Avaleht » Filmiliigid

Poiss ja liblikas (1978)

Anton Hansen Tammsaare samanimelise miniatuuri alusel

Animafilmid Kestus: 06:47

Huviinfo

Fakte filmi valmimisest

Joonisfilmi "Poiss ja liblik" stsenaariumi kavand. Variatsioonid (autor P.-E. Rummo): 01.06.1977
Valmis režiistsenaarium "Poiss ja liblikas": 15.11.1977
Goskino lükkas stsenaariumi tagasi põhjendusega anda stsenaariumile uus kontseptuaalne lahendus.
Valmib Rein Tammiku režiistsenaarium filmile "Poiss ja liblikas": 01.02.1978
Allikas: ERA.R-1707.1.1713  Joonisfilmi "Poiss ja liblikas" toimik.

Filmi ettevalmistusperiood: 11.12.1977 - 07.03.1978
Võtteperiood: 08.03. - 25.08.1978
Montaaž: 26.08. - 08.12.1978
Filmi üleandmine - 8. detsember 1978
Venekeelse dublaaži valmimine: 20.06.1979
Filmi maksumus: 31 850 rubla

Linastusluba nr MB-01444 väljastati filmile 13.02.1979. aastal: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Linastusluba nr 2258/79 väljastati filmile 09.08.1979. aastal: filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: ERA.R-1707.1.1714  Joonisfilmi "Poiss ja liblikas" põhidokumentatsioon.

Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi otsusest 18.12.1978

Filmi ideelis-kunstilise taseme tugevdamiseks tuleb selles teha parandused:
1. Filmida juurde vähemalt kolm plaani lilli tallavatest jalgadest.
2. Viimistleda montaaži, pühendades erilist tähelepanu suurema pinge saavutamisele pildireas.
3. Kuna muusikaline kujundus on dramaturgiliselt lõtv, teha ümber filmi muusika, lähtudes seejuures vajadusest täpsemalt toetada filmi dramaturgiat.
Allikas: ERA.R-1707.1.1713  Joonisfilmi "Poiss ja liblikas" toimik.

Arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

30. jaanuar 1979

S. Kiik: See pole päris tavapärane film. Taotlustelt ja kogemustest tuleneb paratamatus, et see film on rohkem maalikunst kui film. See on joonistuskunst, vaatemäng loodusega, impressionistlik värvide liikumine, mille eesmärgiks pole Tammsaare teose sisu edasi andmine. Tammsaare ei tule välja - ilmselt ei saada aru. Vaatemäng köidab rohkem kui see, mida öelda tahetakse. Katsetamis- ja tegemislust on "viie" vääriline ja see äratab usaldust tegijate suhtes.

Ü. Tambek: Mind häiris, et kaadri kompositsioon ei olnud allutatud kogu filmi rütmile - muutub sageli illustratiivseks. Ka tehnilise külje pealt peaksid ülesulamised ja jooksmised olema tehniliselt paremad.

A. Põldmäe: Mingil määral on see eksperimentaalne film, näitab, millised on joonisfilmi võimalused. Film ärgitab mõtlema, kuidas saab mõnda asja teistmoodi teha. Ümbertegemist ei tule iga kord karta - muusika ümbertegemine on antud juhul filmile 100% kasuks tulnud. Leian, et režissööril esimene film õnnestus.

E. Tuganov: Loodust ja maalitud tausta kokku viia on väga raske, Tammik sai sellega hakkama. Filmi kohta hea saavutus, kuid mulle jäi vajaka Tammsaare tunnetamisest. Ma tean, et Rein Tammik on väga hea kunstnik. Selles filmis on tema kunstnikutöö nõrgem kui seal, kus ta kujundab raamatuid. Kas on siis mõtet teha filmi?

R. Tammik: Olen loobunud sellest mõttest.
Allikas: ERA.R-1707.1.1713  Joonisfilmi "Poiss ja liblikas" toimik.


Režissöör oma filmist

Rein Tammik: "Vajadust vahepealse eksperimentaalperioodi järele tunnen just praegu, oma esimest režissööritööd, "Poissi ja libli­kat» lõpetades. Seda filmi te­hes saime esmakordselt kasu­tada väga vajalikku, Nõuko­gude Liidus originaalset eriaparatuuri. Püüdsin rakenda­da segatehnikat, mispuhul maalitud ja looduses filmitud kujutised sulaksid üksteisesse, ilma et vaataja tajuks, kus üks lõpeb ja teine algab. Tun­dub siiski, et õnnestumine ei olnud täielik.
Õieti on maal ja maalitud multifilm kaks päris ise­ asja, elementaarsete maaliprintsiipidega pole filmis midagi peale hakata. Film on nagu üksikutest maalidest koosnev pildirida, kusjuu­res ükski maal omaette ei tohi või vähemalt ei tarvitse olla lõplik, viimistletud kuns­titeos. Filmis kasutatava maa­litud lehe vaatlemise aeg on piiratud ja seetõttu erinevad tema informatiivsuse kritee­riumid maalikunsti omadest.
Niisiis, maalitud multifilm eelkõige kujutab, ta on kas ilus või inetu, kirev või mo­notoonne, ülev või madal, igatahes midagi niisugust, mi­da karikatuurne multifilm omas aforistlikkuses ja puänteerituses kõige olulisemaks ei pea. Ja veel. Ma ei saa kogu oma mõistust kokku võttes aru, miks ei peeta soovitavaks, et filmi režissöör, stsenarist ja kunstnik on üks ja sama isik, nagu juhtus „Poisi ja liblikaga“, küll võivad režissöör ja operaator eeskirjade järgi üks ja sama isik olla."
Mis on valmis, teoksil, kavas? Maali- ja joonisfilmikunstnik Rein Tammik (1978). Sirp ja Vasar, 11. nov, lk 7.

Filmist ajakirjanduses

„Balti noorte kineastide üritus toimus 13.— 16. septembrini Riias. Parim multifilm: "...ja teeb trikke".
"Poisi ja liblika" puhul oli tegu juba varem hinnatud režissööridebüüdiga; kiideti filmi head kujundust, sujuvaid ülesulamisefekte; kahetseti, et multipreemiaid on vaid üks.“
Raag, K. (1979). Balti noored kineastid Riias [osalenud filmid: "Poiss ja liblikas", "Une-Mati lood IV", "...ja teeb trikke"]. Sirp ja Vasar, 5. okt, lk 11, ill.

„Kuigi õnnestunuks ei lugenud Jüri Hain R. Tammiku autorifilmi „Poiss ja liblikas“ (R. Tammiku kunstnikutöö oli terviklikum ja mõjusam R. Raamatu filmides „Kütt“ ja „Antennid jääs“), kusjuures see ei ole ebaveenev mitte niivõrd oma kujundimaailmalt, vaid ebaõnnestunud on peategelane kui tüüp. Ka sellest ekraanitööst ei leia endale eriti palju ei lapsed ega täiskasvanud.“
Balbat, M. (1980). Mullused multifilmid [arutelu Eesti Kinematografistide Liidus, vaatluse all 1979. aasta animad]. Sirp ja Vasar, 29. veebr, lk 11.

„1980. aasta juunis Tallinnas toimunud I Nõukogude Eesti filmifestivalil auhinnati Rein Tammiku kunstnikutööd filmides "Poiss ja liblikas" ja "Tolmuimeja" I preemiaga.“
Kalda, V. (1980). Filmifestivali laureaadid. Nõukogude Õpetaja, 21. juuni, lk 4.

Filmile tagasivaatavalt

Sergei Assenin: „"Poiss ja liblikas" põhineb ülesulamistel, see on võttel, mis peab ennast süžeeliselt õigustama ja sunnib filmile peale oma erilise rütmi. Tammik on suurepärane kunstnik ja ta lilledele pühendatud film on imetlusväärselt ilus. Ainult et dramaturgia, režiilahendus, süžee sisemine areng on niivõrd primitiivsed ja sirgjoonelised, et film tundub banaalsena ja mõttelt lamedana. Kogu filmi sisu taandub sellele, et liblikat taga ajades tallas poiss ära lilled, mida ta piiritult imetles. Dramaturgilise käsitluse vaesust ei suuda katta ei siiras muusika, ei üksikasjaliselt kujutatud vaimustus, mida poiss tunneb lilli vaadates. Paljutähenduslikku filosoofilist allegooriat, mida režissöör nähtavasti taotles, filmist välja ei loe. Tahtmatult meenuvad Lev Atamanovi sõnad, kes hoiatas, et allegooriat tuleb kasutada ettevaatlikult ja märkis, et žanri spetsiifikat ettekäändeks tuues püüavad mõned paljutähendavalt tõestada, et kaks korda kaks on neli.“
Assenin, S. (1986). Noorte otsingud [Rein Tammik]. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 105-106. 

Andreas Trossek: „Popilik-hüperrealistlik „kalk” filmikujundus tekitas lastefilmi žanris vaid kummastust ja hirmu. Samas polnud päriselt tegemist nn kunstilise festivalifilmiga, sest: „Täiskasvanud vaatajat ei rahulda aga liiga sirgjooneline teemaarendus, mis on õigustatud noorele auditooriumile määratud filmis, ja kunstniku väga ilmekas ning sugestiivne lahendus kaotab oma väärtusest palju.”
Pärast „Tolmuimejat” popipõhine vormiloogika siinsetes joonisfilmides peaaegu et katkeb ning selles mõttes oli kriitikutõdemus (L. Gens) prohvetlik. /---/
Vaid Rein Tammik jäi joonisfilmide juurde kauemaks, tegutsedes pärast „Tolmuimejat” ka juba iseseisva režissöörina: valmisid vormiliselt küllaltki sarnased „Poiss ja liblikas” (1979) ja „Nike kutse” (1980), mõlemad režissööri enda kunstnikutööga. Kummatigi kordasid need lahjendatult Raamatu 1976. aasta filmi „Kütt” ja selle omalaadse järje „Antennid jääs” (1977) lauskonservatiivset ja fotopõhist maalilis-realistlikku rõhuasetust, lisamata midagi uut.“
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Kunstnik Rein Tammik

Rein Tammiku fotorealistlik pildimaailm on iseseisev organism, mis ajuti genereerib ootamatuid tähenduslikke lühiühendusi. Erinevalt loodusmaalijatest, portreemaalijatest, meremaalijatest ja teistest maalib Rein Tammik pilte. Ta on pildimaalija. Tammikut huvitavad eelkõige visuaalsed paradoksid. Tammik asus juba 1970. aastail ajastuid ühte pilti kokku keevitama. Rembrandti grupiportreele „Kangrute gildi eesistujaist“ ilmusid „Visarite“ näod, Manet’ „Eine murul“ leidis järsku aseme punaruudulisel linal jne. Historitsistlik eklektika - postmodernismi peamisi strateegiaid - on Tammiku loomingus täiesti selgelt loetav, teda on nimetatud esimeseks nõukogude postmodernistiks. Teatav nõukogude ajastu traumaatiline tajumine ilmneb tema töödes suuresti igatsusest kestvuse, jätkuvuse ja üldkehtivuse järele, mida 1970-1980-ndad aastad ei võimaldanud. 1992. aastast resideerub Rein Tammik Prantsusmaal.
Epner, E. (2007). Rein Tammik : Pidu katku ajal = Feast during the plague (tõlkija Anneli Porri). Rmt: Eesti kunstnikud. 3 = Artists of Estonia. 3. Tallinn, lk 216-225.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm