Päkapikupuu (1991)

Filmi valmimine

Valmis kirjanduslik stsenaarium "Sula": 20.02.1991
Filmi ettevalmistusperiood: 16.01. - 15.03.1991
Tootmine: 16.03. - 20.08.1991
Filmi üleandmine: 20. august 1991
Filmi maksumus: 80 000 rubla
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.3008 Nukufilmi "Päkapikupuu" stsenaarium, lepingud, aktid.

Filmist ajakirjanduses

Katke intervjuust Rao Heidmetsaga

Pärast kahte väga võimast tööd "Papa Carlo teater" ja "Noblesse oblige" kadusid mõneks ajaks nagu silmapiirilt. Alles mullu valmis "Elutuba". Mis sa vahepeal tegid?
"Päkapikupuud". See oli katse teha korralik klassikaline nukufilm, et näha, kas seda välismaal ostetakse. Niisugune armas lastelugu ja suurepärased, ilusad nukud, kunstnikuks Reti Laanemäe. Sellal tuli ju Eesti Vabariik ja stuudiol tekkisid kõikvõimalikud majanduslikud raskused. Oli vaja filme, mida saaks läände müüa. Pärast selgus, et ega neid ikkagi ei osteta. Muide, nüüd neid juba mõnevõrra ostetakse, ka "Päkapikupuud". Ent massiline huvi puudub, ära sellega ei ela. Kui riik ei toeta, siis ellu ei jää.

Nii et loomingulist kriisi sul ei olnud?
Tegemist ei olnud minu kriisiga. Sotsialismilt kapitalismile üleminekuga kadus vajadus teha kunsti; mõeldi vaid müügile, et raha teenida. Õnneks sai kõik ära proovitud. Vähemalt niimoodi küll ei saa toimida, enne tuleb film maha müüa ja alles siis seda tegema hakata. Kuid mul on hea meel "Päkapikupuu" pärast, ka see võimalus sai ära proovitud.

Orienteerud sa oma filmidega festivalide maitsele?
Kui teaks, milline on festivalide maitse, siis kindlasti orienteeruks. Ent see on niivõrd prognoosimatu, et sellele ei saa kuidagi suunda võtta. Ainuke, mida näiteks "Päkapikupuu" puhul silmas pidasin, oli, et seda saaks väikelaste filmina müüa telestuudiotele. Et oleks ilus ja värviline, see oli küll teadlik orienteerumine, kuid ei toonud eriti tulemust.
Teinemaa, S. (1995). Nukufilmi saab edukalt ühendada mängufilmiga. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 39-41.

Igor Garšnek: „Ning kui juba jutt kommertsiaalsusele läks, siis terviku seisukohast on tegijail kindlasti paremini õnnestunud "Kingikratt" ja "Päkapikupuu" (1991), mis oma jõulumeeleoluga peab silmas väga kindlat adressaati. Iseasi muidugi, kas viimane neist liiga pikk ei ole, kuid see on juba iseküsimus. Nendes filmides orkestreerib Ehala üht ja sama motiivi pidevalt ümber, tagades sellega ka muusika homogeensuse.“
Garšnek, I. (1992). Korduse diskreetne võlu [Olav Ehala muusikast animafilmidele]. Sirp, 13. märts, lk 10.