Avaleht » Filmiliigid

Viimne reliikvia (1969)

Digitaalselt taastatud 2002

Eduard Bornhöhe jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" ainetel

Mängufilm | Seiklusfilm Kestus: 86:00

Mälestused

Arvo Valton

Filmi käsikirja valmimisperioodi meenutades märgib Valton, et see oli üks lõputu läbirääkimine, mis kestis ligi kaks aastat. Küllap oli minu viga selles, et püsisin kinni Bornhöhe ekraniseeringu idees, Griša Kromanov aga, otsides filmi juhtmõtet, rääkis erinevatest asjadest, millest minu arvates lähteaineses polnud lõhnagi. “Parandasin oma stsenaariumi nii ja naa, aga kokkuvõttes ei jäänud režissöör ikka rahule.” Lõpuks, kui tuli idee loobuda Bornhöhest, kirjutasin käsikirja valmis viie päevaga. Lugu meeldis ka Kromanovile ja Merile ning algas uus tööetapp. Ent edaspidigi tuli teha mõndagi ümber, üks olulisemaid muutusi oli Liivi sõja aegsete Vene vägede asendamine ülestõusnud talupoegadega, kirjutab Arvo Valton (Arvo Valton. Töö “Viimse reliikviaga”. Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk. 151-154).

Raimund Felt

Iseloomustades “Viimse reliikvia” ettevalmistusperioodi 1968. aasta suvel, meenutab filmi direktor Raimund Felt sellega seoses just loomingulist õhkkonda ja tugevat kollektiivi. Peale režiistsenaariumi vastuvõtmist osalesid lavastusprojekti koostamisel Griša kõrval veel Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Rein Raamat, Jüri Garšnek, Kalju Komissarov ning konsultandid Aleksander Kurtna, Villem Raam ja Natalie Mei. “Eriti meeldejäävad olid sõidud mööda Eestit võttekohti valides. Augustiõhtud looduslikult kaunites paikades – Taevaskojas, Koiva ääres, Koguvas, Virtsus. Filmi lavastusega seotud tootmisprobleemide arutelu kõrval käis diskussioon mitmete laiahaardeliste, ka globaalsete probleemide üle. Oli ju 1968. aasta august.”

““Reliikvia” päevist on meelde jäänud ka Griša töö näitlejatega. Vahel tundus, et näitlejad väsisid, kaamera ees järgnes proov proovile, filmimiseni jõuti aga alles siis, kui kõik toimus 100%-liselt lavastaja nägemuse järgi.”

“”Reliikvia” menu on vast seletatav sellega, et Griša oskas kõikidelt loomingulistelt lülidelt võtta maksimumi, mis mahtus tema kontseptsiooni, jättis aga armutult kõrvale kõik, mis sinna ei sobinud.” (Felt, R. (1995). Meenutusi Grigori Kromanovist, filmi- ja telerežissöörist. Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 146-147).

Margit Ojasoon

Kihluspeo kohta otsides liiguti Valgast edasi lõuna poole, kuni jõuti otsaga Lätimaale, Zilesse (umbes 10 km Valgast), kuhu ehitati Risbieteri suvemõis. Kihluspeo sündmusi filmiti kaks nädalat. Massistseenides osalejad, keda oli üle 200, olid väga entusiastlikud. Osa neist töötas Valga mööblivabrikus, pärast tööd käisid grimmis ja siis öösel filmiti, meenutab režissööri assistent Margit Ojasoon dokumentaalfilmis “Igavene reliikvia” (2003).

Paul-Eerik Rummo lauludest ja laulutekstidest

Paul-Eerik Rummo meenutab, et kirjutas temalt tellitud laulutekstid 1968. aasta suvel oma tütre titevankri kõrval. Laulusõnades on zenbudistlikke mõjutusi – sõnad vaba lapse kohta, keda kui eelarvamuste puudumise kehastust maailm kõige rohkem vajab.

“Sügisel jälgisin huviga, kuidas Kromanov valis valminud tekstidele heliloojat ja esitajat. Aega oli juba väga vähe, aga Kromanov ei otsustanud ripa-rapa. /…/ Siiski, estraadilaulu suure profi, kadunud Uno Naissoo kutsumine algul ehmatas mind, nagu ka tema loodud viisid, mis olid täies säras valmis ja lindis juba vähem kui nädala pärast (filmi eestikeelses variandis Peeter Tooma, venekeelses Georg Otsa laulduna). Et nagu liiga kerge või nii – minu kole filosoofiliste tekstide jaoks. Aga näe, veel praegugi lõõritavad koolilapsed, kes ligikaudu selle filmi valmimise aastal alles sündisid, /…/ Naissoo kauboilaululikul viisil mu poolest saadik zenbudistlikust aimekirjandusest maha viksitud sõnu vaba lapse kohta... /…/ Vaevalt oleks see abstraktsioonidest kirendav tekst mõnes teistsuguses muusikakuues nii laialt liikvele läinud. Nii et Kromanovil oli tõesti eksimatu vaist – ja veel aastate peale ettegi.”  (Rummo, P.-E. (1985). Kromanov. Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 156 157.)

Sama aasta augustisündmused – Nõukogude tankide tungimine Praha tänavatele – mõjutasid mõistagi valmivaid laulutekste. Autor mäletab neid ärevaid augustipäevi teisal nii: “Isiklikus plaanis seostub august 1968 mul Teatriühingu puhkemajaga Vääna-Jõesuus. /…/ Lageda taeva all keset õue oli mul kahe tabureti peal üles löödud kabinet, kus kirjutasin laulutekste filmile “Viimne reliikvia” ning teise silmaga valvasin last, kuni naine jõe ääres mähkmeid loputamas käis. Öiti kuulasime raadiot – teateid ja otsereportaaže Tšehhoslovakkiast. Kõik see kokku moodustas mingi hästi kokkukõlava terviku – väike laps, ilus lõpupoolne suvi, mustlaslik elulaad. “Viimse reliikvia”  rändrüütellikud vabadusmeeleolud ja proovilepandud vabaduse sumbumiseelne eufooria kuskil mitte liiga kaugel.” (Rummo, P.-E. (1988). Lõikuskuu. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 108-109).

Filmis on Rummo laulutekstid paratamatult mõnevõrra lühendatud ja muudetud kujul. Originaalvariandis saab neid lugeda Paul- Eerik Rummo valikkogust:  “Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984”. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 190-195.

Rolan Bõkov

Viimse reliikvia jesuiitlikku valvurit, vend Johannest kehastab suurepäraselt vene näitleja Rolan Bõkov. Kujutamaks end “tõelise jesuiidina”, otsustas Bõkov teha ise endale grimmi, mis muudaks ta väljanägemist tundmatuseni. See polnud kapriis, “…tahtsin luua klassikalist jesuiidi nägu, säärast keskaegse munga nägu, mis on meile tuttav graafilistelt lehtedelt ja vanadelt medalitelt /…/ Minu hüüdlauseks oli: muuta end nii põhjalikult, et ekraan rebeneks.”

“Ma kleepisin endale kumminina, tegin ripakil alahuule, et lausa võimatu oli seda minu näoks pidada./…/ Leidsin endale täiesti võõra inimese seesmise ja välise oleku /…/ Selgus, et ekraan pidas siiski vastu ega rebenenud.”

Bõkov mäletab Grigori Kromanov kui professionaali, kes esindas filmikunsti kõrgkultuuri. “Mõnikord oleks tõepoolest tahtnud, et ta oleks oma seisukohti välja öelnud kõvema häälega, võib-olla isegi kurjustanud korralageduse pärast võtteplatsil. Ometi on läbinisti ekslik arvata, et intelligents ja leebus segasid teda tööd tegemast. Tema filmides tajume tahtejõulist, asjakohast loominguenergiat, tal oli kõik täpne, paigas, kusagil polnud midagi liigset. Siin oli tõepoolest kõik tehtud Tallinna, Eestimaa, eestlaste vaimus” (Bõkov, R. (1995). Mälu reliikviad. Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 160-161).

Põhjalikumalt kõigi filmilooga seotud põnevatest seikadest ja tegijate meenutustest vt: taastatud “Viimse reliikvia” DVD lisad; Kangur, Paavo. Viimne reliikvia. Pilk legendi taha. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus, 2011.

 

 

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm