Avaleht » Filmiliigid

Värvilised unenäod (1974)

Mängufilmid | Draama Kestus: 60:00

Mälestused

Jaan Toominga autoriõhtu

 Rohkem lavastaja ja näitlejana tuntud Jaan Tooming on andnud uuendliku panuse ka Eesti filmitööstusesse, meenutades oma stiililt prantsuse uue laine filme. Tema poolt 70ndatel vändatud filmides on ekspressiivsust, ühiskonnakriitikat ja eestlaslikku jonni.
Näitamisele tulevad omal ajal ETV nõukogu poolt hävitamisele määratud „Lõppematu päev“, alguse ja lõputa unenäofilm „Värvilised unenäod“ ning elu ja absurdi segav „Mees ja mänd“.
Pärast filmide või nendest katkendite vaatamist toimub nähtu üle arutelu, kohal on arvukalt külalisi. Õhtut juhib Jaak Lõhmus.
Linastub: 27. aprill 2011 18:00
Jaan Toominga autoriõhtu,. http://www.athenakino.ee/2011/03/jaan-toominga-autoriohtu/ (8.01.2012)

Jaan Toominga kiri ettelugemiseks tema autoriõhtul Athena kinos 27. aprillil 2011. aastal (lõik, mis puudutab filmi  «Värvilised unenäod» 1974).

 „Värvilised unenäod“. Tundub, et film on lihtne lastefilm. Kuid ikkagi on sinna kodeeritud sügavam sõnum: see lapsuke on nimelt väikerahvaste hing. Taustaks on kasutatud erinevate väikerahvaste muusikat: indiaanlaste, polüneeslaste, juudi sünagoogi jm. Tol ajal seda ei märgatud, sest siis polnud veel pärimusmuusika moes. Stsenaarium oli väga vilets ja sellest on kasutatud ainult kahte episoodi: laps emaga päikse käes ja lapse pesemine. Arvan, et need on ka ühed viletsamad episoodid filmitehniliselt. Kõik ülejäänu on improviseeritud. Materjali kogunes väga palju. Moskva muidugi lõi palju episoode praagiks, kuna kasutasin erinevaid objektiive ja ka ebateravust, mis oli "kunst"filmis lubamatu. Operaator Rein Maran tõi selle filmi jaoks erinevate objektiivide komplekti. Filmis karjutakse: mene, mene teekel, ufarsiin! See on Piiblist, see lause on kirjutatud kuningalossi seinale ja tähendab, et kuningakoda variseb kokku. Ega sellest ei saanud keegi aru peale Uku Masingu. Eriti rõõmustavad olid leiud laps kollases sinepis ujumas ja tema jalad kõndimas mooniõitel, saateks juudi sünagoogi laul. Endalegi vapustuseks oli episood, kus toas mängiv laps (linnas!), tormab uksest välja ning kohe edasi on ta jooksmas metsas. Sellist episoodi saab kujutada ainult filmis. Ka see film valmis lõplikult montaažilaual, materjali oli kohutavalt palju, kuid see oli mul peas ning tasapisi kujuneski see film. Tänan teid. Jaan Tooming.
Jaak Lõhmuse erakogu


Katrin Zilinska, Kati osatäitja:

Mul on meeles, et tundsin ennast vabana ja sain ringi joosta. Naudinguhetked, kass, keda ma ihaldasin /---/ Filmivõtete ajal on jäänud meelde, kuidas kaameramehed liikusid ja mina pidin edasi toimetama, kuigi silmanurgast ikka vaatasin, et mida nemad teevad. Sain toimetada ja teha, mis ma ise tahtsin.
Kogu filmivõtete aeg oli nii hästi organiseeritud, et sain end tunda lapsena ja samaaegselt mängiti minuga, et ma sattusin situatsioonidesse, kus ma elasin niivõrd sisse /---/ Väikest last ju keegi nutma ei pane, aga kui situatsioonis on mingi hetk, mis tuuakse esile, siis see tuleb südamest ja hingest siiralt. See lihtsalt kuidagi õnnestus väga hästi minuga.
Filmikommentaar. Jaak Lõhmuse intervjuu Katrin Zilinskaga.

Lauri Pihel, Lauri osatäitja:

Kõige selgemalt on meelde jäänud see kraana, mis oli meie talu kiviaia taha püsti sätitud ja mina siis roomasin seal oma karjamaal ja luurasin neid. Hiljem sain teada, et nemad samal ajal filmisid mind.
Eredalt on meeles mere äärde minek. See on stseen filmist, kus ma loobin kõrsi tormisel merel. Just see kõrte kätte andmine Toominga poolt mulle. Tema vist ise viskas vette, need jäid liiva sisse püsti, ja palus mul need ära tuua.
Mul on meeles ka klaaspoide veeretamine ja nende katkiminek. Kuna filmimine toimus minu talu õues, siis need klaaskuulid on siiamaani lillepeenras alles.
Nüüd uuesti filmi vaadates tundsin ära selle teki, mille alla Kati varjub filmi alguses, see on minu vanaema kootud. Paljud kaadrid on tehtud seal Kõpu poolsaarel Ristipõllu talus, kiviaia sees. Mina tunnen ära just need kohad, mis seal on filmitud.
Filmikommentaar. Jaak Lõhmuse intervjuu Lauri Piheliga.

Operaator Rein Maran (see on Rein Marani esimene ja ühtlasi ainus mängufilm, mille ta operaatorina Tallinnfilmis tegi):

Ma ei ole kunagi olnud mängufilmi entusiast kui niisugune. Ma olen mängufilmi läinud ainult siis, kui millegipärast see fluidum, mis selle ümber on, hakkab võluma ja ma tunnen, et see mind erutab ja ma tahan seda teha. Siis ma lähen, muidu ei lähe.
See, mis on Jaanile omane, niisugune lõputu otsing kogu aeg, proovida, kas tuleb nii või mismoodi, ja minu jaoks oli see film selles mõttes pööraselt huvitav, et see oli vist ainukene film, kus ma sain rohkem kui "Lindpriides" oma pildifantaasia mängu panna, mul olid selles mõttes täiesti vabad käed. Virve Aruoja oli väga korralik, suurte kogemustega telefilmi režissöör, aga nad omavahel huvitavalt üksteist täiendasid. See niisugune purskav fantaasia, mis oli Jaanil sees, see koguaeg mängles ja otsis ja /---/ Ma mäletan, kui me avastasime, õieti tema avastas liivalagendiku peal selle tühjaks läinud kändude keskkonna ja kui Pärt avastas, kuidas nad kõlisevad, kuidas seal tekkis see uus muusika ja täiesti uus dimensioon, see kõik oli niisugune hetkega tekkiv fantaasiamäng, see oli koguaeg olemas.
Minu jaoks on  "Värvilistel unenägudel" kaks võimalikku nägu. Üks on see, mis ta nüüd lõpp-produktina on, ja teine, mis ta oleks võinud olla. Sest ma juhuslikult tean, mis ta oleks võinud olla. Ma arvan, et tast oleks võinud tulla Eesti esimene kultusfilm. Väike tüdruk vaatas ekraanilt vaatajale otsa ja küsis, kes sa oled. See on ju filmi põhiküsimus.
Filmikommentaar. Jaak Lõhmuse intervjuu Rein Maraniga 16.12.2008.


Helirežissöör Enn Säde:

Minu kui helimehe jaoks oli see film põnev väljakutse, sest see oli aasta, mil Tallinnfilmi jõudis esimene ülisuunatud vene mikrofon. Ma sain selle oma kätte, küll teatavaid jõuvõtteid kasutades, aga ma olin siis juba tehtud poiss. Filmis on tõepoolest episood, kus lapsed kilkavad õunaaias ja löövad keppidega õunu puu otsast alla. See on filmitud umbes 70 m pealt heliga ja oli tollal ikka äärmuslik vahemaa sünkroonse helivõtte jaoks. Ma katsetasin, kas see on üldse võimalik.
Ja siis üks erakordsus filmi seisukohalt oli veel see, et Jaan ja Rein olid välja mõtelnud hea nipi - sinnasamasse Kõpu kadakate vahele ehitati Mustamäe tuba, nii et Mustamägi ongi seal! Filmi üks võtmekaader, mille nimel see kõik tehti - kui plika on seal üksinda toas mänginud, imeasju näinud ja teinud, siis ta lööb ukse lahti ja jookseb otse männimetsa.
Me olime Luidjal rannas, seal olid mingid surnud puud luidete sees, jäänud kas meretõusu alla või... selline pahaendeline maastik. Ja küllap see oli Volkonski, kes avastas, et maas lebab üks sihukene nelja-viie meetrine seest tühi pajutümikas ja kui sellele toikaga peale lüüa, siis ta kõmiseb põnevalt-ilusasti. Mina kargasin juurde, toppisin sinna õõnsuse sisse ühe väga hea kondersaator-mikrofoni ja muid vigureid veel takkaotsa ja hakkasin kuulama ja salvestama, kuidas kõmiseb. Ja siis tuleb see seltskond - Volkonski, Sulev Luik jt kõik sinna, otsivad rütmi ning hakkavad Jaani eestvõttel igasuguseid rahvalaule laulma. Sealsamas Luidjas ongi lauldud ja salvestatud Jaani "Oh saaksin käia", mis läheb leitmotiivina läbi terve filmi.
Filmikommentaar. Jaak Lõhmuse intervjuu Enn Sädega 19.06.2009.

Monteerija Eevi Säde:

Jaan Tooming fantaseeris võtteplatsil nii põneva materjali valmis, et selle kallal oli huvitav improviseerida ka montaažlaua taga. /---/ Filmimine toimus Hiiumaal, sinna oli ehitatud ka dekoratsioon - Kati linnakorter. See võimaldas filmida sellise plaani, et linnakorteri uks avaneb, aga taga pole ootuspäraselt mitte koridor, vaid mets. Mulle meeldis see väga. Rääkisin Jaanile, et selle peaks suuremaks mängima. Kui me siis tükk aega arutanud olime, otsustasime selle nn võlukivi episoodis ära kasutada. Jaan nimetas mind episoodi stsenaristiks, aga tegelikult oli muidugi laul see, mis stseenile õige värvingu andis. Kui kokkusalvestuse ajal esimest korda pilti ja heli koos nägime, langesime sõna otseses mõttes teineteisele kaela.
Palju huvitavat tuli otse töö käigus. Näiteks episoodis, kus ema Katit maale vaatama tuleb, ei saanud me puhast heli kasutada, sest kaamera müra oli tugevalt kuulda. Kui siis Raine Loo ja Kati stuudios sisserääkimist harjutasid, hakkas laps Raine repliike ette ütlema: "Tere, Kati!" ja siis oma teksti: "Ma tõin sulle maasikaid." jne. See kukkus nii kummaline välja, et Jaan otsustas just selle variandi jätta.
Ruus, R. (1986). Kaasautor. Monteerija Eevi Säde [intervjuu Eevi Sädega]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 67-72, fotod.

Enn Säde silmist ja meelest. Kommentaar fotole.
Külm 1974. aasta suvi Hiiumaal kusagil Kõpu kandi mererannas. Arvo Pärt ja Jaan Tooming teevad „Värvilisi unenägusid”. Kaasrežissöör Virve Aruoja on vinge tuule eest kadakates peidus. On üllatav jälgida, kuidas nii erineva temperamendiga mehed – peaaegu et tuli ja vesi – siin rahumeeli koos töötavad. Mõne päeva eest olime lindistanud Luidja rannas Jaani laulmist („Oh saaksin käia...”), kus teiste rütmitagujate seas ka Arvo Pärt suure puumalakaga õõnsale pajutüükale tümpsu lõi. Kõik ägedad kaklused filmi lömastamiseks on stuudios veel ees ootamas. Mererannas filmimiseks nõuab Nõukogude piirivalve filmigrupi nimekirja ja eriluba – rannaliiva kui riigipiiri rehitsevad nad ju igal õhtul. Ühel hommikul võetakse metsajooksul kinni Virve Aruoja: olla liiga vara rannas viibinud. Alles selle järel, kui oleme Arvo Iho, meie teise operaatori pulma kutsunud piirivalvekordoni ülema ja ta täis jootnud, alles siis saame veidi lõdvemalt Eestimaa rannas toimetada.
„Oh saaksin käia!”
Säde, E. (2008). Enn Säde silmist ja meelest. Film. [Kommentaar fotole]. Sirp, 06. juuni, foto.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm