Peeter (2001)
Sisukokkuvõte
Jüri Sillarti portreefilm filmimehest ja fotograafist Peeter Toomingast ning tema võitlusest raske haigusega.
Peeter Toominga mälestusele pühendatud film räägib tema viimasest võitlusest – heitlusest ravimatu haigusega viimasel eluaastal (1996-1997). Arstilt saadud diagnoos (lateraalne skleroos) tähendab aeglast hääbumist surma poole. Jääb loota vaid imele. Peetri elutahe on suur, haarates õlekõrrest otsib ta koos naise Sirjega abi nn imearstidelt – käib homöopaadi, ravitsejate, Vigala Sassi juures, ehkki sisimas suhtub neisse skeptiliselt. Mingit pööret tervenemisele need käigud paraku kaasa ei too. Lavastajast vend Jaan Tooming heidab talle ette usuleigust, ilma jumalausku vastuvõtmata polevatki tal lootust. Peeter ei taha jääda koormaks naisele ja muretseb, mis saab siis, kui jalad enam ei kanna ja keel ei liigu. Ta mõtleb enesetapule ja näitab oma lemmikpaigas, Vainupea rannas filmi autorile ette, kuidas ta seda teeks. Vaheldumisi stseenidega surmahaigest mehest näidatakse linaloos mõtteliselt seotud lõike tema loomingust.
Haigus aga süveneb, ta liigub nüüd vaevaliselt ja käed ei kuula enam sõna. Peeter jätkab vapralt võitlust, suunates kahaneva energia oma arhiivide korrastamisse ja loomeplaanide lõpetamisse. Ta jätkab oma Eestimaa fotoseeriat, käies Sirje abiga pildistamas samades paikades, kus Carl Sarap pool sajandit tagasi. Valmivad fotonäitused ja -raamatud „55 aastat hiljem – Mulgimaa“ ning „55 aastat hiljem – Pärnumaa“, mille esitlusi Viljandis ja Pärnus ka filmis näeb. Sirje on talle kõikjal toeks ja püüab olla tugev, võideldes ise pisaratega. Peeter Tooming sureb vaikselt oma kodus 17. mail 1997. Tema enda soov, mis kõlab filmis ligi aasta enne surma: „Pole vaja nukrutseda, et siit ilmast pääseme. Mäletagem lõbusat.“
Vaata lisainfot selle filmi kohta
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.