Okkaline rada (1971)

Parveli viimane töö

„Okkalise raja“ režissöörile  Vladimir Parvelile jäi film oma õpetajast ja juhendajast Konstantin Märskast viimaseks tööks. Vladimir Parvel suri 9. juulil 1971.

Filmist toonases ajakirjanduses

E. Viits: "Ivar Kosenkraniuse stsenaariumi järgi vändatud Tallinnfilmi kaheosaline dokumentaalfilm „Okkaline rada“ jutustab „eesti filmikunsti pioneeri, esimese eesti kutselise filmioperaatori Konstantin Märska loomingust, tema võitlusest eesti filmi tuleviku eest. Filmi autorid annavad emotsionaalselt mõjuva loo mehest, kellel „karastunud närvidele, kaameli kannatustele ja unistuste lootusrikastele sihtidele“ vaatamata tuli võitluses eesti mängufilmi eest alla vanduda, ehkki ta filmis kahest tosinast tolleaegsest mängufilmist ligi pooled. Filmilooja saatus kodanlikus Eestis oligi see okkaline rada, mida mööda astus Konstantin Märska.

Konstantin Märska polnud teadlik võitleja, revolutsionäär. Ta oli andekas reporter. Ent paraadikroonika pildialbumist püüdis ta jõuda elutõeni, mistõttu ta loomingu paremik kuulub meie rahvusliku filmikunsti demokraatlikule poolele. /---/ tema loomingu paremik rajas aluse eesti kunstilisele dokumentaalfilmile.

„Okkalises rajas“ esitatakse Märksa filmiantoloogia koos kommentaaridega – publitsistliku esseena. Kroonikamaterjal iseloomustab mitte ainult selle tegijat, vaid ka ajastut laiemalt: siin peegeldub entusiasti-filmimehe saatus, ebavõrdne võitlus vabariigi vägevatega, paralleelmontaaž (kodanluse paraad – töölisdemonstratsioon, liputseremoonia – kaevurite elu jne.) annab viiteid Märska elutunnetusest, tema tõeotsimisest.

Väsinud sundkroonika sündmuste filmimisest, pages Märska loodusesse ja risti-põiki Eestimaa läbi rännates jättis „Eesti Kultuurfilmi“ ringvaadetesse tükk tüki, lõik lõigu haaval oma poeemi Eesti loodusest.“
Viits, E. (1971). „Okkaline rada“. Õhtuleht, 1. okt.

Filmitööstuse olukorrast Eestis 1920.-1930. aastail

„Filmitööstust saatis küll pidev rahamure, puudusid riiklik toetus ja professionaalsed filminäitlejad, ent siiski jagus entusiaste, kes kinoekraanid vallutanud Ameerika toodangu kõrvale kohalikke filme väntama hakkasid, kirjutab Maria Mang.“ /---/
Nende seas olid ka vennad Theodor ja Konstantin Märska, kes koos Georg Johannes ja Peeter Parikasega asutasid esimese filmiettevõtte, osaühisuse Estonia-Film. 
„Algul rahastasid filmitegijad filme omast taskust, vahel õnnestus leida ka sponsoreid või küsida laenu pangast. Eelkõige oli tegu aga hakkajate väikeärimeeste ja entusiastidest operaatorite-režissööridega“. /---/
1920.-1930. aastail toodeti peamiselt dokumentaalfilme, kuid vändati ka 17 mängufilmi. Mängufilmide tegemisele riik õlga alla ei pannud. 1931. aastal loodi haridus- ja sotsiaalministeeriumi initsiatiivil sihtasutus Eesti Kultuurfilm, kuid see ei toetanud mängufilmide tootmist, vaid kroonika-, õppe- ja ringvaatefilmide valmistamist ja levitamist. /---/
Toonasel filmitegijal oli seega raske ots otsaga kokku tulla. Nii pidi 1932. aastal pankroti välja kuulutama ka seni edukaim produktsioonifirma Estonia-Film. Põhjuseks oli helifilmi tulek, mille valmistamine oli tummfilmist mitu korda kallim.“
Mang, M. (2013).  Eesti mängufilmi esimesed sammud. Imeline Ajalugu, nr 11, lk 78-84. 

Filmi "Vigased pruudid" oksjonist

Eduard Vilde populaarse näidendi põhjal vändatud külajandist tummfilm "Vigased pruudid" valmis Konstantin Märskal aastal 1929. Samal aastal üritas ta filmi Eesti haridusministeeriumile maha müüa, ent rahapuudusel vastati eitavalt. Seejärel linateos arestiti ühe autori võlausaldaja nõudmisel ning pandi Tallinna-Haapsalu rahukogus enampakkumisele. Kohus mõistis Konstantin Märskalt võlausaldaja kasuks välja 45 krooni, mida õigeks ajaks ära ei makstud ja nii läks film oksjonile alghinnaga 60 krooni. Paraku ei leidnud film esmasel oksjonil ühtegi ostjat ning teistkordsel oksjonil müüdi teos vaid 18 krooni ja 15 sendi eest Rakvere kinoomanikule Rogovskile. Päevalehe reporteri arvamust mööda olnud müüdud filmikoopia poolpõlenud - "niisama vigane kui ta pealkirigi".
"Vigased pruudid" oksjonil (1931). Päevaleht, 4. märts.

Konstantin Märskast dokumentalistina

Pärast oma viimast, 1930. aastal valminud mängufilmi "Kuldämblik" alistus pidevalt võlgadega maadelnud Märska oludele ja tegutses edaspidi üksnes dokumentalistina.
"Märskat kui dokumentalisti iseloomustab oskus tabada hetke ja situatsiooni, reportaažlik visandlikkus, kuid tervikuna poeetiline üldistusjõud. /---/
Filmiajaloolane Veste Paas on Märska stiili iseloomustades tõmmanud paralleele Pallase maalikoolkonna kujutamislaadiga - mõlemas on olulisel kohal olustiku kujutamine selle igapäevases lihtsuses, lüürilise meeleoluga maastikud, individualiseeritud intiimsed portreed, vaikelud vormi ja värvi ilus. Dokumentalistina huvitab Märskat pigem vahetu meeleolu loomine kui sündmuse ametlik jäädvustus või sotsiaalsetele probleemidele osutamine."
Ansip, K. (2007). Sissevaateid eesti dokumentaalfilmi I. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 114.

Põhjalikumalt Konstantin Märska elust ja filmiloomingust:

Kosenkranius, I. (1964). Eesti kino minevikuradadelt, lk 76-82. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Paas, V. (1980). Olnud ajad, lk 90-94, 102-119, 145-164. Tallinn: Eesti Raamat.
Kärk, L. (1996). Filmimehe elu Eesti Vabariigis. Konstantin Märska 100. Postimees, 31. mai.
Ansip, K. (2007). Sissevaateid eesti dokumentaalfilmi I. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 111, 114.
Mang, M. (2013).  Eesti mängufilmi esimese sammud. Imeline Ajalugu, nr 11, lk 78-84.