Papa Carlo teater (1988)

Filmi valmimine

Kinostsenaariumi valmimine: 02.11. - 02.12.1987
Režiistsenaarium: 03.12.1987 - 03.01.1988
Filmi ettevalmistusperiood: 04.01. - 04.03.1988
Võtteperiood: 05.03. - 05.06.1988
Montaaž: 06.06. - 11.07.1988
Filmi üleandmine: 12. november 1988
Filmi maksumus: 48 000 rubla
Linastusluba nr MB-07023 väljastati filmile 28.07.1988: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2751 Nukufilmi "Papa Carlo teater" loomingulised lepingud, aktid, eelarve, kalkulatsioon.

Arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

20. juuli 1988

H. Volmer: Tegemist on huvitava ja kütkestava filmiga, millel ei ole tehnilisi vigu. Ma saan aru, millest mulle jutustatakse. Mõned seosed jäävad küll häguseks, aga see ei ole suur viga. Tahaksin teada, mille sümbol pendel on. Ma aiman seda, aga mõne vihjega võiks rohkem selgust anda. Ma ei saa aru publiku seosest lavaga. Film ei oleks midagi kaotanud, kui pendlit poleks olnudki. Kunstniku- ja operaatoritöö on väga hea.

R. Unt: Esimese osa kiire montaaž on väga hea. Mind häirib estraadilik muusika klaverimängu taga.

J. Põldma: Mulle film meeldis, aga kas elavad inimesed filmi lõpus olid õigel kohal? Kas see oli kõige õigem lahendus? Mänguruumi oleks võinud rohkem olla.

H. Volmer: Materjal oleks kannatanud kahte osa.

A. Paistik: "Halloo" pani selles filmis palju paika. Mängureeglid on elavate inimestega filmi lõpus rikutud. See on siiski Rao Heidmetsa kõige parem film. Film mõjub rohkem emotsioonidele kui mõistusele. Meeldis.

R. Raamat: Väga vaatemänguline ja ekspressiivne film. Maksimaalselt on kunstniku mängumaa avatud. Ma ei otsinudki seoseid lava, saali ja pendli vahel. Mulle meeldis just vaatemängulisus ja muretus. Aga muusika häiris, see oli mingis krambis.

R. Lintrop: Ka mina arvan, et see on Rao Heidmetsa kõige parem film. Suured nukud õigustasid end täiesti. Nende liikumine oli väga meisterlik. Ei meeldinud aga muusika. See on nivelleeriv ega toeta loo dramaturgiat.

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2750 Nukufilmi "Papa Carlo teater" stsenaariumid, kunstinõukogu koosoleku protokoll ja otsus.

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust filmi kunstniku ja stsenaristi Jaak Arroga

Eha Komissarov: Mida sul on rääkida "Papa Carlo teatri" loomisest?
Jaak Arro: See film on mingil määral jätk meie varasemale tegevusele ja ma alustaksingi Kunstiinstituudi rockbändist "Päratrust". Rao Heidmets oli minu klassivend, kes parasjagu käis amatöörfilmi kursustel ning liitus meiega. Tegime peamiselt mõneminutilisi süžeelisi filme ja näitasime neid pidudel, kus me esinesime. /---/

Kas te määratlesite end kunagi underground'ina?
Praegu arvan, et "Päratrust" oli lihtsalt puhas punk, kuigi mina ei teadnud pungist veel midagi. /---/
Oli 1987. Olin täiesti hõivatud maalimisega, kui ilmus välja Rao Heidmets; mul oli salonginäitus, kus ma esmakordselt esitlesin oma puupäid. Rao tegi mulle ettepaneku elusuuruste nukkudega filmi valmistamiseks, ta veenis mu ära. Rao oli sürrealismimõtet endas kaua kandnud ja otsis sellele väljundit. Minu mannekeenid andsid talle vajaliku idee.

Kas sul endal oli sürrealismiga hea suhe? See läks just parasjagu moodi.
Arvan, et Rao oleks need filmid teinud veelgi sürrealistlikumad kui nad olid, aga ma hoidsin teda tagasi. Filmikunstis on sürrealism kahtlemata kihvt asi, kuid mulle meeldib Tarkovski filmikunsti ajatus ja kohatus palju enam kui sürrealistlik filmiklassika. Pidasin selles filmis rohkem silmas Chiricot tema metafüüsikaga ja Delvaux'd kui Dali'd, kes on oma ideedega huvitavam kui maalijana.

Sinu puupead andsid algtõuke filmi loomiseks, ent mis sai edasi?
Kujund ja sündmustik sõltuvad selles filmis teineteisest tõesti väga olulisel määral. Stsenaariumi tegime koos, ent meil oli kohutavalt raske oma ideid realiseerida. Filmis mängib suurt osa valguse-varju mäng ja ruumis valitsev atmosfäär, neist tulenevadki filmi kaks pealiini - ühelt poolt hämar totaalne lavatagune maailm oma sahinatega ja teiselt poolt lava teatraalne, värvikirev, pidevalt vahelduvate meeleoludega keskkond. Kavatsesime teatri tähenduse totaalset laiendamist.Tahtsime sellest luua absurdse, sürrealistliku maailma, sest kus veel saaks nukk paremini esile pääseda. /---/
Filmi tegemine nõudis palju tööd, mida jääb meenutama tohutu hulk musta materjali. Võisime seetõttu kohe asuda teise samalaadse filmi tegemisele ("Noblesse oblige"), millest niipalju, et seal läksime veelgi teadlikumalt sürrealismi ja metafüüsika peale.

"Papa Carlo" rahvusvaheline edu seob sind tõenäoliselt ka edaspidi filmiga?
Kahtlemata on filmikanal põnev võimalus ennast loominguliselt välja elada, eriti kui režissöör sind kuulda võtab. Ma ei usu siiski, et enam õnnestuks niisama lihtsalt selliseid filme teha, arvan, et meil ei jätku selleks raha.  
Komissarov, E. (1990). Grand prix Rao Heidmetsa ja Jaak Arro “Papa Carlo teatrile” Espinho multifilmifestivalil Portugalis. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 1, 96. 

Hinnanguid filmile

Mihhail Lotman: „Kui „Töödes ja tegemistes“ hierarhiseeritakse tegevusplaane suuruse  järgi, siis R. Heidmetsa „Papa Carlo teatris“ on hierarhia aluseks  reaalsuse ja tinglikkuse suhe. Vastandpooluseid märgivad siin papist väga lihtsustatult väljalõigatud teatripublik ja reaalsed inimesed ning reaalne elu viimases kaadris. On huvitav märkida, et marionetiteatris on publik isegi marionettidest ebareaalsem. Marionetid pole üksnes realistlikumalt teostatud, vaid neil on ka vaba tahe ja iseseisva tegutsemise alged, nad üritavad koguni tõsta mässu totalitaarse nukujuhi vastu. Nukujuht on omakorda reaalsem tema juhitavaist marionettidest, kuid ka tema ise on vaid telefoni teel juhitav marionett. /---/

Filmi sisu on üldse üsna publitsistlik. Kohalik diktaator (nukujuht), kes surub maha igasuguse vaba tahte avalduse oma näitlejatel ja terroriseerib publikut, on ise samuti ainult marionett võimsamate ja filmis anonüümseks jäävate jõudude käes. Kuid terrori abil ei saa luua midagi konstruktiivset ja tema tegevus ruineerib lõpuks teatri täiesti. Filmi lõpus tulevad koristajad, keda mängivad reaalsed inimesed, avavad ukse reaalsele tänavale ja pühivad prahi välja.
Publitsistliku teose saatus on osaks saanud aga ka sellele filmile - ta on aktuaalne vaid hetkesituatsioonis ning mulle näib, et terav ja vaimukas idee on filmi teostamise ajal juba mõnevõrra vananenud. Kunstiteose puhul hindame aga mitte eelkõige ideed, vaid tema teostust sellele kunstiliigile spetsiifiliste vahenditega. Kujundite jämedakoelisus ja mõnevõrra lohakas teostus on siin mõistagi taotluslik ja kajastab selle filmimaailma robustsust,  kuid näib siiski, et midagi jääb puudu nii personaažide teostuses kui ka stseenide kompositsioonis. Perfektse teostuse tõttu hindaksin seepärast kõrgemalt „Töid ja tegemisi“.“
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

Avo Üprus: "Rao Heidmetsa uus film on terviklik ja hea, nukud huvitavad ja erinevad. Papa Carlo lausa ainulaadne meie nukufilmis. Aimub sugulust Undi ja Volmeri «Imelise nääriöö», «Kevadise kärbse» ja miskitpidi ka «Sõjaga». Autorid ei püstita madalaid eesmärke ja filmi aktuaalsus ei tähenda kistud päevakajalisust. Nii kunstiliste ülesannete püstitamisel kui ka realiseerimisel on nukufilm mängufilmist peajagu üle. On ehk pisut pent­sik rääkida nukufilmi puhul füsioloogilise naturalismi vormiloolisest koolkonnast, aga viitan sellele siiski («Carlos» ärarebitavad jäsemed, «Sõjas» rottide laipade alla kogunev veri ja lömastatavad varesed, «Imelises nääriöös» värviga ülekallamine etc). Autorid käituvad oma tegevuse objektidega julmalt, näivad sealjuures teadvustavat, et nad on jul­mad nimelt ja üksnes nuku suhtes, seega on kõik ainult mäng, mida võetakse küll tõsiselt ja mängitakse hästi, aga ei usuta lõpuni. Võib-olla see ongi professionaalsus. Uus vool vormib eksistentsiaalse sisu naturalistlikku vormi, jätab ka mingi seletamatuse, aga ei kummardu selle ette pal­vesse. Desakraliseerides olemi­se tõde ja saladust, näivad noored vihased mehed seda siiski tunnistavat. Ei surm ega seks (mis kõigis neis filmides kohal on) pole siin sakramentaalsed, olev on lahti rebituna oma olemusest papist teater, kuid siiski mitte ainult, ja väljendab enamat kui vaid iseend."
Üprus, A. (1989). Pendel ja habemenuga [nukufilmist "Papa Carlo teater"]. Sirp ja Vasar, 24. veebr, lk 11.

Tiit Kändler: „Kui juba kord nukkudele on puhutud sisse elu, kui juba inimesedki on nukustatud, peaks olema veel midagi, mingi kõrgem eesmärk, mille nimel kogu seda tsirkust rakendatakse. Muidugi võib üks õigustus olla vaatemängulisus. "Papa Carlo teatris" on sellel õige suur osa. Koreograafiline tase on kõrge, nii et filmi vaadates meenus isegi Bob Fosse ja tema "All that jazz". Ometi vajab see film süvenemist. Film on allusioonidest niivõrd küllastatud, et tahtmatult hakkad otsima tonti seal, kus seda pole.

Siiski on mängus Foucault' pendel - või Edgar Allani oma, türgi mõõk eesti naise käes, kaelkirjak, mis ei põle, habemenoana silma lõikav klaverijalg "Andaluusia koerast"... Ja see kohusetruu telefon, pärit justkui Staliniaegsest lasteraamatust: Tore asi kodus on - isa laual telefon.
/---/
See on teema, mis ei vanane eales: kes kindlustab korra, kes peatab kaose.“
Kändler, T. (1991). Kui tikutoosist pudenevad tikud: Rao Heidmetsa kord ja kaos [nukufilmid "Papa Carlo teater" ja "Noblesse oblige"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 84-86.

Igor Garšnek: „O. Ehala muusikas võib tabada ka irratsionaalseid toone, näiteks R. Heidmetsa filmides "Papa Carlo teater" (1988) ja "Noblesse oblige" (1989). Viimase orientaalmüstiline algus annab väga täpselt edasi situatsiooni esoteerilisust, detailitäpsus on kohati lausa koomiline.“
Garšnek, I. (1992). Korduse diskreetne võlu [Olav Ehala filmimuusikast]. Sirp, 13. märts, lk 10.

Alexey M. Orlov: „Seda filmi võib kujundite meisterlikkuse taseme ja energeetika poolest võrrelda Jan Švankmajeri töödega. Selles filmis rebib nukufilm oma "ühendusniite" harjumuspäraste parameetritega, nagu seda kunagi tegi don Cristabal Ideya Garanina "Palaganis", mis on tõenäoliselt seniajani parim vene nukufilm. /---/

Materjali esitamise viis ise sünnitab kunstilise mõtte soovitud kaksipidisuse. Näiteks üsnagi napilt riietatud naisjalgratturi esinemise ajal tuuakse suurelt esile brokaatpüksikesed, ranne ja pahkluu. Sealjuures torkab silma puu faktuur kohati maha tulnud värvikihiga ja ülespoole kaduvad niidid. See erootikahõnguliste vaatenurkade ühitamine surnud materjaliga loob emotsionaalse ja mõttelise kattumise, sunnib nägema puunukus naist ja naises taas surnud puutükki, millele on riidehilbud ümber pandud. /---/

Film hämmastab oma tohutu energilisuse ja kirgliku elujõuga, mis kiirgab nukkude liigutustest  ja virtuoossest dünaamikast. Filmi "staariks" on papa Carlo, tsirkuse peremees ja nukkude juhtija. Tema žestide kasvav paroksüsm, liigutuste kramplikkus, nukkude juhtimise ristpulgaga manipuleerimise ekstaas - kõik see loob patoloogilise ja samal ajal oma plastilisuses lummava pildi.“
Orlov, A. M. (1996). Eesti animafilm ja eesti anima: subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel [ülevaade, tõlge raamatust “Animaator i jego anima”, Moskva, 1995]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 43-56.

Chris J. Robinson: „Heidmetsa "Papa Carlo teatris" kasutatavad inimsuurused nukud on animatsiooni seisukohalt visuaalselt ainulaadsed, rääkimata Eesti animatsioonist. Grotesksete nukkude kujutamisele sekundeerib Olav Ehala pöörane heliriba, mille muudab täiuslikuks jõuline ja inetu kitarrisoolo. Hüplik muusika loob koos järsu montaažiga pinge, hirmu ja kaose atmosfääri - maailma, kus keegi ei tea, mis teda ees ootab.

Filmi edust hoolimata ei ole Heidmets oma tööga rahul. "Film peegeldab ajalooperioodi, mil me võitlesime vabaduse eest, ja see on vägagi poliitiline. Ma ei mõelnud kunagi poliitiliste filmide tegemise peale, kuid küllap ajastu mõjutas mind. Minu meelest on "Papa Carlo" liiga poliitiline ja liiga sünge“."
Robinson, C. J. (2010). Nukufilm: vahtkonna vahetus. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu. Tallinn: Varrak, lk 161-164.

Rao Heidmets oma filmidest

Orienteerud sa oma filmidega festivalide maitsele?
Kui teaks, milline on festivalide maitse, siis kindlasti orienteeruks. Ent see on niivõrd prognoosimatu, et sellele ei saa kuidagi suunda võtta.

Filmifestivalide žüriid armastavad sind. Palju sa üldse oled auhindu saanud?
Ega ma palju ei olegi saanud. "Papa Carlo teater" võitis Portugalis Espinhos grand prix, "Elutuba" sai mullu Sankt Peterburgis peaauhinna "Kuldse Kentauri" ja nüüd Taanis Odenses ühe žüriiliikme isikupreemia.

Jälgides sinu viimase seitsme-kaheksa aasta tegemisi, tundub, et taotled nukufilmis midagi tavatut.
Peaaegu kõigis oma filmides kasutasin erinevat tehnikat ja materjali. Üksnes kaks filmi, "Kaelkirjak" ja "Päkapikupuu", olid klassikalised ümarnukufilmid; "Tuvitädis" mängisid ruumilised lamenukud, "Nurilis" tavalised lamenukud, "Serenaadis" tuli kasutusele esemeline animatsioon, "Papa Carlos" - suured nukud, "Noblesse oblige'is" suured nukud ja inimesed ning lõpuks "Elutoas" päris näitlejad. Minu meelest ongi põnev, kui leiad mingi uue tehnilise nipi ja mõtled sellele toetudes loo välja ning proovid seda ära teha. Teinekord muidugi tuleb enne lugu ja siis mõtled alles välja mingi huvitava tehnilise nipi.

Sinu nelja filmi (kaas)stsenaristiks või kunstnikuks oli Priit Pärn, kolme viimase kunstnikuks või kaasstsenaristiks Jaak Arro. Oskad sa nende osa oma filmide sünnis täpsemalt määratleda?
Kui sinu ümber on targad ja andekad inimesed, siis on hea ja lihtne tööd teha. Vestled nendega ja paned hästi tähele, mida nad ütlevad.

Priit Pärn ei ole eriti sageli nukufilmiga seotud olnud, miks ta just sinu töödes osales?
Kõik algas minu esimese filmiga "Tuvitädi", tegin talle ettepaneku tulla kunstnikuks, ta nõustus ning aitas Vladislav Koržetsil ka stsenaariumi teha. Nii see on läinudki. Kui kellegagi töö klapib, siis tahad temaga edaspidigi koos töötada. Pärna stsenaariumid on mulle sobinud ja kunstnikuna on ta samuti suurepärane. Samamoodi istub mul töö Arroga, hea klapp muudab filmi tegemise lihtsamaks.
Teinemaa, S. (1995). Nukufilmi saab edukalt ühendada mängufilmiga. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 39-41.