Perpetuum mobile (1968)

Mati Põldre debüüt režissöörina /autorifilm.
Film võetud üleliidulisele teleekraanile.

Filmist ajakirjanduses

Valdeko Tobro: „Tänapäeval on dokumentaalfilm mitte niivõrd tegelikkuse, ühiskonna elu nähtuste peegeldamise, kuivõrd a k t i i v s e  a n a l ü ü s i m i s e  vahend. Tänapäeva dokumentaalfilm on tihtipeale omapärane süntees sotsioloogilise uurimise elementidest ja poeesia elementidest. Eesti dokumentaalfilmikunsti ilmus see progressiivne arengusuund 1968. aastal. Tõsi küll, üksikuid katseid teatud probleemide uurimiseks on meie tõsielulises ekraaniloomingus varemgi ette võetud /---/. Kuid reaalsuse analüütilise uurimise  t e n d e n t s i s t  võime rääkida alles läinud aastast alates, millal jõudsid ekraanile G. Kromanovi ja M. Põldre „Meie Artur“, R. Karemäe ja M. Põldre „Perpetuum mobile“ (ETF) ning E. Vetemaa ja A. söödi „511 paremat fotot Marsist“ (TF). Nimetatud kolmes dokumentaalteoses on elulise materjali jäädvustamise objektiivsus oskuslikult ühendatud selle materjali tõlgendamise veenvusega, uurimuslikkus lahutamatult seotud kunstilisusega. /---/

Analüütiline kujutamisviis iseloomustab ka filmi „Perpetuum mobile“, mis teeb nähtavaks tänapäeva tippsportlase lakkamatust eneseületamisest koosneva tee tagamaa ja jõuab välja spordiga seotud ühiskondlike probleemide käsitlemiseni.“

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2-3.