõra vastandamisest ja sündmustik liigub korraga tuhandeaastaste hüpetega. /---/
Heidmets kasutab ülierksaid värve, esimese hooga on tema kirev maailm pahviks lööv, veidi hiljem tuleb äratundmine, et kõik on seoses, et toonid sulanduvad harmooniliselt üksteise sisse.
Kenas tasakaalus on ka filmi erinevad osised, ideaalselt sobitub sellesse kooskõlla ka Sven Grünbergi muusika, kord põhjamaiselt huikeline, kord ülevoolavalt aafrikalik. Meeldejääv elamus.“
Tuumalu, T. (2006). Püsib elus šamaan, püsib elus ka rahvas. Postimees: Kultuur Extra, 24. apr, lk 6.

Tarmo Teder: „“Pärlimees” haarab mõneti skisoidse kui dünaamilise vormiga, mille elemendid on väga nurgelised, kribulised, detailiti ja tüübiti rebestatud. Ent maalilised taustad – maa ooker ja mere indigo, vastupidi, pakuvad hingamist. Kuid võrreldes tegusate vidinatega, on hoopis teise koodiga taustade võimsusega nagu koonerdatud. Tihe sebimine kipub korduval vaatamisel üle pea kasvama, loo tuumtelge ja mõtteoksi uputama. Kuid lugu kui algupärane filmikunsti sõnum on täiesti olemas ja seda pole kuigi raske oma arusaama lugeda.
“Pärlimehes” leiab aset kaose organiseerimine nii sisuliselt kui vormiliselt. /---/
Heidmetsa “Pärlimees” kujutab Põhjala loodusrahva eksistentsiaalset võitlust justkui Ladina-Ameerika karnevali rütmikas; usume, et šamaanitrumm kõmab ka Tulemaal.“
Teder, T. (2006). Seemnepärli kõrinat ja uneliiva sahinat [nukufilmid "Pärlimees" ja "Une instituut"]. Sirp, 28. apr, lk 16.