Päevavalgus (1998)

Filmi tekst

Hapnikku pole...
Kuhu hapnik jäi?
Hingake läbi lahtise suu!
Fuck Your Flowers...
Fuck Yourself!
Keeruline on öelda lihtsalt!
Kuulen kärbse hingamist.
Alati peab hindama oma mõtte väärtust.
Oma viga, kui mõte on laisk ja tegevusele ei ärka.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Vägagi sügavuti agulimentaliteeti jälgiv linateos on lahendatud inimnäoliste nukkudega. Karmis, ka õudus-eksperimentaaliks nimetatud filmis lahendab haiglas viibiv noormees oma nägemusis üksinduseprobleeme, mis tekkinud lävimisraskusest ümbritsevaga.“
Teder, T. (1998). Kuus uut Eesti filmi korraga ekraanil. Eesti Päevaleht, 21. mai, lk 8.

Sulev Teinemaa: „Mait Laasi esimest iseseisvat tööd "Päevavalgus" mõistab täielikult ilmselt ainult autor ise. Seda horror-eksperimentaalnukufilmi võib tõepoolest programmiliseks avangardiks pidada ja festivalid hakkavad ta vastu kahtlemata suurt huvi tundma.“
Teinemaa, S. (1998). Eesti animafilme igale maitsele. Sõnumileht, 22. mai, lk 19.

Karlo Funk: „Mait Laasi "Päevavalgus" ja Peep Pedmansoni "Just märried" olid originaalsed, iseäralikud ja läbinisti fragmentaarsed. Kummastavate pildimaailmade ja tegelaste vastasseis kaldus mõlemas filmis esimese kasuks. /---/

"Päevavalgus" püüdis heita valgust getostunud inimeste maailma, ent tundus, et pigem kõikuvale sümbolismile kui läbinägelikkusele lootes. Animafilmid on rohkemgi kui mängufilmid tehtud selleks, et neid näha. Laasi ja Pedmansoni ideefilmide paralleel suures kinos oleks arthouse, kus eksperiment on tulemusest hoolimata väärtus omaette. Ei pea ilmselt eraldi rõhutama, et eksperimentaalsed filmid kasutavad pigem süngete antiutoopiate võtteid kui loovad meeldivaid olupilte.“
Funk, K. (1998). Animaalselt ja humaanselt [filmidest "Vares ja hiired", "Just märried", "Päevavalgus", "Tom ja Fluffy", "Bermuda", "Primavera"]. Eesti Ekspress, 29. mai, lk B12.

Tarmo Teder: „Iseseisva animarežissöörina debüteeris ka Mait Laas, kes õppinud kunsti Tallinna ja Viini kõrgkoolides. Laasi “Päevavalgus” on must-valges lapiknukk, õigemini tahvel-tehnikas teostatud süngemeeleoluline ja tegevustikult segane lugu kusagil lagunevas ühiskondlikus olus. Selles filmis on paha tsivilisatsioon ja tema vastuolulisus inimesega selgesti esil. Kuid mis ja kus konkreetselt – ei saa aru. Sama hästi võib tegevus aset leida 1968. aasta Sorbonne’is kui filmi sünopsises kuulutatud haiglamiljöös. Üldse ilmneb eesti nüüdisanimafilmis liiga tihti, et  autori  koostatud filmi lühikokkuvõtet lugemata ei saa keegi ei loost, tegevuspaigast ega tegelastest aru. Laasi väidetavasti agulimentaliteeti kujutav “Päevavalgus” on lahendatud inimnäoliste nukkudega. Karmis, ka õudus-eksperimentaaliks nimetatud filmis aetakse mingit keskonnahoiu positiivset programmi, lõpus terendubki puhkemine ja kasv. Kuid mitte õitseng. Peaks vist filmi kolmandat korda nägema, et haiglas viibivat noormeest näha ja tema nägemusis üksinduseprobleeme tabada. Filmil on lävimisraskusi ja selle suur stooriline segasus muutub kokkuvõttes sürrimaiguliseks selguseks – mingiks irreaalseks kunstiliseks tervikuks. Paras saata keskkonnakallakuga eksperimentaal- ja avangardfilmide festivalile. “Hapnikku pole, kuhu hapnik jäi?” küsib autor Mait Laas ise, ja vastab: “Fuck yourself!”.“
Teder, T. (1998). Aimdusi tsivilisatsioonist [filmidest "Vares ja hiired", "Bermuda", "Just märried", "Päevavalgus", "Tom ja Fluffy", "Primavera"]. Sirp, 29. mai, lk 16.

Meelis Mõõk: „Teistest erinev isik peab karjamentaliteedis end kõvasti rohkem pingutama, et kaasa mängida. Iga ootamatu liigutus, kavatsetult või mitte, sunnib kindlate reeglite järgijad tõmbuma kaitseasendisse. Või veel halvem, ründama.

Nõnda on lood ka noormehega filmis "Päevavalgus". Ta ei suuda visata palli rõvetsevate pildikeste pihta –  ei suuda  teha samasuguseid asju nagu teised. Endalegi ootamatult satub ta teistele lilli pakkudes tagaaetava looma olukorda. Isegi kui mõni suvaline tegelane tolle üldise poistekamba seast tunnekski  noormehe vastu poolehoidu, siis vastavalt lavastaja tahtele ta seda välja ei näita. Nagu seda tihtilugu eluski juhtub.  /---/

"Päevavalgus" on freudistlikult sümbolistlik animafilm. Ja sama animatsioon selle üldse filmiks teebki. Filmi kõiki tegelasi mängib üks näitleja, kelle fotodest on linnarahvas enesele saanud ühtemoodi näo, erinevate ilmetega traatkarkassidest kehade otsas. Liiguvad spiraalid ja aegvõttes lillekesed. Animatsioon kui filmiliik jagab ja valitseb teisi liike iseeneses. Animeeri inimene ja temast saab nukk. Sega videokunsti animatsioonfilmi ja sellest saab postmoderne eksperiment. Animatsioon lubab tegijale kõike ega küsi, kas kõrvaltvaataja  saab aru või mitte.“
Mõõk, M. (1998). Hall päevavalgus [nukufilmist "Päevavalgus", Mait Laasi biograafilised andmed]. Sirp, 22. mai, lk 16.

Chris J. Robinson: „Tehnilise külje pealt on see teistest kohe eristuv film. See on segatehnikas, fotodest pead (mis suures plaanis näevad välja nagu teralised, määrdunud ja ekspressiivsed näod Eisensteini trepiohvritel “Soomuslaev Potjomkinis”) kolmemõõtmelistel traadist kehadel hakkavad silma ja on novaatorlikud. Kontseptsiooni poolest on “Päevavalgus”, arvestades kunstniku noorust, peaaegu et anomaalia. Sest see on tegelikult positiivne film. Selles ei ole vastuhakukarjet ühiskonnale, vaid lihtsalt süütu, hipilik kutse armastusele, valgusele ja rahule.“
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot II [stuudio animafilmidest; "Päevavalgus"; tõlk. Elen Lotman]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-94.

Olle Mirme: „Üks mis selge — ekraanil aetakse mingit väga tõsist asja; eesti animafilmi n-ö firmamärgiks kujunenud priitpärnaliku absurdihuumoriga ei ole "Päevavalgusel" suurt midagi pistmist. Laas mängib üldarusaadavate ürgsete sümbolitega-märkidega nagu päike, lill, kera jne, kuid nendest tähtedest moodustuvad sõnad ja laused räägivad vaatajale mingit vaid asjasse pühendatuile arusaadavat mõistukõnelist salakeelt. /---/

Nagu öeldud, on "Päevavalgus" piisavalt lühike, et vaimu virge hoida ja tähelepanul mitte lahtuda lasta. Sest Laasi loodud sürrealistlik keskkond ja selles askeldavad mõmisevad ning artikuleerimatult räuskavad lapiknukud on ka lihtsalt visuaalse kompositsioonina huvitavad. Selles mõttes meenutab "Päevavalgus" Mati Küti animeeritud saksakeelset ooperit "Sprott võtmas päikest", mis rõhus samuti pigem visuaalsele esteetilisele naudingule, jättes samas vaatajale tõlgendamisel ehk liigagi vabad käed. /---/

Kõnetekstiga on Laas siiski äärmiselt kitsi olnud. Pea ainus fraas, mida ta oma tegelastel öelda laseb, on "Fuck yourself" ehk "koini iseennast". Vaevalt see rezhissööri taotlustega kokku kõlksub, kuid selles ütluses võib näha ka suisa kontseptuaalset programmilisust. Sest mida see "Päevavalgus" siis sisuliselt muud on kui mitte Mait Laasi ekshibitsionistlik enesepilastus? Mees mängib ekraanil oma salamõtetega, ajab mingit küllap talle enesele jälgitavat rida ja loob kujundeid, mida kõrvalseisjatele pole kahjuks antud aru saada. Kuid kuna seda kõike teeb vaieldamatult hea pildi- ning rütmitajuga andekas inimene, siis ei mõju see õnneks siiski piinlikkust tekitavalt ega tüütavalt, vaid pakub siirast silmarõõmu ning kosutavat vaimuvirgutust.“
Mirme, O. (1998). "Päevavalgus" ehk Mait Laasi enesepilastus. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 68­-69. ­