Peetrikese unenägu (1958)

Fakte filmi valmimisest

Valmis kirjanduslik stsenaarium "Peeter on üksi maailmas": 09.08.1957
Kirjanduslik stsenaarium "Paha poisi unenägu": 12.12.1957
Režissööri stsenaarium "Peetri unenägu": 20.12.1957
Allikas: ERA.R-1707.1.299 Nukufilmi "Peeter on üksi maailmas" kirjanduslikud stsenaariumid ja dokumentatsioon.

Filmi ettevalmistusperiood: 25.12.1957 - 03.01.1958
Võtteperiood: 04.01. - 07.04.1958
Käskkiri filmi 2-osaliseks pikendamisest: 20.03.1958
Montaaž: 08.04. - 21.04.1958
Filmi üleandmine - 21. aprill 1958
Filmi maksumus - 299 630 rubla

Linastusluba nr MB-02486 väljastati filmile 28.04.1958. aastal: Filmi võib linastada Eesti NSV piires igasugusele auditooriumile tähtajata.
Linastusluba nr 1121/58 väljastati 23.06.1958. aastal: Filmi võib demonstreerida NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Filmi nukud valmisid NSVL Kunstifondi Eesti osakonna Kunstitoodete Kombinaadi Dekoorateljees.
Episoodid Peetri toas ja mänguväljakul olid algselt mõeldud filmida natuuris, kuid töö käigus asendati need nukuvõtetega.
Kunstnik Ferdinand Martõnets valmistas foonid objektidele - mänguasjade kauplus, tänavad, tramm. Kunstnik Ahti Indov objektidele - mänguväljak, jõgi ning kunstnik Elli Künnapuu valmistas fooni köögile.
Allikas: ERA.R-1707.1.378  Nukufilmi "Peetrikese unenägu" montaažleht, dokumentatsioon.

Intervjuu režissöör Elbert Tuganoviga

Sina tegid Eesti esimese nukufilmi.
"1956. aastal ütles mulle «Tallinnfilmi» direktor Nikolai Danilovitš, et üks filmitegelane Moskvast, kellele lahkelt näidati stuudio ruume, pärinud pärast multipingi uurimist: miks te ei proovi joonisfilmiga?
Hakkasin palavikuliselt uut ideed läbi mõtlema ja materjali otsima. Joonisfilmi ei jõudnuks stuudio ülal pidada, ei olnud seda võimsust ja jõudu. Otsustasin nukufilmi kasuks. Leidsin raamatupoest saksakeelse lasteraamatu: taani kirjaniku Jens Sigsgaardi moodsa muinasjutu «Palle üksi maailmas». Lugu sobis. Selles oli ainult üks tegelane, st oli vaja ühtainsat nukku. Aga selle eest oli loos palju huvitavaid episoode ja dekoratsioone.

Kirjutasin otsekohe režiistsenaariumi ning et filmi kondikava oleks ka ülemustele arusaadav, joonistasin valmis kogu filmi pildirea. Sellest oli suur kasu. Igaks juhuks anti see ka haridusministeeriumile, kust tuli kategooriline eitav vastus. Põhjus: kangelase käitumine ei vasta nõukogude lapse kasvatusele. Õige nõukogude laps soovib ärgates emale-isale ilusti «tere hommikust», peseb oma nägu, sööb ning alles siis võib ta õue minna.

Õnneks polnud stuudio juhtkond sel seisukohal ja oli nõus filmi käikulaskmisega. Operaatoriks määrati verinoor äsja Moskva kinoinstituudi operaatoriosakonna lõpetanud Aimee Beekman, kunstnikuks palusin tulla Rein Raamatu, operaatori assistendiks Heino Parsi. Heliloojana tuli innukalt appi Boris Kõrver. Mina kauplesin ennast tulevase filmi režissööriks-lavastajaks, kogu grupi majandus-organisatsiooniliseks juhiks sai Karl Levoll. Abiks oli veel Felicita Olde, entusiast ja meie grupi hing. Tema abistas kõiki, keda oli vaja abistada. Ja oligi meie loominguline rühm koos. Puudus ainult kõige tähtsam kuju nukufilmis — nukujuht."

Aga eeskujud sul olid?
Kolm meest. Esiteks Władysław Starewicz, kes elas tollal Poolale kuuluvas Vilniuses (Vilnos) ja oli seal kunstnik. Ta maalis kinodele reklaamplakateid ja afišše ja oli hästi tuttav tolleaegse filmitehnika võimalustega. Tal oli hobi, ta nimelt kollektsioneeris liblikaid ja putukaid. Ühel päeval tuli tal geniaalne idee teha ise puidust ja traadist putukaid ning filmida neid ühe kaadri haaval, muutes iga kaadriga nende asendit. See oli maailmas esimene nukufilm. See toimus 1911. aastal.
Teine mees, kes mulle muljet avaldas, oli Moskva mängufilmide režissöör Aleksandr Ptuško. Kolmekümne viiendal aastal tehtud mängufilmis «Uus Gulliver» pani ta savist voolitud kujud väga väljendusrikkalt liikuma, lausa elama. See oli huvitav ja väga põnev.
Tšehhi režissöör  Jiri Trnka, tolle aja kroonimata nukufilmide kuningas, oli minu kolmas eeskuju.

Teravmeelsus, nali — ja nukufilm?
Arvan, et kõik režissöörid veenduvad selles, et nali on hädavajalik. Et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud vajavad ja armastavad nalja. Ma ei mõtle labast nalja, kukkumise koomikat, vaid mõnusat, teravmeelset huumorit. 

Nukufilm ja kujutav kunst?
Nukufilm on kunstiga seotud palju enam kui mängufilm. Nukufilmis võib ümarnukk tegutseda kolmemõõtmelises dekoratsioonis, ühele tasapinnale joonistatud taustal ja isegi naturaalse looduse foonil. Igal sellisel lahendusel on kunstniku töö määrav.
Ruus, J. (1991). Vastab Elbert Tuganov. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 4-15.

Intervjuu Heino Parsiga

Tallinnast sai 1957. a. Moskva ja Tbilisi järel kolmas Nõukogude Liidu linn, kus hakati tegema nukufilme.
Heino Pars on üks neid väheseid, kes on olnud selle idee sünni, kavandamise ja teostuse juures, ka on ta multiplikatsioonile truuks jäänud tänini.

Kuidas ja kelle koostööna sündis esimene nukufilm?
Režissööril oli plaan, et ta kirjutab taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutu «Palle üksi maailmas» ainetel ühe loo, kus oleks, nagu pealkirigi ütleb, ainult üks tegelane, ettevaatuse mõttes ja lootuses, et niiviisi saab ehk asjast algul kergemini jagu. Rein Raamatust, tal oli juba kogemusi mängufilmi kunstnikuna, sai meie filmi kunstnik, noorukesest, verivärskelt Moskva filmiinstituudi lõpetanud Aimee Beekmanist operaator, minust tema assistent ja filmigrupi direktoriks sai Karl Levoll. Sõitsime siis alguses kõigepealt Moskvasse, «Sojuzmultfilmi», vaatama, mismoodi filminukud üldse välja näevad, kuidas neid tehakse jne. Plaanis oli ka paluda abi, et tuleks üks vanem multiplikaator, kes aitaks meil nukud liikuma panna. Kujunes aga välja nii, et mees ütles ära ja seda üsna viimasel minutil. Ja pidimegi siis välja tulema väikese valega. Režissöör, olles oma järjekordsel käigul Moskvasse, sai seal juhtumisi kokku Kullo Mustaga, kogenud filmidirektoriga, ja kurtis talle oma häda, et, näe, oleksime juba peale hakanud, aga konsultant Moskvast ei saa tulla, pealegi esitab ta kummalisi tingimusi: kui nukke liigutab, ei tohi keegi pealt vaadata, keegi ei tohi isegi samas ruumis olla jne.; mida teha, ei tea. Mustal oli kohe optimistlik vastus valmis: «Rumal, hakake peale ja kogu lugu. Mine Tallinna ja ütle, et mees tuleb, aga hiljem.» Ja nii meid käiku lastigi, et las proovivad, seni kui spetsialistid kohale jõuavad.
Seisime äkitselt küsimuse ees, kas hüpata pea ees tundmatus kohas vette või ei . . . Õnneks aga julgust jätkus. Sellel seigal, nagu nüüd selgub, oli isegi oma suur tähendus — alustasime ju lõppkokkuvõttes täiesti iseseisvalt, ilma kõrvaliste mõjutusteta.

Kuidas suhtus «Tallinnnfilmi» tolleaegne juhtkond teie ettevõtmisse?
Kartus, kas ikka veame oma jõududega välja, oli muidugi. Kui juba osa materjali võetud sai, tuli siiski juhtkonnale öelda, et oodatud abimeest ei tulegi. Kujundlikust küljest oli aga materjal tolle aja kohta küllalt värske ja vahest tuli ka meie entusiasm ekraanil nii selgelt välja, et «Tallinnfilmi» juhtkond, eesotsas direktor Nikolai Danilovitšiga riskis, andis oma õnnistuse ja rahalisegi toetuse kaasa — ikkagi eksperimendina mängufilmide juures.
Omaette lugu oli stsenaariumi kinnitamisega. Valmis stsenaarium anti pedagoogidele lahata, et teada saada, kas lugu ka lastele võiks istuda ja kas on ka piisavalt kasvatuslik. Heakskiitu me ei leidnud. Ei mõista, mis nurga alt asjale läheneti, piisab, näiteks, kui meenutada, kuidas tõlgendati stseeni, kus Peetrike suures segaduses põhjustab trammiavarii. Seda hinnati äärmiselt ebapedagoogilisena, isegi ühiskondliku korra rikkumise propageerimisena. Kuigi toimetuskolleegiumi koosseis oli tollal üsna nõrguke, võtsid toimetajad siiski julguse kokku ja lasksid asja kõigele vaatamata käiku.
Praegu lööd seda filmi vaadates küll silmad maha: ikka meeletu primitiivsus liikumises, tehnikas . . . Tehnika, see oli omaette küsimus, päästis ennekõike piiritu entusiasm, kellelgi polnud vilumust, aga tegemise tahtmine oli suur. Kujuneski välja, et filmitegemise käigus meil omavahel kindlaid funktsioone ei olnud, igaüks püüdis teha seda, mida oskas. Moskvast saime nukukarkassid, konstruktsioonid, õppisime, kuidas nukke valmistatakse, abi saime teatrilt, õnneks oli filmis ainult üks tegelane . . .
Kõige keerulisem on nuku normaalne käimine, seda ei ole kerge saavutada. Peetrike vedas oma jalgu järel, nagu astuks vanataat mööda põrandat.

Aga «Peetrikese unenäosse» suhtus avalikkus hästi?
Üldsus võttis filmi üllatavalt hästi vastu. Ehkki meisse suhtuti kui õpipoistesse, hakati tasapisi meid tunnistama. Stuudioid, kus multifilme tehti, oli ka vähe, nii et kõik tiimijuhid Moskvani välja toetasid meid igati. Mis puutub meie stuudiosse, siis siin oli vastuvõtt erakordselt hea, võimalik, et osaliselt oli see tingitud ka meie mängufilmi tolleaegsest kriisiseisundist, igatahes enam mingeid küsimusi jätkamise koha pealt ei tekkinud, tee oli uutele filmidele lahti.

Mis iseloomustas kõige enam esimesi aastaid nukufilmis?
Need olid otsimiste aastad. Otsisime iseennast, õiget võttetehnikat, aga muidugi otsisime endile ka sobivaid inimesi. Juba päris algul kujunes välja kindel tuumik. Nii tulid filmi «Ott kosmoses» ajal meile kunstnik Halja Klaar, tulevane operaator Arvo Nuut, veidi hiljem kunstnik Georg Štšukin, kes on nukutehniliselt palju ära teinud. See oli aeg, kus saime kindlalt oma jalgadele. See oli kahtlematult stiiliotsingute aeg. Kui esimese nuku juures «Peetrikese unenäos» püüdsime kohutavalt keeruliste vahenditega saavutada maksimaalset väljenduslikkust miimikas, pilkuvaid silmi jne., siis järgmine lugu, «Põhjakonn», oli tehtud juba teises laadis. Püüdsime võib-olla siin natuke järele aimata tšehhi laadi, kus nägu oli muutumatu, ja otsisime rohkem väljenduslikkust nuku üldises liikumises, tema karakteris. Seejärel aga otsisime uuesti teid, kuidas jälle rohkem rõhku panna miimilisele osale. Niiviisi vaheldumisi on see käinud tänaseni.
Lokk, T. (1982). Eesti multifilm 25. Algusest. Intervjuu Heino Parsiga. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 47-50. 

Filmist ajakirjanduses

E. Heim: „Eelkõige tuleb hinnata uues nukufilmis stsenaristi-lavastaja E. Tuganovi ja operaator A. Beekmani leidlikkust, kunstnik R. Raamatu heast kunstimaitsest kantud kujundust ja B. Kõrveri suurepärast muusikat kui võrdselt tugevaid komponente, mis moodustavad selles filmis nauditava kunstilise terviku.

Filmi loojad on õnnelikult vältinud pealesuruvat didaktikat ja õpetussõnu. Ja juttu ning kõnelemist uues filmis peaaegu polegi, kõik saab vaatajale selgeks Peetrikese käitumisest. Lavastaja ja operaator on oskuslikult rikastanud kogu seda seikluste rida huvitavate pisidetailidega ning kandnud nukule-Peetrikesele üle psühholoogiliselt usutavaid reageeringuid mitmesuguste üllatuste ja äparduste puhul. Kõik see mõjub nii naljakalt ja tõepäraselt, et teeb filmi nauditavaks täiskasvanutelegi.

Filmis on ainukeseks tegelaseks Peetrike. Nukuna on ta kuju küllaltki õnnestunult lahendatud. Pea suurte, pikaripsmeliste nukusilmadega ning liikuva suu ja lõuaosaga võimaldab anda kolme-nelja erisugust ilmet: uudistavat, tähelepanelikku, pahurat, üllatunut. Ning need ilmed koos psühholoogiliselt tõepäraste lapselike pooside ja liigutustega näitavad meile selgesti Peetrikese reageerimist ümbritsevatele nähtustele. Ja kuna Peetrike on võrdlemisi liikuv, siis polegi ta näo mõningane puisus, mis nukkude juures on paratamatu, kuigi häiriv. See mõjub nukufilmi spetsiifilise tinglikkusena, millega me peagi harjume.

Veel kord tahaks siin rõhutada head maitset nukufilmi teostamisel. Väga puhtalt ja stiilselt mõjuvad ruumid ja maastikud, kus Peetrike liigub. Kõik see on ühtaegu lastepärane ja ka moodne oma rõõmsate värvitoonidega.“
Heim, E. (1958). "Peetrikese unenägu". Sirp ja Vasar, 06. juuni, lk 5, ill.

Heino Väli: "Kahjuks ei suuda Ott Otina siiski paljut juurde lisada varem nähtud Peetrikesele ja minategelasele filmist «Mina ja Murri». Ei taha nõustuda sellega, et meie nukufilmi kangelase­na elab ekraanil ainult too kül­laltki lamedalt nähtud poiss, kellest ei ole õiget mängukaaslast, kes tuppa tulles ei pühi jalgu ja kes sodib kooli­raamatuid ning kisub plikasid patsi­dest. Seesuguse kangelase seesmise mina üheplaanilisus on nähtavasti löönud jalad alt ka nukukunstnike fantaasialt: Peetrike, Mina ja Ott ei ole välimuse poolest just isa või ema «suust kukkunud» kolmikud, kuid üsna ühist jumet on nad küll. Võib juba õigustatult oodata, et meie tulevastes nukufilmides nähtaks kangelast mõne teise nurga alt."
Väli, H. (1962). On jõutud täismeheikka [nukufilmist "Ott kosmoses"]. Sirp ja Vasar, 12. jaan, lk 5.

Filmile tagasivaatavalt

Sergei Assenin: „Küllalt mää­rav oli seik, et üheainukese tegelase­ga nukufilmi oli lihtsam lavastada: valmis­tada ja juhtida tuli ainult ühte nukku. Seda ei saanud jätta arvestamata, sest stuu­dios ei töötanud tollal veel ainsatki professionaalset nukujuhti. Lastele määratud ekraaniteoste loomine oli mõttekas veel sellegi poolest, et evis kasvatuslikku tähtsust. Mui­nasjutu äärmine lihtsus ei ol­nud takistuseks väljenduslikkusele, õpetusivagi nähtus täiesti selgelt süžeest endast. Poiss, läinud tülli teiste laste­ga, tahtmata jagada nendega oma lelusid, näeb unes, et ta on üksinda kõletühjas linnas. Tänavad on lagedad, alati lõ­busad ja kärarikkad mänguväljakud on mahajäetud. Selles olukorras elab «egoistist» poisike kibedasti läbi oma ük­sindust ning adub, kui oluli­sed on elus sõbralik läbisaa­mine ning seltsimehelikkus, mõistab kollektiivsuse jõudu.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Olev Remsu: „Mõtlen sellele, et nelik Elbert Tuganov režissöörina, Aimée Beekman operaatorina, Rein Raamat kunstnikuna ja Karl Levoll filmigrupi direkto­rina, kes tollal, 25 aastat ta­gasi olid juhtivalt ametis eesti esimese multi- e. animatsioonifilmi  «Peetrikese unenägu» valmimisel, on kinole truuks jäänud. Aimée  Beekman, tõsi küll, on vahepeal ümber kvalifitseerunud stsenaristiks (rää­kimata muust), Karl Levoll jätkab filmitootmise majandusasjade sehkendusrohket ajamist dokumentaalfilmis, Rein Raamat on aga hakkama saanud hoopis võimsa vägitü­kiga, kasvatanud animatsioonifilmi tammele oma haru — Eesti  joonisfilmi, mis tänaseks tüvest koguni kõrgemaks ja kaharamaks sirgunud.
Truudus on üks õilsaimaid kvaliteete. Loodan, et ei kõla tähtpäevakohase ülespuhutusena, kui ütlen: tegemist oli (on) andumusega, mis argipäe­va lollilt närvesöövate askelduste kiuste on säilitanud püha kutsumuse hõngu.
Tee, mis algas 25. novembril 1957. aastal — siis kirjutati alla «Peetrikese unenäo» fil­migrupi loomise paberitele — kujunes nii mõneski mõttes via regia’ks.“
Remsu, O. (1983). Multifilmi juubel. Sirp ja Vasar, 21. okt, lk 11, ill.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Kõige vanemate animafilmide DVD“ on sarja 24. DVD, ilmunud 13.03.2014. Sellel on järgmised filmid:

Kutsu Juku seiklusi (1931)
Peetrikese unenägu (1958)
Ott kosmoses (1961)
Krõll (1972)