Oma sõnadega (1991)

 Porkuni mõisakompleksis asub juba 125 aastat kool, kus õpetatakse kurte lapsi. Õpetaja Leili Pukk seletab õpilastele, tütarlapsed jutustavad luuletuse sisu oma sõnadega.
1990. aasta suvel asub Eestisse elama Gruusiast pärit viipekeelt valdav näitleja Jean Hangulov. Porkunis saab ta kiiresti kooli lastega kontakti ja asub looma kurtide teatrit.
Noored Jeaniga tunnis, kes vestleb-viipleb õpilastega, tehakse etüüde. Jean Hangulov räägib enda päritolust ja soovist tuua teatritegemisega õpilaste ellu rõõmu, selles on oluline ka arendav külg.
Kooli õppealajuhataja Ave Laiapea tutvustab kurtide laste õpetamist, räägib üldisest arvamusest kurtide kohta. Õpetajad kirjeldavad seni kehtinud õpetamismetoodikat, mis suruti peale Moskvast. Nad leiavad, et kuigi viipekeel oleks normaalne, ei oska seda isegi kõik oma kooli õpetajad. Hädakorras on hakatud viipekeelt õpetama ka lapsevanematele nii palju kui jõutakse.
Oma väikses ühiselamutoas räägib Jean Hangulov kohatud probleemidest - inimeste umbusaldusest, tunneb puudust sõpradest, üksindustunne, teda võõristatakse rahvuse pärast. See teeb elu väga kurvaks. Lisaks seisab vastakuti olmeliste muredega - poest saab osta vaid talongide eest, temal lepinguga töötajana pole mingit võimalust. Visiidil kõrge ametniku juurde abipalvetega, saab ta vaid ümmargusi, kõhklevaid vastuseid, millest ilmneb kuuljate maailma kurtus.
Teatritund. Jean Hangulov suhtleb noortega viipekeeles, noored naeravad. Kaks tüdrukut ja poiss arutavad viibeldes antud ülesande üle ning kannavad etüüdi "Orkestriproov" ette. Järgmisena esitatakse "Poe" etüüd. Jean nendib, et kahjuks ei saa ta töötada eesti teatris, sest ei oska eesti keelt, aga viipekeeles saavad nad koolis noortega hästi hakkama, see meeldib neile.
Kooli lõpuaktus, lõpetajad tulevad saali, direktor Avo Hein ulatab lõputunnistusi. Kauaoodatud hetk saabub lavaeesriide avanemisega, mil lõpetajad esitavad etenduse. Kaasaelav publik vaatab pidulaudade tagant. Sooja aplausi saatel kummardavad noored ning kutsuvad ka Jeani lavale.
Jean kiidab noori, nende emotsionaalsust. Selles koolis on palju lootustandvaid õpilasi, aga koolisüsteem ei võimalda neil areneda, ka tulevik on ette määratud. Kui need noored võiksid saada haridus viipekeels, suudaksid nad palju rohkem omandada ning nende võimalused oleksid suuremad.

Märksõnad: dialoogide harjutamine | emotsionaalne | etendus | grusiin | internaat | järvejää | kooli direktor | kooli lõpuaktus | koolilapsed | koolilõpetajad | kooliteater | kurt | kurtide laste õpetamine | kurtide maailmatunnetus | loomingulisus | mõisakool | näitleja | probleem | suhted lastega | suhtluskeskkond | talongimajandus | teatrietendus | teatrietüüd | teatriproov | viipekeele õppimine | viipekeeles rääkimine | õpetaja | õpilased huviringis | õppetegevus | õppetöö | ühikatuba | üksindustunne | Vaata kõiki »