Võlausaldajad (1992)

Sünopsiseid

Film käsitleb Strindbergile nii iseloomulikku Naise ja Mehe teemat, milles seisavad kõrvuti uhkus ja alandus, piin ja õrnus, armukadedus, hüsteeria, pettus ja armastus. „Võlausaldajad“ on ühe naise ja tema kahe mehe lugu.
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 46.

August Strindberg

August Strindberg (1849-1912) oli oma aja rootsi juhtivaid dramaturge, keda võib pidada alusepanijaks XX sajandi näitekirjandusele. Ta kirjutas umbes 60 teemalt ja laadilt väga erinevat näidendit. Teda ei suutnud rahuldada ükski kirjandusvool, oma näidendites ja kirjutistes põhjendas ta nii realistlikku, naturalistlikku, sümbolistlikku kui ka ekspressionistlikku teatrit. Strindbergi kuulsamates draamades käsitletakse perekonnaprobleeme ning meeste ja naiste vahelisi suhteid, samuti Rootsi ajaloo sõlmpunkte, kõigis neis esineb autor võimeka psühholoogina ja komplitseeritud karakterite loojana.
August Strindberg, http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=105&table=Persons (5.10.2012).

Filmi loojad "Võlausaldajatest"

Režissöör Jaan Kolberg: „Suhted mehe ja naise vahel on elu suurimaks tõukejõuks. Mõnikord tundub mulle, et nendest sõltub absoluutselt kõik siin elus. Strindberg toob mehe ja naise vahel toimuva meie ette kogu täiuses, nende kooselu lõppfaasi kaudu annab ta pildi mehe-naise suhetest üldse, pidevast paratamatust võitlusest nende vahel. See probleem peaks puudutama kõiki, kellel vastassooga mingigi kokkupuude on. Näidendis, loodetavasti ka filmis, näevad inimesed oma elu kontsentreeritult, tunduvalt julmemalt, kui see tegelikult välja paistab. See on elu ilma peitusemänguta.”

Kunstnik Ervin Õunapuu: „Filmi „Võlausaldajad” puhul ei saa rääkida konkreetsest ajast ega ruumist. Kostüümid ja interjöör on kujundatud nii, et ajal pole mingit tähendust. On vaid üks pooltühi ruum, kolm kostüümi ja mõned rekvisiidid. Et kõike on nii vähe, pürib iga detail sümboliks, kuigi ma ise hoidusin sümbolitest nende otseses tähenduses. /---/ Loodan, et lõpptulemusena on film keskendunud ainult inimestevahelistele suhetele, näitlejatele. See peaks olema film pilgeni täis armastust ja kirge.”
Kruus, T. (1992). Kired punases toas. Postimees, 21. märts, lk 4.

Tõlkija Ülev Aaloe Strindbergist ja „Võlausaldajatest“

„Võlausaldajad” esietendus 1889. aastal Kopenhaagenis ning aasta hiljem Stockholmis; peale Skandinaaviamaade on seda teost korduvalt lavastatud veel Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, USAs ja mujal. Tõlgendusi on olnud kõige erinevamaid. Enamikul juhtudel on kolme inimese armutus võitluses peale jäänud „nietzschelik üliinimene Gustav“, mõnes versioonis on kaotajaks olnud kõik. Mindud on aga ka niikaugele, et Gustavi lahkudes „ärkab ellu“ Adolf ja Teklat emmates kuulutab lüüjasaajaks hoopis Gustavi.
/---/
„Millega üllatab siis Jaan Kolberg? (Tema ambitsioonist rahvusvahelisele turule pääseda annavad tunnistust ingliskeelsed subtiitrid.) Strindbergil toimub kogu tegevus ühe kuurordi pansionaaditoas. Kolberg alustab filmilikult: laev viib mööda jõge Gustavi kunstnik Adolfile külla.
/---/
Tekstiraamatu esimesed tosin lehekülge on suvaliselt ümber tõstetud ja Strindbergi raudne psühholoogia ja loogika pea peale keeratud. Edasi on see võte režissööri ära tüüdanud ja ta piirdub vaid kärbetega, kusjuures kärbitud on terveid lehekülgi, monolooge, repliike ja üksikuid lauseid. Raske öelda, kas on eesmärgiks olnud hoida kokku vaataja aega või filmi, kuid Kolbergil on õnnestunud kogu lugu suruda 78 minutile (Rootsi filmi pikkuseks oli muide 118 minutit). Kirjutama hakates polnud mul mõtteski hakata näidendi tekstiraamatut välja otsima, kuid esmakordsel vaatamisel tundus Strindbergi tekst sedavõrd katkendliku ja võõrana, et olin sunnitud kirjasõnast tuge otsima. Rohkete kärbetega on kirjaniku mõte lihtsalt ära nuditud.
/---/
Kolberg on oma filmi valinud kolm head näitlejat, kes püüavad antud situatsioonis anda oma parima, kuid kahjuks on näitlejatöödest vähe rääkida. Autorist lähtudes on rezissöör kõige raskemasse rolli seadnud Tekla (Terje Pennie). Strindbergi järgi peaks ta olema küpses eas elutark naine, Gustavist võib-olla veidi noorem, aga Adolfist kindlasti vanem. Adolf  on ju Teklale ette heitnud, et ta „on nii vana, et ei saa enam mehi kätte“. Selliseid vihjeid on veelgi ja oma rollivalikust lähtudes oleks Kolberg pidanud just need välja kärpima. Terje Pennie Teklast on raske välja lugeda, et tegemist on ambitsioonika naiskirjanikuga. Kui Strindberg 1888. aastal oma „Võlausaldajad“ kirjutas, oli tema abielu Siri von Esseniga karile jooksnud ning tema naisenägemus mustem kui öö: „Naine on ebatäiuslik mees, oma kasvus kinni jäänud laps...“ Mis ei takistanud tal oma kirjastajale kirjutamast: „Tükk on humaanne, armastusväärne, kõik kolm tegelast on sümpaatsed.“ Ja peaaegu kõik lavastajad ongi ennekõike vaeva näinud Teklale inimlike joonte leidmisega. Seda teed on läinud ka Kolberg ja siin on ta õnnestunud, kuigi muu arvelt suuri kahinguid tehes. /---/ Pole parata, Terje Pennie Teklal on olnud liiga tugevad eelkäijad – Eva Dahlbeck, Gertrud Fridh ja Bibi Andersson Rootsis, Siina Üksküla Eestis... Kättemaksja Gustavi rolli on Strindberg ise soovitanud mängida mänglev aüleolekuga. Sulev Luiges on rohkem magnetisööri, kuid ta teeb oma rolli usutavalt ja tuntud headuses. /---/

Filmi Adolf (Arvo Kukumägi) on mõlemas duellis – Gustavi ja Teklaga – juba algusest peale liiga ilmne kaotaja. Aga sellist Kukumäge ma polnud varem ekraanil näinud ja tema stseen Gustaviga on kindlasti filmi tugevaim – vaatamata dialoogi metsikule tempole. Usun, et teinuks Kolberg oma „Võlausaldajad“ ükskõik millise Eesti teatri väikesel laval, oleksin ma sellesse suhtunud heatahtlikult. /---/“
Lühendatult:
Aaloe, Ü. (1993). Ambitsioonikalt ambitsioonitult. Teater. Muusika. Kino, nr. 4, lk 51-57.