Operaator Kõps marjametsas (1965)

Filmi vastuvõtmise arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

2. detsember 1965

G. Skulski: Film on tore, see on järg Kõpsule seeneriigis. Mõlemad nad on omamoodi originaalsed, võrreldes tavaliste multifilmidega. Need kaks filmi avavad uue žanri nukufilmis. Praeguse filmi esimene pool on võib-olla liiga õpetlik, Kõpsul on seekord vähem seiklusi.

L. Meri: Just filmi esimene pool oli huvitav, sest kaamera viis meid loodusesse. Ja niisugusesse loodusesse, mida ka meie esimest korda nägime. Ja paljud kinokülastajadki näevad seda esimest korda. Oleks parem olnud, kui autorid ilma kunstlike trikkideta oleksid toime tulnud. Filmi teine pool, kus filmi autorid on püüdnud välja mõelda mingisuguse kindlama süžeelise käigu, väikese konflikti ja selle lahenduse, tundub, et see osa on filmile üsna kunstlikult külge kleebitud. Antud filmi pedagoogilised ja õpetlikud küljed on raasuke nagu segamini paisatud. See marjade sõda poleks ka nagu päris omal kohal. See on muidugi väga subjektiivne mulje.

M. Dorovatovski: Kui tõmmata paralleele, siis "Kõps seeneriigis" oli selle poolest huvitavam, et seal oli rohkem fantaasiat. Kuid vaatefilmine on väga huvitav, isegi täiskasvanuile.

V. Käsper: Võrreldes "Kõpsuga seeneriigis" on autorid siin palju vilunumad, selline tore looduse nägemine, mis loob poeetilise meeleolu. Tahaksin eriti alla kriipsutada operaatori tööd.

P. Ojamaa: mulle meeldisid värvid, nagu polekski meie filmile võetud. Puudub lame toon, magusus, mille all kannatavad meie dokumentaalfilmid. On näha, et on vaeva nähtud kõigi foonide ja värvide otsimisega.

G. Kromanov: Mulle meeldis rohkem filmi esimene pool poeetilise pildi poolest. Mis puutub multiplikatsioonivõtetesse, siis peaks need lastele kindlasti meeldima.

H. Tiits: Tundub, et film on mõeldud nooremale kooliastmele. Film õigustab ennast täiesti, annab huvitavaid teadmisi marjadest ja loodusest. Kahju,  et meie nooruses polnud niisugust filmi.
Üks põhimõtteline küsimus - kui minna puht populaarteaduslikule kallakule välja, siis võime jõuda niikaugele, et Kõpsu pole tarviski. Või siis Kõpsu seikluste kaudu näidata lastele seda maailma, nagu praegu ekraanil näeme.

L. Remmelgas: Need probleemid, mis olid alguses töö sees, on ka resultaadis, sest tervet rida raskusi ei suudetud ületada - mis puudutab dramaturgilist külge, tunnetuslikku, populaarteaduslikku külge ja nende ühtlustamist.
ERA.R-1707.1.917 Nukufilmi "Operaator Kõps marjametsas" toimik. (stsenaarium, lepingud, kirjavahetus, kunstinõukogu protokollid jms).

Filmi valmimisest

Ettevalmistusperiood: 10.05.- 30.06. ja 29.07.-31.08.1965
Võtteperiood: 01.09.- 04.11.1965
Loodust filmiti Suure-Jaanis.  
Montaaž: 05.11.-25.11.1965
Filmi üleandmine - 29. november 1965
Venekeelne dublaaž valmis: 21.01.1966
Filmi maksumus - 26 620 rubla.

Filmi linastusluba  MB-10708 väljastatud alates 01.12.1965 filmi näitamiseks Eesti NSV kinovõrgus tähtajatult igale auditooriumile.
ERA.R-1707.1.919 Nukufilmi "Operaator Kõps marjametsas" põhidokumentatsioon.

Nukufilmist "Operaator Kõps"

Heino Parsi iseloomustab eelkõige uuendusmeelsus ja uute lahenduste otsimine nii sisus kui vormis. Ta lõi populaarteadusliku suunaga nukufilmi; olles ise loodusearmastaja ja -huviline, püüdis ta loodusimesid edasi anda ka lastele, jagada teadmisi ja äratada huvi looduse vastu. /---/

Pärast „Väikest motorollerit” tegid Pars ja tema tiim (koos kunstnik Georgi Štšukini ja stsenarist Kalju Kurepõlluga) esimese Eesti animaseriaali kordumatu peategelase operaator Kõpsiga (1964—1968). Kokku on seriaalis neli osa. Kõps kutsub vaatajad kaasa erinevatele eksootilistele ekspeditsioonidele — seeneriiki, marjametsa, üksikule saarele ja kiviriiki.
Võib väita, et peategelasel operaator Kõpsil on palju ühist Parsi endaga.

„Mul on tugev side loodusega. Mu isal oli suur aed ja ma mäletan, et kõige ilusam aeg oli kevadel, kui kõik õunapuud õitsesid. Meie puud olid siis oma kolmkümmend aastat vanad ja nende oksa olid tihedalt omavahel seotud, moodustades lillelise katuse. Siis veel ronisin puude otsa ja istusin seal tundide viisi.”

Samas on operaator Kõpsi filmid midagi enamat kui lapsepõlvenostalgia, iga film on ka informatiivne ja hariv.

„Umbhull marjakorjaja, nagu ma olen, hulkusin tihtipeale metsas, imetledes fantastilist värvide mängu ja vormide kordumatust, mis peitub tavalises metsaaluses looduses. Hakkasin mõtlema, kuidas seda mikromaailma lapseni tuua, ja leidsin, et kõige õigem oleks seda teha lapsele lähedase mänguasja, nuku kaudu. Operaator Kõps oli üks võte, kuidas saab minna väiksesse maailma ja näidata seda suurelt. Idee oli teha mitte lihtne ringkäik looduses, vaid anda vaatajale sealjuures uusi teadmisi teda ümbritsevast. See pidi olema visuaalselt huvitav ja võimaldama ühtlasi kasutada dialoogi, et pilti täiendada mõningase teabega botaanika vallast,” räägib Pars.
/---/
Kuna tegemist oli osaliselt õpetliku filmiga, anti algset stsenaariumi lugeda ka pedagoogidele, kuid nende soovitused olid Parsi sõnul filmi tegemise seisukohalt tema jaoks täiesti kasutud. Režii ehitas ta üles oma nägemuse järgi, pidades silmas, et lapsel oleks huvitav toimuvat jälgida, ning soovides anda lapsele esmaolulisi teadmisi.
/---/
Kui siiani kasutati vahel populaarteaduslikus filmis multifilmi meetodeid ja vahendeid, siis nüüd toimub Parsil omamoodi vastupidine protsess. Ta kasutab mängufilmilikku võttestikku täiendamaks ning arendamaks multifilmi võimalusi.
Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93.

Režissöör Heino Pars räägib oma filmide sünnist

Katke intervjuust

Aga «Operaator Kõps», teie tuntuim film?
Noh, «Kõps» ka. Eks iga filmi juures ole omad hädad. Mäletan, otsisime enne võtete algust objektiivi, millel oleks hea suurendus, korralik sügavus ja teravus. Moskvast, igalt poolt. Ei leidnud, sellist polnud olemaski. Tuli ise leiutada. Nüüd leiaks küll, aga aeg on läbi, minu jaoks...

Kust see «Kõpsu» mõte üldse tuli?
Ega siin muud olnudki, kui et tahtsin loodust hästi lähedalt näidata, seda suurendada. Olin maast madalast metsas käies tähele pannud, kui imeline on taim oma struktuurilt, välimuselt. Ja et kogu ilu avaneb lõplikult alles siis, kui n-ö nina vastu taime panna. Ka pohlavars tundub siis nagu kummipuu.
Nii, nukkudega oli see võimalik. Need ju ise ka väikesed. Mõtlesin, et kes võiks sellises filmis peategelane olla, pähe tuli operaator – tema on ju see, kes on uudishimulik. Miks mitte loodustki. Nooremal tütrel oli üks nukk, Kõps nimeks. Sealt ma selle varastasingi.

Ja Metsatarga joonistasite enda pealt maha?
Tõsi või? (Muheleb.)

Pars mis Pars, ilma habemeta ainult.
No teist tegelast oli juurde vaja. Kes seletaks. Mis seen ja mis mari. Kes üksikul saarel näitaks, kuidas on looduses võimalik ära elada. Sellel kõigel on ikka praktiline mõte kogu aeg juures olnud.
Muidugi, mõnele võis selline populaarteaduslikkus tunduda vale, sest see on ju ikka nukufilm, no mida sa seal seletad või õpetad. Teisalt, üks seltsimees ütles kunstinõukogus, et kes see niimoodi populaarteaduslikku filmi teeb.

Et nagu on ja ei ole ka?
Jah. Et sedasi ei tehta.

See just muudabki «Kõpsu» või «Putukate suvemängud» või «Laulud kevadele» nii võluvaks, et õpetussõna on segamini poeesiaga, kõigel on südamlik ja humoorikas alatoon.
No aitäh. Mulle jälle tundub, et filmid ei ole eriti humoorikad välja kukkunud, ehkki ma armastan nalja teha küll. Aga jah, lapsed on neid väga hästi vastu võtnud. Millegipärast.

Aga tänapäeva laps, mis pilguga võiks tema kas või «Kõpsu»-filme vaadata?
Ma arvan, et tänapäeva laps ei taha neid üldse vaadata.

Miks?
Praegu jooksevad kõikjal nii ägedad pildid, äks-filmid, et tal hakkab igav, ma kardan. Aga ma usun, et see aeg, kui rahulikuma, lüürilisema stiili juurde tagasi tullakse, on veel ees.

Filmides on teil enamasti kõik ehe, seen on päris seen ja putukas on päris putukas. Butafooriat te ei kasutanud põhimõtteliselt?
Ega loodust järele ei tee.

Tarisite seened stuudiosse või mis?
Üldiselt jah, kännuseentega oli see lihtsam, võtsid kogu kännu kaasa. Teised pistsime lihtsalt aluspinnale kleebitud sambla sisse, siin oli jälle teine häda, ussid hakkasid sööma, seen kukkus üsna ruttu kokku.
Taimedega oli sama lugu, need närtsisid kiiresti. Samas kulus iga vähegi keerukama võtte jaoks mitu tundi.
Vahel tegime enda elu mugavamaks ka. Näiteks auto, millega Kõps ja Metsatark ringi sõidavad, see on sellepärast, et muidu tulnuks pidevalt nukke ümber tõsta ja kinnitada, selleks oleks kulunud liiga palju aega.
Tuumalu, T. (2005). Ütleme Heino Pars, aga mõtleme Kõps. Postimees, 13. okt, lk 18-19.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Heino Parsi animafilmide DVD on sarja 28. DVD, ilmunud 10.04.2014. Sellel on järgmised filmid:

Operaator Kõps seeneriigis (1964)
Operaator Kõps marjametsas (1965)
Operaator Kõps üksikul saarel (1966)
Operaator Kõps kiviriigis (1968)
Putukate suvemängud (1971)
Jussikese seitse sõpra (1967)
Meemeistrite linn (1983)