Pilk Tallinna (1964)

Filmi saamisloost

30.09.1963 - Eesti NSV MN esimene asetäitja Arnold Greeni kiri Tallinna Kinostuudio direktorile N. Danilovitšile:

„Eesti NSV MN poole pöördus Üleliidulise Kaubanduspalati Presiidium taotlusega valmistada vabariigis kaks koopiat värvilist viieminutilise kestvusega lühifilmi (kinoroolikut), mis kajastaksid elu ja tegevust tänapäeva Nõukogude Eestis. Lühifilmid on mõeldud demonstreerimiseks 1964. a. märtsis-aprillis Genuas toimuval NSV Liidu kaubandus-tööstusnäitusel ja ka hilisematel välisnäitustel.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu esines taotlusega NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riikliku Kinematograafia Komitee ees nimetatud tööde lülitamiseks Taliinna Kinostuudio plaani.
Eeltoodut arvesse võttes palun alustada ettevalmistustöid nimetatud lühifilmide loomiseks, et kindlustada nende õigeaegne valmimine.“

Tallinnfilm käivitab režissöör Veljo Käsperi stsenaariumide alusel lühifilmid "Pilk Tallinna" ja "Suusamatk".

20.03.1964 - võtavad Tallinnfilmi direktsioon ja Eesti NSV MN Riiklik Kinematograafia Komitee vastu filmi "Pilk Tallinna".

5.05.1964 - filmile kinnitatakse II tasustamisgrupp

20.05.1964 - linastusluba nr 24/64

Eesti NSV MN Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida dokumentaalfilmi "Pilk Tallinna" kogu ENSV-s igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 1.01.1970.

21.03.1964 kinnitab akt, et Tallinna Kinostuudio esindaja sm V. Käsper andis Üleliidulise Kaubanduspalati Reklaamosakonna juhatajale sm Kultšitskile üle värvilised lühimetraažilised filmid "Pilk Tallinna" (Взгляд на Таллин) ja  "Suusamatk" (Лыжный поход), mis on mõeldud näitamiseks Nõukogude näitustel ja laatadel 1964. aastal. 2 nimetust, kumbagi 2 koopiat.

Allikad:
Filmiarhiiv: Filmikaust nr 1546;
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.862; ERA.R-1707.1.863; ERA.R-1707.1.864 Lühifilmide põhidokumentatsioon.

Filmile tagasivaatavalt

Eva Näripea: „Eesti NSVs vändatud Tallinna vanalinna representeerivad vaatefilmid jagunevad mitmesse üsna eripalgelisse rühma. Esiteks toodeti terve nõukogude aja vältel regulaarselt kogu vabariiki tutvustavaid “audiovisuaalseid vaatealbumeid”, mille struktuur, objektimenüü ning isegi pealkirjad kattusid paljuski paralleelselt publitseeritud trükiformaadis analoogidega ning kus Tallinna vanalinn moodustab vaid ühe osa. Need kõnelesid varjamatult propagandistlikul toonil stalinistlikku kujundi- ja vormikeelt ning toetusid esmajoones sentimentaalsele ja pseudoetnograafilisele imagoloogiale (sotsrealistlikus võtmes lahendatud looduspiltidest ja põllundus-kalandusmisanstseenidest tiitrite “gootiliku” kirjastiilini). Üldjoontes koorub 1946. aastal valminud “Nõukogude Eestist” ka edaspidi samalaadsetes ning sageli ka samanimelistes vaatefilmides  ja  -albumites lõputult korduv temaatiline kompositsioon: lisaks Tallinna vanalinnale eksponeeritakse sissejuhatuseks heroilis-maalilisi maastikke, merepilte ning kaadreid pankrannikust, seejärel üha laienevaid uuselamulaamu ning kesklinna kerkivaid modernistlikke hooneid; järgnevad lõigud mitmesugustest tööstus-, tootmis- ja põllumajandusharudest (rõhuga töö mehhaniseerimisel ning teaduse ja tehnika “võidukäigul”) ning stereotüüpselt temaatilised kaadrid teistest linnadest (Tartu ja ülikool ning tudengid, enamasti lõpuaktusel, aga ka auditooriumeis ning laboreis; Pärnu kui kuurortlinn ühes sanatooriumide ning rannaga; Narva kindlused; vahel ka Lõuna-Eesti ja Saaremaa väikelinnad ning maastikud). Need ringvaated lõpevad pea eranditult kaadritega laulupeost (vahel lisandub sellele ka Rocca-al-Mare vabaõhumuuseum rahvariietes pillimeeste ning tantsijatega), mis esindavad kohustuslikku etnograafilist elementi, ning õhukaadritega maastikest ja/või merelt filmitud Tallinna siluetist. Oluline on seegi, et kollektiivset loomisviisi rõhutavalt kajastub tiitrites sageli vaid võttegrupi nimekiri ning režissööri ja operaatorit eraldi esile tõstetud pole, kuigi asjatundja suudab tõenäoliselt nad niigi identifitseerida.

Teiseks valmis rida filme Tallinna ainetel. Vanalinn moodustab neis nõukogudeaegse uuslinna ning töö(stuse), hariduse ja ajaviite representatsioonide kõrval vaid ühe, kuigi sageli mahuliselt ülekaalukama osa, näiteks “Tallinn” (1962, rež Vladimir Parvel, Eduard Eljas), “Pilk Tallinna” (1964, rež Veljo Käsper), “Parem üks kord näha” (1980, rež Semjon Školnikov). Paljud neist vändati Tallinnfilmis tellimustööna enamasti välismaal levitamise tarbeks; eriti on see tendents täheldatav 1960. aastate lõpul ning 1970. aastate teisel poolel, mil hakati aegsasti valmistuma 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Need enamjaolt keskpärase vormikeele ja trafaretse struktuuriga ning mõningatel juhtudel ka stuudio kunstinõukogu arvates madalatasemelised, ilmselgelt kommertslikud vaatefilmid pälvisid siiski valdavalt kõrge tasustamiskategooria, andes tunnistust nõukogude kinosüsteemis vohavast formaalsusest.“ /---/

Artikli terviktekst:
Eva Näripea. Dissonatne pärand ja turistlik pilk. Tallinna ...
Näripea, E. (2005). Dissonantne pärand ja turistlik pilk. Tallinna vanalinna restaureerimisest ja (kinematograafilistest) representatsioonidest. Ehituskunst / Estonian Architectural Review, 43/44, lk 56–70.