Avaleht » Filmiliigid

Putukate suvemängud (1971)

Animafilmid Kestus: 19:13

Mälestused

Silvia Kiik, Heino Parsi filmide kunagine toimetaja: „Filmi "Operaator Kõps seeneriigis” (1964) tegemine algas instantsidest ja esimene neist oli stuudio juhtkond. Kui ma olin andnud Parsi „Seeneriigi” käsikirja tutvumiseks tollasele peatoimetajale Lembit Remmelgale, pani ta selle järgmisel hommikul minu lauanurgale sõnadega: „Režissöörid teevad stuudios, mis režissöörid tahavad!”  Vastuväidetest, mis Parsi kavatsuse kahtluse alla panid, puudu ei tulnud. Sõnakaid oponente oli tollases venekeelses ja -meelses Tallinnfilmis enamasti ikka rohkem kui hiljem töötegijaid. Direktsiooni „eestkõnelejad” andsid  Parsile head nõu: miks asja nii keeruliseks  ajada? Selle asemel võiks ju teha dokumentaalfilmi, diktoritekst peale ja kogu lugu! Õnneks oli Pars jõudnud eelnevalt konsulteerida Lennart Meriga, kes töötas siis veel toimetuskolleegiumis ning toetas režissööri kavatsust tuua ekraanile ebatavalisest rakursist avaneva metsaaluse looduse ilu, sisendamaks väikesele vaatajale selle kaudu ka kodumaatunnet ja -armastust, millest tollal kõneldagi ei tohtinud. Ma ei mäleta, et Remmelgas oleks kunagi vaidlustanud Meri hinnanguid, kellel tavaliselt oli kombeks stuudio asjameeste käskudele-keeldudele stoilise rahuga ülevalt alla vaadata. Nii laabus toimetuse piires kõik ilma eriliste võitluste ja väitlusteta selgi korral. Parsi esimene eksperimentaalfilm läks tootmisse. Valmisfilmi võttis kunstinõukogu aplausiga vastu.

Operaator Kõpsi reisidele oli tee avatud. Debüüdile järgnes veel kolm samalaadset nukufilmi, mis viisid lapse marjametsa, üksikule saarele ja kiviriiki, lisaks võrratu „Putukate  suvemängud” (1971), mis sai kolmanda auhinna  üleliidulisel spordifilmide festivalil Tallinnas 1974. aastal. Väike publik võttis need filmid vaimustusega omaks, kuid Goskino kuraatorile Viktoria Svjatkovskajale tekitasid nad hirmsat peavalu: „Mul pole neid filme kuhugi panna! Nõukogude animatsioonis pole olemaski niisugust žanrit, nagu populaarteaduslik film!”  Ehkki Heino Pars oli selle žanri juba ammugi loonud ja ajapikku oli teisteski stuudiotes  alustatud  lastele määratud populaarteaduslike animafilmide tootmist, tõsi küll, joonisfilmide näol.“
Kiik, S. (2010). Saatuse soosik: Nukufilmimeister Heino Pars 85. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 118-124.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm