Avaleht » Filmiliigid

Väekargajad (1993)

Juhan Peegli samanimelise novelli järgi

Mängufilm | Draama Kestus: 26:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Film "Väekargajad" oli debüütfilmiks nii režissöör Talvo Pabutile kui ka filmi operaator Arko Okk´ile. Film põhineb Juhan Peegli samanimelisel novellil, millest filmistsenaariumi kirjutas režissöör ise. Stsenaarium võeti vastu  23. aprillil 1993. Ettevalmistusperiood kestis kuu, filmivõtted kestsid 3. maist 31. maini 1993. Võttekohtadeks olid Käsmu rand ning nii Viimsi kui ka Eesti Vabaõhumuuseumi majad ja ümbrus. Võtete ajaks laenutati näitlejatele veestseenide filmimiseks kalipsod. Vabaõhumuuseumides filmides oli eriline rõhk tuleohutusel. Tuleohutuskonsultant Viktor Abroi organiseeris võtete ajaks pideva tuletõrje järelvalve ning nõustas filmijaid. Filmis kõlava rootsikeelse jutu ja laulu õppimiseks kutsuti filmi juurde Ülev Aaloe, kes peale laulusõnade õpetamise tutvustas ka Rootsi ajalugu.
Film võeti vastu 30.06.1993.
ERA.R-1707.1.3044.

Filmistuudio "Tallinnfilm" mängufilmide repertuaarinõukogu otsusest 5. juulil 1993:
Filmi loojad on suutnud tabada Peegli novellist vastu kumavat ajatut, müüdihõngulist atmosfääri. Liikuv kaamera, ohtrad panoraamid, sugestiivsed loodusvaated on oskuslikult rakendatud ballaadiliku rahuga kulgeva loo teenistusse. Pretensioonitu lihtsusega leiavad filmis kajastamist igavesed teemad: surm ja elu jätkamine, edasikestmise vajadus kõigele vaatamata. Filmi tegijate käsutuses olnud nappidele vahenditele vaatamata on filmi etnograafiline külg küllaltki õnnestunud. Eraldi esiletõstmist väärt on operaator Arko Okki kaamerakäsitlus, kellele antud film oli samuti debüüdiks suures kinos.
Puudujääkide poole pealt tasub mainida ennekõike režissööripoolset ebakindlust ja -täpsust näitlejate psühholoogiliste osakäsitluste suunamisel, mille tõttu tükib kohati esile naiivpateetiline tunderõhk. Vaielda võib kohati ka filmi kunstniku poolt väljapakutud olustikuelementide ajaloolise tõepärasuse üle.
Otsus: võtta vastu lühimängufilm "Väekargajad" kahel lindil ja lubada see koopiate valmistamiseks üle kanda ühele lindile.
ERA.R-1707.1.3044, lk 22.

Filmi režissööri Talvo Pabuti märkmetest

Film esilinastus 13. augustil Tartu värskelt remonditud kinos Illusioon. Kohal viibis ka stsenaariumi aluseks olnud novelli autor Juhan Peegel abikaasaga.
Filmi heliloojale Alo Mattiisenile jäi "Väekargajad" viimaseks filmiks. Kõigile peaosalistele (Anne Veesaar, Jaan Tätte, Sulev Teppart) oli see esimeseks filmirolliks. Jaan Tätte on alati rõhutanud, et selle filmi rahade eest sai ta osta oma elu esimese paadi, aga koheselt järgnenud filmi "Tulivesi" eest poleks ta seda saanud.
Muuhulgas tuleb mainida, et "Väekargajad" ja "Tulivesi" olidki viimased "Tallinfilmi" poolt rahastatud mängufilmid ning nende kahe filmi tootegrupid tegid erksalt omavahelist koostööd, eriti "Tulivee" režissöör Hardi Volmer, kes algselt oli valitud "Väekargajate" kunstnikuks.
Mainitud peaosaliste filmidebüüdi kõrval osales väekargajates ka üks tõeline eesti filmistaar, kelleks oli Leida Rammo. Ta kutsuti talu vanaperenaise surnukeha mängima. Mul oli küll piinlik ja ebamugav, aga Tallinfilmis eksisteeris vabatahtlike statistide nimekiri ning filmi teine režissöör kutsus Rammo võtetele temale omase enesestmõistetavusega.

Film oli Arko Okk'i diplomitöö

Noil aastatel õppisid ÜRKIs operaatoriks veel Mait Mäekivi, Rein Kotov ja Urmas Sepp, režissööriks Jaan Kolberg ja Lauri Aaspõllu. Arko oli eestlastest viimane, kes lõpetas ÜRKI, see oli 1993. aastal, diplomitööks Talvo Pabuti lühifilm "Väekargajad" Juhan Peegli novelli järgi.
Sillarti nõuandel ja õnnistusel astus ta kohe pärast keskkooli lõpetamist 1986. aastal ÜRKIsse operaatori erialale. Et kahesajast õppida soovijast teda vastuvõetute hulka arvati, selles oli oma osa kahtlemata, vähemalt julgustuseks, teadmisel, et vabariigile oli koht eraldatud, kuigi taotlus unustati Eesti poolt esitada.
Teinemaa,S. (2011). Vastab Arko Okk. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 9, 17.

Bengti rootsikeelse laulu tõlge:


Kristallkaunis                                      Kristallen den fina
Kristallkaunis nagu päike,                     Kristallen den fina som solen
nagu tähed helkimas taevas.                månd skina, som stjärnorna
Ma tunnen üht neidu,                           blänka i skyn.
niisama kaunist neidu siin külas.           Jag känner en flicka
Mu sõber, mu sõber ja armastatu,         i dygden den fina, en flicka
oh, kui me saaksime kokku.                 i denna här byn.
Ma oleksin sõber sulle                          Min Vän, min vän och
ja sina mulle, mu kõige kallim.              älskogsblomma, ack om vi kunde
Mu õilis roos ja kullast aare.                  till sammans komma  och jag
                                                          vore vännen din.
                                                          Och du allra kärestan min.
                                                          Du ädela ros och förgyllande skrin.

ERA.R-1707.1.3044.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm