Olen valmis, ma lähen… (1967)

Semjon Školnikov filmivõtetest

Katkeid intervjuust „Rahva Häälele“

Millisest episoodist alustasite?
Esimese võtte tegime Riias Borisi ema Maria Vilde kodus. Maria Vilde võttis meid väga soojalt vastu. Ta tõi vanamoodsast kummutist paki koltunud kirju. „Kirjadega Boris mind eriti ei hellitanud,“ kurtis ta. Jah, vanematele näib alati, et kui lapsed kodust kaugele on läinud, annavad nad endast vähe teada. Kuid kirju on siiski palju. /---/ Maria Vildega rääkides lülitasime märkamatult sisse kaamera ja jäädvustasime huvitava jutustuse Borisi kooliaastatest.

Mida teil õnnestus filmida Pariisis?
/---/ Pariisis tutvusime Igor Eichenbaumiga, kellest sai meie tõlk filmivõtete tegemise ajal pariisis. Ta on lennuväeeskadrilli „Normandia-Neemen“ reservkapten. Meil õnnestus filmida palju vajalikku materjali, ning selles on suur teene kuuekümneaastasel energilisel Igor Eichenbaumil. /---/ Seejärel kohtusime Yvonne Oddoniga, muuseumis töötanud vastupanurühma endise sekretäriga. Samal õhtul filmisime kolme naist, aktiivset vastupanuliikumisest osavõtjat Oddoni, etnoloogiaprofessor Germaine Tillioni ja Jacqueline Kelley’d. Nende jutustuse Vilde vastupanurühmast võtsime helioperaator Herman Vahteliga helilindile. Huvitav oli kohtumine Boris Vilde naise Irene’iga. Ta töötab praegu Sorbonne’i ülikooli raamatukogus. Tegime filmivõtteid tema kodus. Meil õnnestus filmida väga emotsionaalne jutustus tema viimasest kohtumisest mehega paar tundi enne hukkamist. /---/ Meil õnnestus filmida Pariisi äärelinnas Boris Vilde tänavat ja leida tema haud Ivry kalmistul. Seal on alati lilled. Filmisime ka kohvikut Montparnasse’il, kus Boris enne sõda vaidles sõpradega kirglikult inimkonna tuleviku üle. Pariisis on filmitud veel palju vastupanuliikumisega seotud võtteid.

Mida Te filmisite Eestis?
Peamiselt Tartut, kus möödusid Borisi lapsepõlv ja noorukiiga. Filmisime maja, kus elas Vilde perekond, samuti Borisi juhendaja, Tartu Ülikooli dotsendi Valmar Adamsi jutustuse temast. Filmitud on ka mälestustahvli avamine endisel Tartu gümnaasiumi hoonel, kus Boris Vilde õppis aastatel 1920-1926.

Valmib film Boris Vildest: filmivõtete meenutusi Tartust, Pariisist, Riiast... (1967). Rahva Hääl, 10. okt.

Tagasivaateid

Jaan Ruus: „Tallinnfilmis nõukogulik-konservatiivse õhkkonna hoidmisel oli Školnikovil suuri teeneid. Omaette küsimus on muidugi ajastu sundlavastuslik hõng, kui neid kaadreid praegu vaadata. Klišeedest vabamad on mõned 1960.-1970. aastate tööd, näiteks „Seal, kus elas Hemingway (1964), film Boris Vildest „Olen valmis, ma lähen“ (1967), “Kogu öö sõda“ (1972), “Maria“ (1982).
Ruus, J. (2013). Semjon Školnikov. Rmt: Eesti filmi täheatlas. Tallinn: Hea Lugu, lk 329.

Aarne Ruben: „Školnikov ei kasutanud kunagi sõna “propaganda”. Alates oma karjääri algusest 1936. aastal teadis ta, et võtab üles “üksnes ajalugu”. Võib-olla just sellepärast sattus tema objektiivi ette nii palju avalaid, puhtaid, hingestatud nägusid, et autor teadis: oma filmide abil ei võitle ta kellegagi. /---/

Školnikovi tugevaimaks küljeks oli inimeste kujutamine lähivaates. Inimesed, kellel kaamera kas või pool minutit peatub, on juba väga sisurikkad, Školnikovil aga eriti. Oli juba juttu sõdurist, kes lähiplaanis langes. Samamoodi on nüansseeritud ka proua Vilde filmis “Olen valmis, ma lähen” (1967) — pangem tähele, et prouale antakse sõna vähemalt kaks korda, sealjuures väriseb ta käsi esimesel korral enam kui teisel.“
Ruben, A. (2003). Kogu elu tööliste keskel [portreefilm filmimees Semjon Školnikovist "Igaviku seisukohalt"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 110-114.

Boris Vilde kohta:

Boris Vilde - Boris Vildé

Boris Vilde ja prantsuse vastupanuliikumine Okupatsioonide ...