Päkapikud piiluvad (1990)

Filmi valmimine

Kinostsenaariumi valmimine (autor: Heino Pars): 06.1989
Režiistsenaarium: (autorid: Heino Pars ja Raivo Järvi): 31.10.1989
Filmi ettevalmistusperiood: 01.11. - 31.12.1989
Võtteperiood: 01.01. - 28.02.1990
Montaaž: 01.03. - 09.04.1990
Filmi üleandmine: 9. aprill 1990
Venekeelse dublaaži valmimine: 10.04. - 24.05.1990
Filmile anti I tasustamisgrupp: 15.05.1990

Arvamusi stsenaariumi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

1. september 1989

Silvia Kiik: Käsikiri on ammu valmis, aga on tekkinud töised kahtlused. Film on mõeldud mudilastele. See pole tugev käsikiri, sündmustik on pingestamata, puudub vaimukus. Kuid kogu lugu võib muutuda, kui Parsil õnnestub tabada huvitavaid episoode lastega. Filmis on lapsed üles võetud natuuris, ülejäänu nukufilmi vahenditega. Muidugi tuleb sellest ehtsalt temalik väikelastele mõeldud lugu, lüüriline ja südamlik.

Arvo Nuut: Didaktiline. Jõulueelset osa tuleks vähendada, piparkoogivabrikut pole vaja - las päkapikud teevad käsitsi kooke.

Kalju Kivi: Väikese lapse jaoks on erinevaid situatsioone liiga palju. See maailm ärkab ellu lume tulekuga, huumor polegi ehk vajalik. See on vajalik film. Tehniliselt on küll raskesti teostatav, võib väga kunstlikult välja tulla.

Priit Pärn: Väikelastele peaks küll filme tegema. Kui vaid didaktikast vabaneda õnnestuks. Sussipanek intrigeerib, sest lapsed usuvad sellesse uskumatult palju. Sellest tuleb müügifilm.

Janno Põldma: Tuleks huvi koondada mõnele lapsele ja ka laste omavahelised suhted peaksid filmis olema.
Allika: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2944 Nukufilmi "Päkapikud piiluvad" lepingud, aktid, eelarved, stsenaarium.

Filmist kriitiku pilguga

Eesti animakoolkonda kuuluvad autorid on seni juhindunud tugevast tsunftisisesest regulatsioonist — «ühemehe inspiratsiooni» eelistamisest «turuinspiratsioonile». Autorifilme soosinud omanikuta raha on haihtumas. Tuleb töötada turule. «Tallinnfilmi» läinudaastasesse animatoodangusse planeeriti kuus kaubalist filmi : nukufilmilt «Päkapikud piiluvad» ja 4-osaline läbivate tegelastega seriaal «Koolilood», joonisfilmilt «Naksitrallide» kokkuliidetud ühetunnine müügivariant.

Nähtu sundis mõtlema alljärgnevale :
ÜHISELU RUDIMENDID.
H. Parsi muidu mahedas päkapiku piilumise loos äratavad tähelepanu paar stseeni. Ühes äratab ühisriiulitel magavaid päkapikke ootamatu signaal, kõik kargavad voodist ja tõttavad kohusetruult tööle. Leidub isegi keegi, kes kõigi voodid korda seab. Hetkeks tundub, et mehikeste kohal valitseks nagu mingi nähtamatu kontroll.
Teisal ei seisa üks üliväga armsa ja osavõtliku olekuga imemees üldse oma ülesannete kõrgusel — kui ta näeb lausa afektis röökivat last, siis selle asemel, et midagi imetabast lapse lohutamiseks käiku lasta, põgeneb ta Jõuluvanale kaebama. Vana raputab omakorda halvustavalt pead ja ekraanile ilmub vitsakimp.
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [Tallinnfilmi 1990. aasta animad]. Sirp, 29. märts, lk 7, ill.

Heino Parsi viimane film

Heino Pars töötas nukufilmis 1988. aastani. Pensionärina tegi ta veel kaks filmi - "Hernes" (1988) ja "Päkapikud piiluvad" (1990).

Katke intervjuust Heino Parsiga:

Nukufilm sündis lastefilmina. Sa oled meie režissööridest üks väheseid, kes lapsele alati truuks on jäänud. Miks?
Teatud mööndusega võiks öelda, et animatsioon on kõige subjektiivsem filmikunstiliik. Põhimõtteliselt võib ruumilises animatsioonis materjaliseeruda igasugune fantaasia, piire pole. Mina nägin selles eelkõige võimalust lapse tunde- ja mõttemaailma rikastamiseks, muinasjutu loomiseks. Võib-olla on minus endas midagi lapsemeelset? Oma viimase filmi "Päkapikud piiluvad" (1990) tegin kõige väiksematele, mudilastele. Animatsioon on valdkond, millest paari-kolme aastane laps võiks saada oma esimesed kunstielamused, kahjuks tehakse neid filme väga vähe, selles eas lapsele ei jätku repertuaari, pole, mida näidata.

Sa oled üle elanud raskeid aegu. Mis sind on aidanud iseendaks jääda?
Eesti talutares oli puhaskamber. See oli ruum, kuhu saabastega ei mindud, seal hoiti perekonnapilte, ristiti lapsi ja toimusid üldse pere kõige pidulikumad sündmused. Niisugune puhaskamber peaks olema iga inimese hinges, sellest piisab, et üle olla hädadest ja muredest, mida elu kaasa toob, ja vastu panna igasugustele "-ismidele", mis inimest ahistavad. Headus kannab siinilmas kõige suuremaid intresse.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars [intervjuu, kus Heino Pars räägib oma eluteest, tööst ja filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15.