Avaleht » Filmiliigid

Pisiasi (1975)

Animafilm Kestus: 08:12

Huviinfo

Filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 16.09. - 31.10.1974
Võtteperiood: 01.11.1974 - 31.03.1975
Montaaž: 01.04. - 30.04.1975
Filmi üleandmine - 30. aprill 1975
Valmis venekeelne dublaaž: 04.06.1975
Filmi maksumus - 32 509 rubla.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1475 Joonisfilmi "Pisiasi" põhidokumentatsioon.

Linastusluba nr 42/75 väljastati filmile 06.05.1975: ENSV Riiklik Kinokomitee lubab demonstreerida filmi kogu Eesti NSV kinolevis igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Linastusluba Nº 2174/75 väljastati filmile 24.06.1975: NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida filmi kogu NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Allikas: Filmi arhiivitoimik nr 5455.

Arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus
2. mai 1975

S. Kiik: "Pisiasi" on Paistiku kolmas film, satiirilistest esimene. Filmi aluseks on igasuguse asjatundmatuse, oskamatuse, vastutustundetu suhtumise ja sebimise naeruvääristamine, kui tuleks lihtsalt leida autoratta ette jäänud kivi ja see minema visata. Autoril on õnnestunud oma kavatsus üsna kaasaegselt lahendada. Filmis on palju häid leide, kohati on kasutatud groteski ja kokkuvõttes on tegemist filmiga, mille võiks panna meie satiiriliste filmide paremiku hulka.

E. Tuganov: Mulle meeldis filmi kunstiline lahendus, väga tore stiil. Filmi teine pool hakkab pisut venima.

R. Raamat: Paistik leidis koos Raidme ja Naissooga õnnestunud lahenduse, film on orgaaniline. Erinevad episoodid hakkavad mõttelt kattuma, dubleerima, ilma mõttele midagi juurde andmata. Film pole seetõttu veel ebaõnnestunud, kuid pinget pole võimalik rohkem tõsta. Väga huvitav film. See on Paistiku esimene täiskasvanuile mõeldud film, see on loominguline edasiminek.

G. Skulski: Väga leidlikult tehtud film, kollektiiv hästi valitud.
Filmis on neli väikest novelli. Filmi käigus ununeb kivi sootuks. Filmi mõte peaks olema jälgitav.

L. Remmelgas: Lõpetamatuse tunne jääb, mingisugune viimistlematus. Just mõtte selguse kaudu, tegevuse kaudu, faabula kaudu, sündmuse arengu kaudu väljenduva mõtte huvides oleks midagi täpsemat tahtnud vahepeal. Kuid vaatamata filmi teise poole venimisele saabub lõpus lihtne ja efektne lahendus - kivi ratta alt ära viskamine paneb hea punkti ja koondab kõik kokku.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1474 Joonisfilmi "Pisiasi" toimik, lk 46-54.

Filmist ajakirjanduses

13.—15. novembrini k.a. toimusid Moskvas eesti multifilmi päevad, mille organiseeris NSVL Kinematografistide Liit. Üks põhilisemaid nende ürituste reas oli siiski Moskva Kinomajas toimunud seanss koos järgnenud aruteluga. Üksmeelselt ning spontaanselt reageeris saal meisterlikele lahendustele ning leidudele «Naelas», laskis end nakatada „Verise Johni» rahvalikust huumorist ja kviteeris pika aplausiga selliseid filme nagu «Värvilind», «Kilplased» ja «Inspiratsioon», milles tunti ära uudne ning omapärane taotlus. /---/
Huvitavaks peeti A. Paistiku loomingut, sest laste jaoks on vaja just selles laadis töötada («Täheke»). Tema filmi «Pisiasi» puhul kõneldi küll otsingutest, kuid teos tervikuna arvati ebaõnnestunute kilda (F. Hitruk), sest ülesehitus jätab ähmaseks filmi mõtte.
Link, E. (1975). Multifilmide edu Moskvas [Moskva Kinomajas toimus animafilmide vaatamine ja arutelu]. Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 7.

Avo Paistik on seni lavastanud kolm filmi , kuid ka need pole tasemelt kaugeltki ühtlased . õnnestunuim oli ekraaniteos « Värvipliiatsid », mille lavastamisel Jätkus tal multlplikatsioonis nii hädatarvilikku lakoonilisust , lihtsust ja täpsust .
Need positiivsed jooned taandusid ning lahjenesid Paistiku järgmistes filmides . «Täheke» on veidi pikk, kannatab venivuse all, mida toonitab omakorda muusikaline kujundus . «Pisiasi» oli stsenaariumina lihtsam, täpsem ning selgem kui hiljem filmina ekraanil. Ent Avo Paistiku senisest tööst on näha, kuidas režissöör otsib, katsetab ja õpib vigadest.
Kiisk, K. (1976). Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest. Sirp ja Vasar, 30. aprill, lk 3.

Et Paistiku varasema filmi „Pisiasi” autot lammutava tegelase punast värvi mutrivõti tekitas Goskinos täiesti provotseerimatu pahanduse, võis suure, hirmuäratava ja kõikeneelava tolmuimeja punasel värvil kindlasti olla tugev poliitiline konnotatsioon, vähemalt tegijapositsiooni tarkuses.
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107, ill.

Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga

Silvia Kiik: Järgmise filmina esitasime temaatilisse plaani „Pisiasja”. Millal sa selle kirja panid?
Avo Paistik: Ma juba teadsin, mis tähendab filmiga ülepeakaela kiirustades käiku minna, seekord tahtsin õigeaegselt valmis olla. Päeval tegin „Värvipliiatseid”, õhtul kirjutasin stsenaariumi. Mõtlesin, et stuudio peaks mulle tänulik olema, lastefilm on töös, nüüd võiksin ma teha ühe filmi täiskasvanuile. Kasutasin kahte kuju oma varasemast karikatuuriloomingust — tunkedes töölist ja kaabuga ülemust ehk oraatorit, nagu ma teda stsenaariumis nimetasin. See oli lihtne lugu autojuhist, kes ei taipa, miks auto toppama jääb, kutsub appi võhikud, need lammutavad sõiduriista ära, siis selgub, et suure pahanduse põhjuseks oli pisiasi, ratta ette jäänud väike kivi. Ma juba elasin selles filmis, mul olid tüübid silme ees, aga jälle keerati kõik pea peale. Goskino tegi stsenaariumi maatasa, lükkas selle tagasi ja nõudis lastefilmi, millele ma vahepeal mõelnudki polnud. Teist korda pandi mul tee kinni, see lõi mind tasakaalust täiesti välja.

Silvia Kiik: Toimetusse ilmusid sa nagu tornaado. Goskino piruette polnud kunagi võimalik ette näha. Konflikt pandi keelu alla. „Peategelase kuju (autoomanik) vajab täpsustamist, ta ei tohi olla ebakorrektne inimene”, teisisõnu — negatiivne tegelane. Dramaturgilist gradatsiooni ei märgatud, küll aga leiti, et „stsenaarium on ülekoormatud üht laadi episoodidega” ning „vajab viimistlemist”. Kõige selle taga oli tegelikult nõudmine, et sa teeksid lastefilmi. „Küsimus „Tähekese” teema asendamisest võib kõne alla tulla pärast seda, kui režissöör Avo Paistiku jaoks on esitatud teine lastefilmi stsenaarium” (Goskino kiri I/744, 25. 12. 1973).
Avo Paistik: Põhjus tuli leida, kui taheti stsenaarium kinni panna. Uue stsenaariumi kirjutamiseks polnud enam aega, film pidi käiku minema. „Täheke” oli tellitud Ando Keskküla jaoks; kuna tema võeti vahepeal sõjaväkke, pakkusid sa seda mulle, mina ütlesin filmist ära. Teatasin ka filmigrupi direktorile Naftali Itkinile ja Kinokomitee esimehele Feliks Liivikule, kui ma „Pisiasja” teha ei saa, lähen ma stuudiost minema, aga midagi muud ma tegema ei hakka! Öelda oli lihtne, ust tagantkätt kinni lüüa tükk maad raskem. Olin filmist maigu suhu saanud, animatsioon oli juba sama hästi kui minu elu. Ja „Pühapäev” tuli ära teha, sellest ei suutnud ma loobuda. Ma võisin ju rusikatega vehkida, et äkki ehmatavad ära, aga kuhu mul pääsu oli? Kartsin, et kui minu pärast plaan täitmata jääb, võib-olla ei lasta mul üldse enam filme teha. /---/

Silvia Kiik: „
Täheke” oli tootmises, kui me esitasime Goskinole uuesti „Pisiasja”. Võib-olla sa mingeid iluvigu silusid, kuid sisulisi muudatusi me käsikirjas ei teinud. Seekord läks stsenaarium läbi ilma ainsagi märkuseta. Kuidas film Goskinos vastu võeti?
Avo Paistik:
Pikka juttu ei olnud. Endine baleriin Svjatkovskaja võttis kohe sõna, ta oli ülimalt kriitiline, ütles, siin näidatakse meile ainult lammutamist; autojuht on asjatundmatu inimene, ei oska ise midagi teha ega ka õigeid abilisi valida. See on täiesti negatiivne film. (Just nagu võiks satiir positiivne olla!) Kõvasti käis neile närvidele finaalieelne episood, kus oraatori sõnade laviiniga üles blufitud auto kaotas värvi ja hakkas linkadi-lonkadi liikuma, ilma mootori ja ilma juhita, ning varises pimenduses kolinal kokku. Ma olin ränka vaeva näinud, et saada utreeritud rauakolinat; käisime seda utiililaos tegemas, lindistasime väga palju, mul läks see pool liitrit viina maksma — kõik kästi välja võtta.
Peatoimetaja tõusis üles ja läks minust sõna lausumata mööda, nagu poleks mind olemaski. Koridoris tuli Svjatkovskaja minu juurde ja ütles, te olete karikaturist, kas te siis ise aru ei saa, teil on seal ju punane mutrivõti! See oli väike detail, suuremalt jaolt veel töömehe peos, valisin punase värvi, et see üldse nähtav oleks. Küsisin, mis selles siis halba on? Svjatkovskaja mõtles, et ma teesklen. Ta lausa vihastas: ärge tulge mulle valetama, te saate väga hästi aru, milles on asi. Selle punase mutrivõtmega lõhub ju tööline auto ära, teeb kapotialuse tühjaks! Nähtavasti kangastus talle haltuuramehes, nagu me seda tüüpi ise nimetasime, töölisklassi sümbol. Ühesõnaga, olin maha saanud riigivastase filmiga, mida ekraanile muidugi ei lastud.

Silvia Kiik: Filmi tagasilükkamise puhul oleks stuudio kaotanud tiraaþirahad, see oli küllalt suur summa, millest sõltusid preemiad ning filmigrupi töötasu. Tagasi tulles olid sa väga tujutu ja napisõnaline, järgmisel päeval saadeti mind Moskvasse. Peatoimetaja jutule ma ei pääsenud, seal oleks tulnud nädal aega ukse taga istuda, kuid stuudios oli järjekordne tulekahi, tootmisplaan põles. Küsisin Svjatkovskajalt, mis filmil viga on? Ta andis edasi Goskino peatoimetaja hinnangu: mõte pole arusaadav.
Avo Paistik:
Selle alla võis panna kõik, mis pähe tuli.

Silvia Kiik: Ja pandigi. Punase mutrivõtme asjus ei teinud Svjatkovskaja mingeid järeleandmisi, lootsin, ehk on võimalik üle värvida. Kuid halvem oli, et ta nõudis kaabuga oraatori väljaviskamist, sest „kõnepuldis esinevad meil ainult väga
kõrged ülemused”. Koos oraatoriga oleks aia taha läinud terve finaal ja kogu filmi mõte. Et seda vältida, haarasin sõnasabast, lubasin, et me loobume kateedrist, oraator tuleb kaadrisse reisikohvriga, kõneleb selle tagant. Rõõmu see
talle ei teinud, aga oma nõudmise juurde ta jääda ka ei saanud. Ent pimendus koos rauakolinaga läks välja. Paranduste kohta tehti kolleegiumi otsus, mis saadeti Moskvasse, ja film lubati dublaaži. Tiraažirahad olid päästetud. Mis edasi sai?

Avo Paistik: Edasi hakkasin ma Svjatkovskajaga pikki telefonikõnesid pidama, ikka punase mutrivõtme pärast. Välja visata seda ei  saanud, üle värvida samuti mitte, proovisime, aga punane värv lõi läbi. Vana värv oleks tulnud planšettidelt maha võtta ja kõik uuesti värvida, see oli väga suur töö, pealegi polnud mul enam värvijaid, kollektiiv oli juba järgmise filmi peal. Taskust ega üldse enda juurest töömees punast mutrivõtit võtta ei tohtinud, sellele oli ta kategooriliselt vastu. Las joonistab!
Joonistamine oleks filmi toonud stiilivälise võtte, millega mina ei saanud nõustuda. Liiati hakkas kogu selle kemplemise peale aeg otsa sama. Pidin kineastide delegatsiooni koosseisus osa võtma Bulgaaria animafilmide festivalist; filmi kapitaalse ümbertegemise puhul oleksin ma grupist maha jäänud, aga dokumendid olid minu nimele vormistatud ja grupijuht oli Svjatkovskaja. Seletasin talle asja ära, küsisin, kas mees õhust võib mutrivõtme haarata? Olgu, haaraku õhust...
Ega me väga palju ei kaotanudki. Alles jäi filmi idee, mis naeruvääristas asjatundmatut juhtimist, oraator kui parteibosside võrdkuju, kõnepult, ehkki tinglikumas vormis, ja isegi punane mutrivõti. Seda, et auto võiks riigimasinat sümboliseerida, ei osanud nad kahtlustadagi... Reedel jõudsime parandatud koopiaga Moskvasse, seekord olid ka sina kaasas, andsime filmi üle. Peatoimetaja Orlov ütles: noh, nüüd on vähemalt selge, millest film on!
Esmaspäeval sõitsime Bulgaariasse. Festival toimus Dolbuhhini linnas. Lauad olid kõigi dramaturgia reeglite kohaselt lookas heast ja veel paremast, kogu aeg tuli juua, mis mulle pärast närvesöövaid „pisiasju” väga kosutavalt mõjus.

Silvia Kiik: Mutrivõti jättis jäljed. Goskino võttis sind erilise luubi alla.
Avo Paistik:
Suhted Goskinoga muutusid pinevaks. Kirjutasin veel ühe satiirilise filmistsenaariumi pealkirjaga „Karjäär”, ka see lükati tagasi, isegi sama põhjendusega — idee pole arusaadav. Aga mina sain aru, et kinos taheti satiiri veel vähem kui karikatuuris, stsenaariumid pandi lihtsalt kinni.
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga II [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 97-107. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm