Putukate suvemängud (1971)

Ojaniidu olümpiaad

Kavatsetav film kujuneb järjekordseks katseks ühendada ekraanil elav loodus nukkudega. Seekord on huviobjektiks hõimkond, millest tavaliselt ükskõikselt möödutakse, kuigi looduses on neil asendamatu koht ja paljud selle hõimkonna liigid teenivad inimest kas otseselt või kaudselt. Need on lülijalgsed, putukad.

Film on määratud lastele, eelkõige nooremale koolieale. Tema eesmärgiks - äratada väikeses vaatajas huvi putukate vastu. Arusaadavalt ei võimalda kaheosaline film kõige põgusamatki ülevaadet sellest ääretult rikkast zooloogilisest maailmast. Seda autorid ka ei taotle. Autorite kavatsused piirduvad sellega, et üllatavate suurenduste kaudu muuta nähtavaks murdosa putukate maailmast ja anda ettekujutus üksikute liikide hämmastavatest võimetest.

Väikese vaataja pilku hakkab eelkõige köitma liikumine. Vaadeldavad liigid on antud neid iseloomustavas liikumises (jooksmas, hüppamas, lendamas), nii nagu me neid looduses kõige sagedamini kohtame.

Filmis "mängivad" kõrvuti elus putukad ja putukad-nukud. Nukk-reporteri ülesanne on ekraanil toimuva humoristlik kommenteerimine ja vajaliku informatsiooni andmine.
Kuna elavate putukate "näitlejatöö" ei allu režissööri tahtele, tuleb loota nende andekale isetegevusele. Arusaadavalt pole antud juhul võimalik enne filmimist stsenaariumi detailselt välja kirjutada. Otstarbekohane on esitatud kavandi alusel filmida materjal ja seejärel, olenevalt tulemustest ekraanil, kirjutada valmis stsenaarium ning filmi kommenteeriv tekst.
Filmi konsultantideks on TRÜ dotsent H. Remm, entomoloogid V. Maavara ning E. Merivee TA Zooloogia ja Botaanika Instituudist.

Autor Iko Maran
Režissöör Heino Pars

Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1212 Nukufilmi "Putukate suvemängud" toimik.

Katkeid kunstinõukogu aruteludest

25. mai 1970

Lembit Remmelgas: Pars on selle mõttega ammu ringi käinud. Tahab eksperimenteerida putukatega. On konsulteerinud teadlastega. Kuid ei oska ei Pars ega teadlased ette kujutada, kuidas hakkavad putukad käituma. See stsenaarium lonkab nagu "Kõpsudki" just dramaturgia poolest.

27. september 1971

Rein Raamat: Kui kaua te seda filmisite?
Heino Pars: Võtted kestsid nagu ikka, aga ettevalmistus oli pikem, kaks aastat.
Rein Raamat: Väga huvitav vaadata. Äärmiselt raske teema. Need võistlused olid huvitavad, tekkis võistluspinge. Väga huvitav mõte oli putukad ekraanile tuua. Ja mitte lihtsalt putukad, siin on konkreetne tegevus - ronimine, jooksmine, võimlemine. Mõnda putukat, seda ninasarvik põrnikat näiteks, oleks tahtnud rohkem vaadata.
Jüri Müür: Kääridega režissöör montaažilaua juures oli ise kääride vahel. Iga kaader on ju huvitav, iga võte putukatest. Mis lastest rääkida, ka täiskasvanud inimesel on huvitav vaadata. /---/
Peale selle tuleb ära märkida, millise tohutu armastuse, huvi ja kannatlikkusega on see film tehtud. See näitab, et oma tööd armastatakse.
Silvia Kiik: Filmi väärtuseks on võtted loodusest, mis on õnnestunud. Siiski on filmil puudusi sisemises rütmis ja tempos, materjali proportsioonides on algusest peale olnud ebakõla, seda ei suuda siluda ja varjata ka reporteri tekst. Ervin Abel reporteri osas on tõesti tasemel.
Ruus: Idee on haruldane, aga idee võimalusi on ära kasutatud 10%. /---/
Heino Pars: Paraku need hädad, millest siin räägiti, on õiged. Algus vastab kompositsioonile. Selline algus pakkus võimaluse putukaid näidata. Kui oleks seda osa vähendanud, siis oleks jäänud ainult jooks, oleks saanud spordifilmi. Aga seda ma ei tahtnud. Ruus märkis 10% kohta, kuid tuleb arvestada, et putukad on äärmiselt halvad näitlejad, tegemist on isetegevuslastega... Väga palju materjali on kõrvale heidetud, on kasutatud vaid lõiguke. See koht, kus hüütakse "Jo-te, jo-te" on lõigatud 9 duublist. Tegemist nendega oli päris palju.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu otsus

Kunstinõukogu märgib tunnustavalt ära mitmeti eksperimentaalse filmi leidlikku ideed, filmi loojate mahukat ning huvitavaid tulemusi andnud tööd putukate-maailma ekraanile toomisel, filmi kirkaid ning kauneid värve, õnnestunud ning hästi sobivat muusikat. Laskumata liigsesse populaarteaduslikkusesse, täidab film, vaatamata mõningale materjalist tingitud rabedusele ja pingepuudusele, kirka ning omapärase vaatepildina temale seatud põhilise eesmärgi - äratada lastes huvi ning kaasaelamist putukate imepärase ja liikiderohke maailma vastu.
Kunstinõukogu, arvestades filmi ülalloetletud tugevaid külgi, tema originaalsust ja head vaadatavust, otsustas: anda filmile "Putukate suvemängud" I tasustamisgrupp.
27. september 1971

Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1212 Nukufilmi "Putukate suvemängud" toimik.

Filmi valmimisest

Filmistsenaariumi plaan: 20.05.1970
Ettevalmistusperiood: 29.03.-30.04.1971, mil toimus ka 1970. aasta materjali montaaž
Võtteperiood: 01.05.-16.07.1971
Montaažiperiood: 16.08.-20.09.1971
Filmi üleandmine: 21. septembril 1971
Filmi maksumus: 53 300 rubla

Filmi linastusluba  MB-09133 väljastatud alates 07.10.1971 filmi näitamiseks Eesti NSV kinovõrgus tähtajatult igale auditooriumile.

Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1213 Nukufilmi "Putukate suvemängud" põhidokumentatsioon.

Lastele ja loodusele mõeldes

Õpetlikus laadis loodusfilmid on Parsi loomingu iseloomulikum suund. Filmis „Putukate suvemängud”  (1971) kasutas ta esmakordselt multiplikatsioonis elusaid putukaid.
„Kogu aeg mõtlen ma laste peale,” räägib filmilooja ise. „Peaaegu kõik, mis ma olen teinud, on pühendatud neile. Ka sel juhul, kui olen vaadanud loodusesse, püüdes näidata elu ebatavalisest vaatepunktist. Kõigi vahenditega tuleb võidelda inimese muutumise eest poeetilisemaks, rikkamaks. Tuleb võidelda kalestumise ning ükskõiksuse vastu, alasti ratsionalismi roostekorra vastu, mis meie ajastul hakkab tihti juba varases eas hinge uuristama.”
Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93.

Ülikoolis veterinaariks õppinud Pars sai õnneks õigel ajal aru, et arst (isegi loomaarst) ei saa oma töös nii hoogsat fantaasiat kasutada ega loomingulisust üles näidata. Arst peab kõike ikka reeglite järgi tegema. Aga iga nukufilmi jaoks sai ju maailma otsast lõpuni uuesti välja mõelda ja kõik puuduva leiutada. Sest mõte võtta elusad putukad (mitte surnud, nagu animatsiooni esiisal Ladislas Starevichil) võib küll olla hea, aga nad ei püsi ju kuidagi kaadris! “Mõtlesin kasutada narkoosi, aga siis olid nad purjus – see ei sobinud. Kõige parem vahend oli külmkapp. Putukad külma eriti ei karda ja kui nad külmkapist tulid, olid nad parajalt aeglased, et neid filmida. Nad olid kangeks ja uimasemaks jäänud. Iga kord tuli midagi välja mõelda, sest kõik ei läinud nii, nagu algul mõtlesin,” meenutas mõni aasta tagasi [2010 – toim] oma 85 aasta juubelit tähistanud Pars.
Filmid, mis ei tee lapsi lollimaks [ilmus Heino Parsi animafilmide DVD] (2014). Eesti Ekspress, 3. apr, lk 54.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Heino Parsi animafilmide DVD on sarja 28. DVD, ilmunud 10.04.2014. Sellel on järgmised filmid:

Operaator Kõps seeneriigis (1964)
Operaator Kõps marjametsas (1965)
Operaator Kõps üksikul saarel (1966)
Operaator Kõps kiviriigis (1968)
Putukate suvemängud (1971)
Jussikese seitse sõpra (1967)
Meemeistrite linn (1983)