Vigased pruudid (1929)

Filmi saamisloost

"Vigased pruudid" on esimene Eesti kirjandusteose alusel vändatud linateos ja ühtlasi lavastaja Konstantin Märska teine mängufilm. 1928. aasta suvel naaseb Märska koos aastatepikkuse filmitöökogemusega Berliinist kodumaale ning järgmise aasta 11. veebruaril teatab ajaleht Esmaspäev  "Film-Klubi" (1924 asutatud filmiharrastajate klubi) kavatsusest Vilde naljajutu järgi film vändata. Kirjanikult on nõusolek saadud, klubi liikmetel osadki õpitud, aga nagu ikka, tekitas raskusi rahaline seis. Pole teada, kuidas "Film-Klubi" poolt algselt vaid operaatoriks kutsutud Märska küsimuse lahendab, kuid sama aasta 24. augustil annab Rahvaleht juba ülevaate filmi valmimiskäigust, mainides muuhulgas, et välisvõtted tehti ühes Saku-lähedases talus.
Paas, V. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 149.

Ka Eduard Vilde on oma teose linale jõudmisest huvitatud, ta olevat avaldanud soovi filmimise puhul ateljeesse külaskäiku teha, et "tarviliste seletuste ja nõuannetega teose õiget iseloomu alal hoida."
Kärk, L. (1996). Filmimehe elu Eesti Vabariigis. Konstantin Märska 100. Postimees: Kultuur, 31. mai.

Film valmib „Konstantin Märska Filmiproduktsiooni“ firmamärgi all, operaatoriks ja nüüd juba kaaslavastajaks Märska ise, käsikiri filmiklubilase ja ühe peaosatätja Joosep Koppeli sulest. Ka teiste osatäitjatena esinevad linal filmiklubi amatöörnäitlejad. "Vigased pruudid" esilinastub Tallinna kinos Rekord "kitsamale asjahuviliste ringile" 26. septembril 1929, olles ekraanil järjest üksteist päeva. Filmi saatemuusika aluseks on motiivid Juhan Simmi loomingust.
Ed. Vilde "Vigased pruudid" ekraanil. Uus katse algupärase filmi alal (1929). Päevaleht, 28. sept, lk 7 ; 
Paas, V. (1980), lk 151.

Kriitika uudisteosele on  heatahtlikult toetav. Filmi reklaamkuulutus Päevalehes (29.09.1929) märgib: "Ükski, keda huvitab Eesti filmitööstuse areng, ei tohi vaatamata jätta seda esimest linastatud Eesti kirjanduslikku teost. Ed. Vilde lõbusamaid mulgijante. Film kõigile. Erapooletute asjatundjate otsus: üks õnnestunumaid katseid." Päev varem samas lehes ilmunud filmiarvustus (28.09.1929) leiab, et "Vigased pruudid" ekraanil on saanud üsna vastuvõetavaks filmitooteks, eriti "miljöö külaidüllilise kodususega". See on "tulnud linale võrdlemisi vägagi õnnestunult - on meelepäraseks vahelduseks kõigile loomult ja laadilt võhivõõrale, millega kinopublik peaks olema rohkem kui küllastunud." Seda tõendab ka asjaolu, et esimesel linastuspäeval oli tung kinno eriti suur. Sõbraliku üldhinnangu taustal leitakse arvustuses aga puudusi debütantidest harrastusnäitlejate mängus, kes ei olevat suutnud tabada kehastatavate maatüüpide ehtsat olemust. "See ei käi üksi "naabri perepoja" osa täitja kohta, kellena ekraan vaatajat üllatas juudi noorhärraga, vaid ehk veel rohkemgi kosilaste kohta Mulgimaalt, kelles raske oli näha rikka mulgi perepoja joont." /.../ "Parimateks aga osutusid "vigased pruudid" ise - preilid Schönberg ja Müller, kes oma peretütrelikus lopsakas ümaruses loomulikkudena kui ka kosilaste jaoks "vigasteks" moonutatuna suutsid pakkuda üsna vastuvõetavat mängu."

Film meeldis kodusele publikule, juba jaanuaris-veebruaris 1930 olid Tallinnas kordusetendused ning kinos Skala jooksis see viis ja kinos Kungla kaheksa päeva järjest. Saaremaa Teataja (14.05.1930) andmeil näidati filmi ka Lätimaal, kus Riia ajalehed kiitsid ""Vigaste pruutide" rahvapärast huumorit, elavat ja vaba mängu" (Paas, V. (1980), lk 153). Nii rahvale kui kriitikutele meeldis Eesti elu-olu kujutamine, kuna tavaliselt kippusid kodused filmilood olema trafaretselt kopeeritud lääne samalaadsetest filmidest.
Mang, M. (2009). Esimesed eesti kaadrid 1896–1939. KesKus, nr 6.

Film oksjonil

Märska üritas filmi 1929. aastal haridusministeeriumile müüa, ent rahapuudusel vastati eitavalt. Seejärel linateos arestiti ühe autori võlausaldaja nõudmisel ning pandi Tallinna-Haapsalu rahukogus enampakkumisele. Kohus mõistis Konstantin Märskalt võlausaldaja kasuks välja 45 krooni, mida õigeks ajaks ära ei makstud ja nii läks film oksjonile alghinnaga 60 krooni. Paraku ei leidnud film esmasel oksjonil ühtegi ostjat ning teistkordsel oksjonil müüdi teos vaid 18 krooni ja 15 sendi eest Rakvere kinoomanikule Rogovskile. Päevalehe reporteri arvamust mööda olnud müüdud filmikoopia poolpõlenud - "niisama vigane kui ta pealkirigi"
"Vigased pruudid" oksjonil (1931). Päevaleht, 4. märts.

Pärast oma 1930. a valminud mängufilmi "Kuldämblik" alistus pidevalt võlgadega maadelnud Märska oludele ja tegutses edaspidi üksnes dokumentalistina.

Tänaseks on populaarsest külajandist meieni säilinud vaid 112 m (ligi 4 min) tegevuslõike. Nende seas on enam-vähem terviklik algusepisood, milles Veste Paasi sõnul kavalalt korraldatud dramaturgilised käigud tutvustavad meid märkamatult kogu Lipuvere talu tegelaskonnaga.

Põhjalikumalt Konstantin Märska loomingust ja mängufilmidest:

Kärk, L. (1996). Filmimehe elu Eesti Vabariigis. Konstantin Märska 100. Postimees: Kultuur, 31. mai.
Paas, V. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 145-164.