Avaleht » Filmiliigid

Peeter (2001)

Dokumentaalfilmid Kestus: 74:49

Huviinfo

Filmis kasutatud Peeter Toominga dokumentaalfilmid

Koduküla, 1969
Aastad, 1977
Allika poole mineja, 1979
Elamise lugu, 1980
Teekond mäe südamesse, 1983
Intiimne Adams, 1986

Filmi idee

Filmi mõte tuli ühest  kohtumisest, räägib lavastaja Jüri Sillart. „Sillart ei tundnud varem Toomingat. Filmi tegemine tuli äkki ja kiiresti. Sillart tegi telesaadet Grigori Kromanovist ja nägi, et ühes kinosaalis lõpetas parasjagu oma filmi läbivaatamist ka Peeter. “Ja vaatan, et ta tõstab kuidagi imelikult oma asju ümber, et käed nagu ei tööta... Ma ei mäleta, kumb see oli, kas tema ütles, või oli see minu mõte temast film teha. Mõtlesin, kurat, mispärast peaks inimesest filmi tegema siis, kui teda enam ei ole. Kui ta on olemas, on see palju põnevam. Ja kui ta rääkis oma haigusest, mis ei ole ravitav... ja kui saalist välja läksin, mõtlesin: see oli kihvt teema. Nädala pärast saime kokku ja ta jäi ruttu nõusse. Tal oli üks tingimus - okei, sa võid kaasas käia, aga ära küsi midagi. Kui alguses püüdsin küsida, siis ta tuletas meelde: ära küsi, meil oli kokkulepe...” meenutab Sillart.

Ta püüdis igal pool kohal olla - nii arstide kui ka sensitiivide juures. Tabas hetki, kui Peeter käis fotograaf Carl Sarapi jälgedes. Juba nii jõuetuna, et abikaasa Sirje sättis statiivi ja pildistas Peetri näpunäidete järgi mehe asemel. /…/

Jüri mäletab, et Peetril oli alati kartus - ta muutub ühel päeval liiga lapseks. Et lihaseid sööv haigus võtab ühel päeval jõu ning tema eest peab hoolitsema. Sestap demonstreeris ta Sillartile, kuidas mürgi võtmine käiks. Ta kirjutas mererannale, päris veepiirile tähed KCN ja pani vaevaliselt liikuvate käte abil filmitopsiku näilise mürgiga suule. Nii ta lõpetaks oma elu...

“Ma ei saanud algul aru, mida tähed tähendavad,” tunnistab Sillart. Küsida algul ei tohtinud. Hiljem selgus, et KCN on kaaliumtsüaniid. /…/

Sillart küsis endalt filmimise aegu mitmeid kordi, kas on ikka eetiline filmida haiget inimest. Jõudis selgusele, et on. “Sain sellest alles hiljem aru, talle oli tähtis, et teda ei unustatud. Ta oli tähelepanu keskel. Ma ei tunne, et oleksin teinud midagi valesti,” tunnistab Sillart. Vastupidi - ka tema ise ei olnud pelgalt kaameramees, vaid kui kamraad, kellega oli Peetril huvitav igasugu asjadest rääkida. Kas või filmikeeles.““
Vainküla, K. (2001). Peeter Tooming : "Ma ei taha veel tuhaks saada... Ma ootan imet".  SL Õhtuleht,  3. dets, lk 6.

Viimne võttepäev

„Viimane põhjus kaamera välja võtta oli Peeter Toominga surmapäeval, 17. mail 1997. aastal. Jüri Sillart filmib veel sooja voodit, kus 57aastane Peeter Tooming paar tundi tagasi hinge heitis. Abikaasa Sirje seisab voodi kõrval.

“Seal ta ilusti lamas. Hommikul keerasin ta vasaku külje peale, vaikselt, vaikselt ta läks...”, räägib murest murtud Sirje, kes mehe haiguse üle pidas väga täpselt päevikut.

Sirje Tooming peab oma mehest tehtud filmi selliseks portreefilmiks, mida enne pole Eestis tehtud. “See oli tõsine lugu, sest reeglina me selliseid tõsiseid ja valusaid lugusid ei taha näha. Elu on kord selline... Jüri tegi suurepärase filmi, see oli kõrgem meie kahe olmetraagikast,” ütleb Peeter Toominga lesk Sirje.““
Vainküla, K. (2001). Peeter Tooming : "Ma ei taha veel tuhaks saada... Ma ootan imet".  SL Õhtuleht,  3. dets, lk 7.

Tunnustus filmile

Filmi "Peeter" lavastaja Jüri Sillart ja peategelane Peeter Tooming (postuumselt) pälvisid kinotegijatest Eesti Kultuurkapitali suure aastapreemia 2001.
Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. (2002). Sirp, 4. jaan.

Jüri Sillart oma filmist

„See preemia ja tähelepanu, mis on osaks saanud filmile "Peeter" on suuresti seotud Peeter Toominga isiksusega, tema kõige kangelaslikuma aastaga. /.../ Olen endalt korduvalt küsinud, kuidas mina oleks end säärases situatsioonis üleval pidanud? – Ja ei ole vastanud...
Samas oli see aastane teekond Peetriga, mille tulemusena seisin silmitsi 40 tunnise materjalikamakaga, millele tuli leida vorm. Oli väga keeruliste struktuuride võimalusi. Lõpuks jõudis lugu tagasi kõige lihtsama ja esmapilgul algelisema juurde – road movie – liikumine ühest punktist teise kogu oma ülesehituslikus primitiivsuses, aga ka kordumatuses.
Seda võiks nimetada – dao.
Nüüd „Peetriga“ sain enda jaoks suurepärase õppetunni dramaturgiast.“
Sillart, J. (2002). Teod [dokumentaalfilmi "Peeter" autor Jüri Sillart filmist, selle peategelasest ja kaasautorist Peeter Toomingast]. Sirp, 4. jaan, lk 10.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Maimik tunnustab filmi kui intiimset päevikut kahe kunstniku omavahelistest keerukatest suhetest, kui lahkuva inimese elujanust pihtimust ning vaikset traagikat teispool pidulikke vormistusi.

„Dramaturgilises mõttes on „Peeter“ kindla peale minek. On karakteerne ja edev isiksus, on saatusepööre, on leppimatust ja raevu, on kaastunnet ja enesehaletsustki, on õlekõrrest haaramist ja vältimatu lõppmäng. On truu partner, Peetri abikaasa, kes jääb lõpuni kangelase kõrvale.

Sillart on välja selitanud just need peategelase iseloomujooned, mis annavad eepilisele hääbumisloole lüürilisi värve. Peeter püüab end filmis esitleda kui vaimset gladiaatorit, kes suhtub lähenevasse lõppu stoitsistliku irooniaga. Ent aeg-ajalt pääseb enesehaletsus läbi surmapõlgliku maski ning Peetris tärkab elujanune trotslikkus, kavalantsulik lootus surma üle kavaldada. See konflikt enesekuvandi ja tegeliku olemuse vahel teeb peategelase emotsionaalselt haaravaks." 
Maimik, A. (2002). Jüri ja Peeter. Teater. Muusika, Kino, nr  4, lk 103-105.

Andres Laasik: „Jüri Sillartil õnnestus oma tõsielufilmiga “Peeter” pääseda ligi sellisele salapärasele ja intiimsele nähtusele nagu surm. Selle tegi võimalikuks Sillarti ravimatu haiguse küüsis vaevleva kolleegi Peeter Toominga viimase eluaasta kaameraga jälgimine.

Paradoksaalsel moel tõuseb Tooming oma avatuse ja teadmamehe uudishimuliku siirusega filmi teiseks loojaks. Ühes Vainopea rannas võetud stseenis Peeter Tooming lausa juhatab, kuidas ja kust teda võtta. /…/

Film on üles võtnud suure tüki Eesti kultuuriloost. Seal on tuntud kirjaniku kaks tuntud poega: filmi- ja fotomees Peeter ning teatrilavastaja Jaan. Ja kaks venda on seal põnevas vastanduses. Üks on sügavalt usklik, teine isegi surmahaigusest puudutatuna skeptik. /…/

Rabavad just Peeter Toominga selged ja ülimalt ratsionaalsed arutlused oma haigusest. Samamoodi ka tema elurõõm, mida näeb ta naeratuses, muiges, silmades ja mille Sillart on täpse kaameratööga tabanud.

Siit kasvab välja “Peetri” laiem inimlikkus. Et inimene on loomult surelik, puudutab filmis jäädvustatud ligi aastane elu eest võitlemise lugu igaüht. Meeldival moel kaaluvad filmi üldinimlikud väärtused üles kultuuriloolised.

Kahtlemata on “Peetri” kõige tugevam külg usalduslik õhkkond. Haige mees Peeter Tooming peab loomulikul viisil kaameraga dialoogi. Ja mitte ainult tema. Ka ta proua Sirje, ime- ja pärisarstid esinevad kaadris siiralt, andes edasi nende inimsaatuse oluliste hetkede liigutava sisu.“
Laasik, A. (2002). Filmimehe võitlus surmaga.  Eesti Päevaleht, 10. jaan, lk 14.




Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm