Avaleht » Filmiliigid

Palju õnne! (2004)

Sasha, Kristo, Mikk. Nad filmisid ise oma elu, nad saavad kaheksateistkümnesteks.

Dokumentaalfilm Kestus: 48:35

Mälestused

Perestroika lapsed ehk kolm korda "Palju õnne!"

«Mul oli hasart, kas sellistest väliselt täiesti tavalistest noortest inimestest on võimalik saada kokku film. Olin valmis ka ebaõnnestumiseks. Aga ikka tahtsin saada filmi just sellised kujud, keda vaadates võiks arvata, et nad filmi välja ei kanna,» ütleb režissöör [Urmas E. Liiv], kelle enda filmitud on pool materjalist. Ülejäänud kaadrid on võtnud üles peategelased ja nende sõbrad.
«Lasin neil filmida oma äranägemise järgi, mingeid näpunäiteid ma ei jaganud,» ütleb Liiv. «Selles mõttes on materjal ehk natuke ebaühtlane, aga samas peegeldab seda täpsemini peategelasi. Ka see, mida poisid pidasid vajalikuks filmida ja mida mitte.»  Teatud aja tagant korjas režissöör materjali kokku. «Sašalt ja tema kamraadidelt kogusin materjali iga päev – et kui ka kaamera kaotsi läheb, jääb lint alles.»
Üks kaamera läkski Liivil kaduma. «Nad vist jõid selle maha ja siis ei julgenud näole anda. Läks mitu nädalat enne, kui ma neil sabast kinni sain. Nendega ei saa ju kontakti, neil pole ju telefone,» ütleb Liiv. «Venelastega oligi see kamm, et nad muudkui kadusid ja uued tulid juurde. Mul oli alguses neli vene poissi välja vaadatud, enne kui Saša juures pidama jäin.»
Igalt poisilt sai režissöör 12–16 tundi filmitud musta materjali. Valikuid tehes lähtus Liiv ka oma sisemisest tsensuurist. «Väga sotsiaalpornoks ei tahtnud asja lasta. Näiteks venelaste sünnipäeva ettevalmistuses satuvad nad ühe sõbra korterisse, kust leiavad eest maani täis sõbra ema. Ma ei pannud seda lõiku sisse, sest filmi ühe peategelase Saša avamisel ei oleks see midagi lisanud, küll aga oleks kedagi teist koledasti riivanud.
Venelaste filmitud kaadreid vaadates rõõmustas ja üllatas mind kõige rohkem see, et nad panevad küll tina ja kogu see ümbrus on nii šokeeriv, aga kui rõõmsad nad selle juures on,» räägib Liiv. «Nad on palju rõõmsamad kui mõnes rõvedas politseikroonikas, kus neid näidatakse vaid nurkasurutud, ilma inimlike joonteta inimestena.»

Filmi võtted toimusid läinud aastal juulist septembrini, lisaks peaosalistele ja nende sõpradele hoidis kaamerat käes ka Liiv ise. «Ma oleks ise tahtnud Saša sünnipäeva filmida, aga ei saanud, sest see baas, kus nende pidu toimus, oli mingi mafioosniku käes, kes ei lubanud sinna võõraid. Nii nad siis filmisid seda ise. Aga teiste poiste sünnipäevad on algusest lõpuni minu jäädvustatud.»
Märkimisväärne on ka kangelaste suhe riigis ja maailmas toimuvasse. Eesti poisid ei puudutanud kordagi ühtegi poliitilist teemat, kuigi euroreferendum oli ukse ees. «See neid absoluutselt ei kottinud,» räägib Liiv. «Ainsad, kel oli poliitilist närvi, olidki venelased, kes tundsid oma tuleviku pärast muret.»
Kulli, J. (2004). Perestroika lapsed ehk kolm korda "Palju õnne!". SL Õhtuleht, 14. veebr, lk 12-13.

Ei vaata enam vaeste poole põlgusega

Lavastaja soovib filmile järge

Urmas E. Liivi sõnul on «Palju õnne!» linastunud juba Saksamaal, Soomes ja Prantsusmaal. «Ise käisin Saksamaal koos publikuga vaatamas. Reageeringud olid väga vastuolulised. Trash-dokumentaal suurel ekraanil – osa publikust oli väga ehmunud, teistele, vastupidi, läks peale. Sakslased küsisid Miku sünnipäevastseeni kohta (pidas seda suurejooneliselt ühes pubis – toim.), et kas see on mafiooso pidu või…»
Liiv lisab, et mitte ükski tema varasem film pole toonud sellisel hulgal tagasisidet kui «Palju õnne!».
Keskealised räägivad, kuidas nemad oma laste sünnipäevi tähistavad, ega unusta kunagi märkida, et annavad neile absoluutsed vabadused ja on ise hästi normaalsed vanemad. On ka selliseid keskealisi, kes oigavad, kui kohutav oli vaadata venelase sünnipäeva, kiidavad Kristo püüdlikku ema ja hurjutavad Mikku.
Noored seevastu meenutavad vaimustusega, kuidas venelased rokkisid, ning ütlevad, et just nemad olid tõeliselt lahedad ja vabad inimesed. Või siis, et neist hakkas kole kahju ja et oli lahe mõte neile kaamerat anda.
Samas, nendib Liiv, pole leidunud kedagi, kes otsinuks vene noortega kontakti, et neid kas või kuidagi aidata.
Lavastaja sõnul on «Palju õnne!» selline film, mis lausa nõuab järge. Ta on mõelnud, et ehk 11 aasta pärast, mil praegused noormehed kolmekümnesteks saavad.

Film muutis Miku elu

Mikk teab, et lavastajal kulus just tema otsimisele kõige rohkem aega. «Mu sõbrad käisid Rocca al Mare koolis, Liiv oli käinud seal küsimas, kas keegi tahab filmis kaasa lüüa. Siis üks sõber andiski talle minu numbri,» meenutab Mikk. «Algul võtsin veidi mõtlemisaega, aga lõpuks saime ikkagi kokkuleppele.»
Mikul on hästi meeles «Palju õnne!» esilinastus kobarkinos, kuhu kutsuti kõik kolm peategelast. Noormees mäletab seda rõõmsa üritusena: «See polnud ju komöödiafilm, aga esitlusel tundus küll nii. Ja vene poisid, kel elus n.-ö. halvasti läinud, naersid kõige kõvemini!»
Tagantjärele tunnistab Mikk, et film ja selles osalemine muutsid ta mõttemaailma ja ellusuhtumist päris põhjalikult.
«Praegu vaatan, et olin ikka täitsa lollakas – kuidas ja mida ma rääkisin, kuidas küsimustele vastasin… Kui praegu filmi uuesti üles võetaks, oleksin hoopis teine inimene. Eeskätt on muutunud mu suhtumine põhjakäinud inimestesse. Ausalt öeldes ei teadnud ma nendest varem midagi… Nii et kindlasti mingil määral just tänu filmile läksin sotsiaaltööd õppima,» räägib Mikk, kes veel pisut enam kui aasta tagasi nägi end hoopis turismindust ja hotellindust tudeerivana.
Kuigi – eks ka Pärnu kodutute varjupaik, kus ta töötab, ole mõnes mõttes hotell.

Kristo ei põlga enam vaeseid

Tallinnas üksik-sidepataljonis teeniv Kristo, kel veidi üle kolme kuu sõdurielu elada jäänud, sõnab, et tema ellusuhtumist film ei muutnud. «Ennast oli ekraanilt imelik vaadata, aga minu meelest oli parim see, et film tuli välja sellisena, nagu see tuli. Erinevused erinevate ühiskonnaklasside vahel toodi ilusti välja. Mõni sõber ütles küll, et mis sa seal filmis ikka lolli mängisid, kuid üldpilt oli positiivne. Kahetsenud pole ma seda aga kordagi – kahetseda ei tule ju seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäänud. Öelgu inimesed, mis nad tahavad.»
Noormees tunnistab siiski, et pärast filmi vaatamist hakkas ta «rohkem vaeste inimeste peale mõtlema». «Mul isegi mõned tuttavad teadsid neid vene poisse ja rääkisid, et tegelikult on nad kõik väga head inimesed. Ma ei vaata enam selliste poole põlgusega.»

Vene noormeeste elu on endine

Sotsiaaltöökeskuse Sõbra Käsi laste maja juhataja Inge Ojala: «Saša ja Roma teevad juhutöid, elavad urgastes ja katsuvad ellu jääda. Vahel nuusutavad liimi ja istuvad nõela otsas… Neil on kambakene, vahel kaklevad, jagelevad, riidlevad, siis lepivad – tüüpiline vene tänavaelu,» teab Ojala. «Mingit väljundit nende elule pole tulnud. Üksinda jääb jõust, et ennast muuta, väheks, ehkki aeg-ajalt on algeid tunda. Kohtudes on neis säilinud viisakus ja neil on natuke piinlik, et riided mustad ja sellises olukorras… Midagi on neis veel alles…»
Ojala sõnul pole noormeestel tugiisikut, sõpra, kellele toetuda. Pole ka nn. stardipinda, millelt alustada, ning Roma on siiani dokumentideta. «Ta elutseb Lasnamäel mingites vagunites. Kui õnnestub midagi teenida, aitab Saša oma töötut õde, kes ootab titte… Nii nad seal koos figureerivad, aga… Kurb muidugi.»
Leivak, V. (2005). Ei vaata enam vaeste poole põlgusega. SL Õhtuleht, 23. veebr, lk 14-15.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm