Väekargajad (1993)

Filmitegemist meenutab filmi režissöör ja stsenarist Talvo Pabut:

"Peaaegu kõik filmi kaadrid filmiti relssidelt. Nimetatud asjaolu tingis võtete keerulisuse, sest võtteplatsil eksida ei tohtinud, kuna hilisemas montaažis puudus parandamise võimalus. Keeruline režii tingis selle, et põhimõtteliselt monteeriti film valmis võtete käigus ning ainult kaadrite lõppudest ning algustest sai midagi maha võtta, aga monteeritud kaadritevahetusega tempot tõsta ei olnud võimalik. Sestap jälgisin ma eriti pingsalt operaatori tööd ning Arko objektiivi võttenurki. Kui me eesti filmis esmakordselt kasutasime täisringrelsse (360 kraadist ringi Anne Veesaare ja lehma stseenis), siis sel ainsal korral kobisin ma teistel jalust, kuna mehi operaatori ümber oli niigi palju (kaablihoidjatest helitehnikuteni välja) ja igasugu tehnikal ja inimestel oli suur oht kaadrisse jääda.
Ja sel ainsamal korral juhtus ka suurim apsakas, mis esmalt tegi tuska, pärast pani aga kurvalt muhelema. Kuigi oli kokku lepitud, et Arko laseb kaameranoka lehma peani jõudes vaikselt alla, et näha oleks ka lehma silmad, siis miskipärast ta seda ei teinud. Muuseas joonistasime me kõik kaadrisõidud ning ka selle, mis hetkel kaadrisse peab jääma, koos välja ning üldjuhul kõik koostöös visandatu toimis tõrgeteta ja ilma vaidlusteta, sest vaidlused olid meil ära vaieldud enne võtteperioodi algust ja terve film paberil juba valmis. Silmade puudumise pärast heideti meile lõpuks ette lehmatopise kasutamist. Kui etteheitjad oleksid vaid teadnud, et lehma hankimine ja toimetamine võtteks Viimsi Vabaõhumuuseumisse oli üks meie keerukamaid probleeme, siis nad oleksid meile ilmselt hoopis kaasa tundnud, sest Tallinna lähiümbruses 1993. aastal üldjuhul mingit lehmakasvatust enam ei toimunud.