Värvilised unenäod (1974)

Film "Värvilised unenäod" on stuudio "Tallinnfilm" üks enim silmapaistvaid töid, mis oma filmilikkuses rõõmustab esmalt neid, kes oskavad lugu pidada heast, väljapeetud stiilist ning kujundlikust filmikeelest, mille visuaalne lahendus on /---/ operaator Rein Maranil peaaegu täiuslikult teostatud. /---/ See on seda hinnatavam, et loodus on ju üks selle filmi peategelasi, mille kaudu väikesed peategelased avastavad endi jaoks maailma ning mille kaudu nad lasevad avada ka iseennast, lubavad vaatajal süüvida nende sisemaailma. /---/
Režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming on valinud selle saavutamiseks raske lahenduse episoodisisese improvisatsiooni kujul. See on võimaldanud neil luua laps-peategelaste vahenditu iseolemise ekraanil ja seda on nauditav jälgida. Nende mäng mängus haarab jäägitult kaasa, andes filmile väga elava koe, mis omakorda võimaldab reaalsusel põimuda harmooniliselt ebareaalsusega, viies vaataja märkamatult imedemaailma, ja vastupidi. Kui pedagoog E. Petrova oma arvustuses mainib, et filmi on võimalik mitmeti mõista (pidades seda filmi puuduseks), on ka tema argumentatsioon tegelikult kiitev, sest mida rikkam ja mitmekihilisem on kunstiteos, seda rohkem on võimalusi teda mitmeti mõista. Iga vaataja võtab nähtu vastu oma tasandilt. /---/ vaatajagi peab õppima mõnikord filmi vaatama, kui see pole päris tavaline ekraanilugu. See on Rein Marani esimene ja ühtlasi ainus mängufilm, mille ta operaatorina "Tallinnfilmis" tegi.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 646 – 651.

„Värvilised unenäod” kui tüvitekst?

Raimo Jõerand: "Filmi kokkupuude „raevu ja võimetuse” maailmaga 1970. aastate alguses väärib kindlasti veel tõsist uurimist. Takkajärele võime seda aega küll nimetada eesti filmi esimeseks postmodernismiks või identiteetide lagundamisajaks, kuid selle sees olles langetati otsuseid ikkagi paremast äratundmisest, usust ja loomingulistest otsingutest lähtudes. Helilooja Arvo Pärt, kelle biograafias nimetatakse seda suureks vaikimisajaks, on kirjeldanud, et otsis sel ajal süvenenult omaenda helikeelt, sellist kõlasaarekest enda sees, kus võiks leida aset dialoog Jumalaga. Samasugust saarekest otsisid ju ka Tooming ja Hermaküla. Liikudes oma väljenduses müütilisuse ja alateadvuse arhetüüpide poole, eelistades apollonlikule dionüüsoslikku, autorile näitlejat, sõnale mängu, kujundile kohalolu, püüti kiht kihi haaval jõuda inimese ürgse alge juurde. See on seesama, mida Pärt on kirjeldanud kui lõputut taandamisprotsessi, mille jooksul jätame seljataha igasuguse ühiskondliku, kultuurilise, poliitilise ja religioosse konteksti. „Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk nimetada ka „inimgeomeetriaks”: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda.” Arvan, et suuresti Uku Masingu õpetuse mõjul liikus ka Tooming samasuguse ühisalge otsingul, vaadates maailma rahvaste folkloori poole ja püüdes tabada seda universaalset ja ajalooeelset ehedat elutunnet. Kui filmis „Lõppematu päev” ilmneb veel katsetust, julget mängulusti ja lõbusat trotsi ühiskondlike kinnis­arusaamade vastu (sealhulgas ka filmikunsti vastu), siis „Värvilised unenäod” on lahendatud juba märksa programmilisemalt ja praegusele vaatajale täiesti mõistetavalt, eriti kui uskuda Toominga enda lähtepunkti, et peategelane kehastab kõikide väikerahvaste hinge. Selles filmis me näemegi üht väikest jumalat, triksteri tüüpi vembumeest või noort Dionysost, kes nelja-aastase tüdrukuna maal vanaema juures või linnakorteris mängides aina uuesti ja uuesti maailma loob ja oma rikkumatuses meid parema elu (loe: juurte) juurde võiks juhatada.
Julgen seda pidada üheks ilusamaks ja terviklikumaks teoseks eesti filmikunstis, isegi vaatamata sellele, et pärast lahkhelisid vastuvõtukomisjoniga Jaan Tooming selle filmi lõpliku monteerimise juures ei viibinudki.
Selles filmis tundsid end vabalt kõik loojad: operaator Rein Maran lasi fantaasia valla ja tõi lagedale kogu saadaoleva tehnilise arsenali, helirežissöör Enn Säde miksis mänglevalt otseheli pealeloetuga, noor režissöör pulbitses ja improviseeris. Arvo Pärt külastas võttemeeskonda Hiiumaal ja lõi muusika rannalt leitud õõnsate puutüvede abil. Kui miski üldse võiks olla eesti filmi tüvitekst, siis miks mitte just see müütiline loomislugu. See film on vaba sümboolsusest ja kujundlikkusest, enamasti tähendavad seal asjad just seda, mis nad on: puu on puu, kivi on kivi. Rahvusliku identiteedi ja kõik muud kodanikukihid heitis Tooming minema juba „Lõppematus päevas”, nii et jäi järele ainult puhas mäng ja loomise ilu.
On huvitav, et tol ajal õhus olnud folkloorne-müstiline õhkkond jäigi sealtpeale Rein Marani filmide tagapõhjaks. Tulid ju kõik tema tuntumad loodusfilmid alles pärast seda. Ka Lennart Mere kuulsad filmiekspeditsioonid toimusid hiljem. Ei saa mainimata jätta ka Veljo Tormist, kelle töö regilaulu tagasitoomisel meie teadvusse oli just siis äärmiselt intensiivne. Kas oli kogu selles eelajaloo poole pöördumises teatud eskapismi tegelike probleemide eest? Tõenäoliselt. Ühtlasi oli seal ka tugev annus päritolu ja juurte rõhutamist, mis oli vastureaktsioon rahvast tol sajandil tabanud küüditamistele ja põgenemistele."
Jõerand, R. (2014). Eesti filmi tüvi. Sirp, 24.okt, lk 3-5

Mart Raun: /---/ On väga vähe filme, mis suudavad transformeerida vaataja tagasi lapsepõlve. Üheks selliseks filmiks on minu jaoks režissöör Hayao Miyazaki “Minu naaber Totoro” ja mõningal määral Studio Ghibli ülejäänud looming. Teiseks märgiliseks filmiks on “Värvilised unenäod”, mis suudab esile manada lapsepõlve emotsioonid. Kui ise oled väike, näib maailm üüratu – täis imelisi asju ja lõputut avastamist. Kõike seda on suurepäraselt suutnud tabada Rein Maran, kes kasutades lainurk- ja kalasilmoptikaid, on loonud tõeliselt unikaalse ja unustamatu maailma. Vaieldavalt on tegu Eesti filmiajaloo parima operaatoritööga. Tööga, mis paneks kadedusest punastama isegi Terrence Malick’u. Helilooja Arvo Pärt kasutab filmitaustaks loitsulaadseid laule ja loob režii ja operaatoritööga kaasaskäiva energilise ning müstilise rütmi. Seda omakorda aktsentueerib tõeliselt julge Enn Säde helirežii ning Leili Karpa ja Eevi Säde vapustav montaaž. Kõik see muudab filmi väga ainulaadseks. Siin on midagi seletamatut ja kummastavat, mis seostub lapsepõlve mälestustega.
Virve Aruoja ja Jaan Toomingu filmis on ka lapse enda teksti, vastuseid autorite esitatud küsimustele, illustreerides mõtlemapanevalt lõhet täiskasvanute ning laste maailma vahel. Tänu sellele, et filmitegijad pole kasutanud stsenaariumi ega üritanud lapsi näitlema õpetada, on nad tabanud tabamatut- elutõde – tõelist ja ehedat last, ning tema maailma. “Värvilised unenäod” näib olevat tehtud meeletu loovuse, intuitsiooni ning julgusega. Klassikalise kino reeglid on aknast välja visatud ning filmitegijad on julgenud olla mängulised ja isegi radikaalsed. Kuigi ma ei ole ilma narratiivita filmide suurim austaja (ja nõustun sellega, et “Värvilised Unenäod” kohati venib), pean nentima, et siin tekivad pildi, montaaži ja muusika koostöös omaette väärtused ja tasandid. Tulemuseks on energiast ja loovusest pakatav film. Kõik osalised : nii lavastaja, operaator, kunstnik, helilooja kui ka helirežissöör on mängulised ning kasutavad hiilgavalt oma meediumi kõiki võimalusi. Vaieldamatult on tegu Eesti filmi parima audiovisuaalse elamusega. /---/
Suur osa parimaid Eesti filme nagu “Kevade”, “Hullumeelsus”, “Georgica” ja “Püha Tõnu Kiusamine” on julged ning visiooniga tehtud linateoseid, mis õigusega on leidnud austajaid nii Eestist kui ka välismaalt. Tegu on filmidega, kust leiab palju mõjutajaid ja viiteid (olgu selleks Truffaut, Tarkovski, Antonioni vm). “Värvilised unenäod” ei pruugi olla nii rafineeritud kui loetletud filmid, aga selle-eest tõeliselt unikaalne. Kuigi oma olemuselt on ta oma ajastu -1970ndate alguse produkt, pole mina seni maailmakinos samalaadset filmi veel kohanud. Tegu on tõeliselt originaalse ja unustamatu teosega, mis ei kuulu mitte ainult Eesti filmide paremikku, vaid nõuab kohta maailmakino ajaloos.
Minu lemmik Eesti mängufilm. Ma armastan seda filmi.
Raun, M. (2014). “Värvilised unenäod” (1974) – Eesti filmikunsti meistriteos. Kultuur. ERR, 27. apr.

Riigiarhiivi dokumentidest

Tootmine: 18.04. - 25.12.1974

Filmi aluseks on Ivar Kosenkraniuse stsenaariumide võistlusel auhinnatud stsenaarium:
Kosenkranius, Ivar. (1971-1972). Suve ja sügise värvides. Kati + Mati = AR.
Jutustus ühest väikesest tüdrukust filmimiseks kõige väiksematele ja ka nende jaoks, kes lastele ütlevad olevat täiskasvanud.

25.12.1972 - Tallinnfilmi toimetuskolleegium otsustab sõlmida Ivar Kosenkraniusega lepingu võistlustöö "Suve ja sügise värvides" kohta. Stsenaarium esitada 1.07.1973.

25.05.1973 - laekus stsenaariumi III variant, mille toimetuskolleegium otsustas vastu võtta ja esitada Kunstiliste Filmide Peavalitsusele  lülitamiseks 1975. a. tootmisplaani alustamisega 1974. a. I kvartalis. Režissöör Virve Aruoja.

28.11.1973 - Goskino kiri filmi lülitamisest 1974.a. plaani.

6.06.1974 - ENSV MN Riikliku Kinematograafiakomitee esimehe luba - kinnitada filmi kaaslavastajaks Jaan Tooming.

11.06.1974 - Kunstinõukogu protokoll nr 10. Kinnitatatakse lavastusprojekt, dekoratsioonide ja kostüümide eskiisid ning peaosatäitjad.

13.06.1974 - Kiri Goskinosse palvega võtta film muusikaliste filmide kategooriasse.

2.08.1974 - Goskino kiri - ei näe alust teha muusikalist filmi.

29.11.1974 - Direktori N. Danilovitši käskkiri nr 234.
Seoses olukorraga, et käesoleva aasta septembrikuus oli stuudio Lenfilmi filmitöötlemise tsehh tugevasti ülekoormatud ega suutnud õigeaegselt töödelda meie filmigruppide töömaterjale, ei saanud k/f "Värvilised unenäod" grupp alustada kalenderplaanis ettenähtud ajal, s.o. 4. oktoobril filmi montaažperioodi, kuigi filmivõtted olid lõpetatud septembri algul. /---/
Edaspidise filmi montaaži käigus, filmimaterjali arutelul toimetuskolleegiumi ja filmi tummvariandi üleandmisel stuudio direktsioonile 13. novembril k.a. selgus režissöör-lavastajate poolt esitatud filmi ülesehituse ideelis-kunstiline nõrkus, samuti filmimaterjali küllaltki suure mahu mittevastavus tehnilistele tingimustele. Filmi režissöör-lavastajad ei ole kinni pidanud kinnitatud lavastusprojektist. Režissöör-lavastajad, filmi toimetaja ja stuudio toimetuskolleegium ei ole filmi tootmisperioodil vajalikul määral arvestanud NSVL Goskino stsenaariumide toimetuse peakolleegiumi ja stuudio kunstinõukogu märkustega ja seisukohtadega filmi parema ideelis-kunstilise taseme ja mõistetavuse saavutamiseks. Küsitavaks on muutunud filmi suunitlus lastele.
Ennekõike /---/ loobumine filmi lavastusprojekti süžeeliinidest ja selle tugevdamisest, rea episoodide filmimine erinevalt lavastusprojektist, nende poolt valitud filmi ülesehituslik laad on saanud takistuseks lastefilmi loomisel ja filmi montaažperioodi teostamisel kalenderplaanillise aja jooksul, seadnud ohtu filmi lõpetamise käesoleva aasta stuudio tootmisplaani raames.
/---/ lähtudes ENSV MN Riikliku Kinematograafia Komitee esimehe käskkirjast nr 233, 22. nov 1974. a. käsin:
1. Prolongeerida filmi /---/ tootmisperioodi kuni 27.12.1974 filmi eelarvelist maksumust muutmata.
2. Teha märkuse  režissöör-lavastajatele /---/ lavastusprojektist  mitte kinnipidamise, tummvariandi ideelis-kunstiliselt nõrga ülesehituse ja NSVL Goskino stsenaariumide toimetuse peakolleegiumi tehtud märkuste ja soovituste mittearvestamise eest töö käigus.
3. Teha märkuse filmi toimetajale Grigori Skulskile nõrga kontrolli eest filmi lavastusprojekti realiseerimise ja filmi stsenaarse aluse ning lavastusprojekti kohta esitatud märkuste sisseviimise üle.
4. Juhin stuudio direktor asetäitja, peatoimetaja Lembit Remmelga tähelepanu toimetuskolleegiumi nõrgale kontrollile filmi "Värvilised unenäod" toimetamisel tootmisperioodil.
5. Filmi režissöör-lavastajatel /---/, filmi direktoril Veronika Bobossoval ja filmi toimetajal Grigori Skulskil võtta tarvitusele kõik võimalikud abinõud filmi montaažirea ülesehitamisel maksimaalse reaalsuse ja mõistetavuse saavutamiseks vastavalt lavastusprojektile, pidades silmas, et film on ennekõike mõeldud lastele, samuti tehnilise praagi kõrvaldamiseks lõpliku montaaži käigus ning filmi tootmise lõpetamiseks uueks tähtpäevaks.
6. Kontrolli käesoleva käskkirja täitmise üle panen minu asetäitjale, peatoimetajale Lembit Remmelgale.
 
25.12.1974 - film direktsiooni poolt vastu võetud.

6.01.1975 - "Tallinnfilmi" kunstinõukogu esitab filmi "Värvilised unenäod" II tasustamisgrupi saamiseks ja taotleb filmi võtmist üleliidulisele ekraanile. (Salajasel hääletamisel I grupi poolt 2 häält, II poolt 6 ja III poolt 3 Kunstinõukogu liiget.)

20.01.1975 - kiri Moskvast:
Esitatud tööd ei saa vaadata kui lõpetatud teost: kindla süžee puudumine, õigustamatu kinokeele puhtalt fotograafilise aspekti harrastamine ja püüdlemine mitmetähendusliku intonatsiooni poole, mis ei vasta filmi materjalile ega tegelastele, on tõsisteks puudusteks antud tööle, mistõttu ei saa seda lubada üleliidulisele ekraanile.
Soovitatavad parandused:
1. Viia sisse uus tõeliselt poeetiline luuletekst, mis pildi saatena aitaks selgemalt välja tuua filmi kontseptsiooni kui jutustust lastest ja lastele.
2. Puhastada film kaadritest, mis kannavad endas paljutähenduslikkust ja pretendeerivad mingile "filosoofilisusele" ja üldistusele, mis pole omane lapse vastuvõtlikkusele (näit.  finaali ringmängukaadrid).
Kui stuudio on sisse viinud vajalikud  muudatused, oleks ENSV Kinokomiteel võimalus naasta filmi "Värvilised unenäod" üleliidulisele ekraanile lubamise küsimuse juurde.
Stsenaariumide redaktsioonikollegiumi peatoimetaja asetäitja E. Kotov
Kaasaegse filmi temaatilise grupi peatoimetaja I. Sadtšikov.

20.01. 1975 - Stsenarist Ivar Kosenkranius: /---/vabariikliku variandi ümbermonteerimiseks ja uueks sünkroniseerimiseks üleliidulise ekraani tarvis esitan üksikasjaliku kava. Järgneb kava.

27.01.1975 - I. Kosenkranius: Avaldus. Filmi režissööridele kirjalikult esitatud märkmeis mustandmontaaži kohta 23. X 1974 olin sunnitud tõdema, et filmis on kasutamist leidnud minu stsenaariumi üksikmotiivid. Üritasin siiani süveneda võetud materjali ja osaleda selle komponeerimisel-monteerimisel omapoolsete ettepanekutega. Materjaliga tutvuda õnnestus töö käigus tükati, selle saabumisel Lenfilmi laboratooriumist. Pärast mitmeid montaaživariante selgines novembri keskpaiku, et töö filmi juures eemaldub järjest rohkem stsenaristi kavatsustest ja mõtetest (põhimõtteliselt). Järjekordsel arutlusel stuudio direktsioonis 23. XI 1974 tegin filmidirektorile V. Bobossovale ettepaneku tiitreis märkida, et film on loodud minu stsenaariumi m o t i i v i d e l. Detsembri algul, filmi heliosa maketiga tutvudes, näitas arupidamine režissööridega eriti teravalt lahkuminekuid minu mõtetega. Kahjuks nägin filmi tervikuna alles selle vastuvõtmisel ENSV Kinokomitee esimehe poolt 2.I 1975 ja avaldasin arutluse käigus, et sellisel kujul on film loodud stsenaariumi üksikmotiividel ega varjanud oma rahulolematust mulle vastuvõetamatu närvilise-karjuva intonatsiooni ja muude ebakõlade suhtes. 16. ja 17. I 1975 nägin esmakordselt võttematerjali täies ulatuses (grupp ei kutsunud mind osalema võtetel) ja mulle sai selgeks, et režissööride improvisatsiooni ja inspiratsiooni juhtisid täiesti teadlikult stsenaristile mõtteliselt ja kunstiliselt kauged katsetused.
Seoses sellega palun stuudiol filmi "Värvilised unenäod" tiitrites sõnaselgelt osutada stsenaristi-tiitli asemel, et film on loodud minu stsenaariumi ainetel.

2.02.1975 - Stuudio direktori ja peatoimetaja kiri Goskinole: plaan filmi ümbertöötamiseks.
Vastavalt NSVL Goskino stsenaariumide redaktsioonikollegiumi kirjale tehakse järgmist:
a) Täpsustub filmi kontseptsioon, seoses sellega kõrvaldatakse pildi- ja helireast kaadrid, mis annavad filmile võltsi filosoofilise paljutähenduslikkuse;
b) täpsustatakse süžeeliine;
c) valmistatakse luuletekst.
Konkreetselt võetakse ümbermontaaži käigus välja pretensioonikad kaadrid ema maameenutustega linnas, teine (sõjaline) pala telesaatest, mis ei ole vastav lastefilmile, kaadrid muinasjutuliste kujude-hingedega meres, kaadrid "ringmängust" finaalis, sünge meesfiguur trepikojas.
Täiendavalt viiakse filmitud materjalist sisse Kati mäng maskiga (kui lapse looming), merevaated lastega, realistlik kaader õhtusöögist linnas.
Paljudel juhtudel on muudetud montaažipõhimõtteid. Filmirütm muutub rahulikumaks tänu mitmete episoodide pikendamisele. /---/ Uut moodi korraldatakse lõpuunenägu kui puhtalt lapse fantaasia ja harmoonilise maailma näitamine.
Tekstist koristatakse ära Kati vestlus isaga linnukese "matustest". Välja võetakse ka rohutirtsu luuletuse kordus ja laul "Oh, saaksin käia".

24.03.1975 - Tallinnfilmi direktori kiri Moskvasse filmi "Värvilised unenäod" uue (ümbertöötatud) variandi kohta.
Täpsustatud on filmi kontseptsiooni - looduse ilu ja harmoonia avastamine  lapsesilmade läbi. Välja on võetud kõik võltsid mitmetähenduslikud elemendid, mis on lapse vastuvõtlikkusele võõrad. Nii on film saanud täielikult teoseks lastest ja lastele. See on saavutatud eelkõige "filosoofiliste" kaadrite ja dialoogide eemaldamisega, uue montaaži ja muusikalise kujundusega, aga ka tänu lastepoetessi E. Moškovskaja  tõeliselt poeetilisele tekstile.
Direktsioon ja stsenaariumide toimetuskolleegium loevad, et täiendused on edukalt sooritatud ja taotlevad filmi vastuvõttu üleliidulisele ekraanile.

Riigiarhiiv. Toimikud  ERA.R-1707.1.1381 - ERA.R-1707.1.1387.

Dublaaž. Filmi venekeelne dublaaž on tehtud filmistuudios "Tallinnfilm" 1975. a. II kvartal.
Filmi venekeelset teksti ja Emma Moškovskaja  luuletusi loeb Inna Tšurikova.

Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus,lk 646 – 651.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Värvilised unenäod“ on sarja 29. film, ilmunud 17.04.2014.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade "Kaadris: Värvilised unenäod (2011). http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=127582

Fotosid filmi tegemisest leiab huviline andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Enn Säde kogust.