Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Olen valmis, ma lähen… (1967)

Sisukokkuvõte

Dokumentaalfilm Prantsuse vastupanuliikumise kangelasest Boris Vildest.

Porteteeritav on teise maailmasõja päevil Prantsuse põrandaalusele vastupanuliikumisele pühendunud etnograaf ja keeleteadlane Boris Vilde. Proloogis kaadrid Pariisist ja temanimelisest tänavast, Vilde haud. Moskvas on Prantsuse vastupanuliikumisest osavõtjad kogunenud Vildet austama. Tartus avatakse Boris Vilde mälestustahvel kunagise Tartu Vene Eraühisgümnaasiumi hoone seinal, koolis, kus ta noorukina õppis. Avamisel üliõpilased, teklid peas.

Oma pojast räägib ema Maria: „Ta oli lõbus laps. Kui vana ta nüüd peaks olema? Juba 58. Ta oli alati elu täis, lõbus, ülemeelik. Omajagu uhke ka.“ Tartu aegu ja noore Boris Vilde esimesi kirjanduslikke katsetusi meenutab kirjanik ja keeleteadlane Valmar Adams: „Tundsin teda tema nooruspäevil. Ta tuli minu juurde kui vanema kolleega juurde värsse lugema. Tema värsid tundusid mulle õpilaslikud, aga poiss ise meeldis mulle kangesti. Temas oli, ütleksin, lermontovlikku ollust.“ Ema Maria räägib noore Vilde ebaõnnestunud katsest põgeneda Nõukogude Venemaale. Tsiteeritakse emale saadetud kirja Saksamaalt

Prantsusmaal tutvustatakse temanimelist tänavat Pariisis ja Vilde tegevust: eesti kirjanduse tõlkimist prantsuse keelde, õpinguid Sorbonne’i ülikoolis. Kaadrid Inimese Muuseumist (Musée de l’Homme), kus säilitatakse Vilde ekspeditsioonidelt kogutud esemeid, näiteks seto rahvarõivaid. Kaadrid seto naiste laulmisest (sünkroon). Boris Vildet kui kindlameelset ja tahtejõulist inimest meenutavad Tallinnas, kohvikus Pegasus, vastupanuliikumise veteranid Vladimir Sosinski ja Igor Krivošein (sünkroon, vene keeles). Nende vestlusest koorub huvitavaid ja põnevaid detaile Vilde elust ja tegevusest Teise maailmasõja ajal. Kaadrid Pariisist 1967. aasta suvel, mil võttegrupp seal filmis. Kaadrites linnatänavad, pargid, suudlevad noored, hipid, turistid Eiffeli torni juures. Mont-Valérieni kindluse ülevaataja Julien Roger räägib kindluse juures 4500 vastupanuliikumise võitleja hukkamisest (sünkroon, prantsuse keeles). Käiakse Fresnes’ vanglas ja vangikongis, kus Boris Vilde kirjutas kohtuotsust oodates kuulsa „Dialoogi vanglas“, samuti Vilde haual d’Ivry surnuaias, Pariisi Inimese Muuseumis, kus Boris Vilde eestvedamisel organiseeriti vastupanuliikumise võitlussalk, trükiti põrandaalust ajalehte Résistance (Vastupanu) – sõna, mis kujunes üleeuroopalise vastupanuliikumise hüüdlauseks. Germaine Tillon, Vilde võitluskaaslane Inimese Muuseumis, meenutab kohtuprotsessi Vilde üle (sünkroon, prantsuse keeles): „Inimese Muuseumi kohtuasi kajas üle kogu Prantsusmaa. Kõige väljapaistvamad prantsuse kirjanikud, Vilde sõbrad, protestisid tema surmamõistmise vastu.“ Oma kodus võtab filmitegijad vastu Vilde abikaasa Irène Vilde, kes räägib (sünkroon, vene ja prantsuse keeles) oma viimasest kohtumisest abikaasaga vanglas päeval, mil Vilde surmaotsus täide viidi, kuigi Irène seda siis ei teadnud. Ja tsiteerib Vilde surmaeelset kirja abikaasale.