Avaleht » Filmiliigid

Veealused karid (1959)

Aadu Hindi näidendi "Kuhu lähed, seltsimees direktor?" ainetel

Mängufilm | Melodraama Kestus: 75:20

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi "Veealused karid" stsenaarium tugineb paljuski Aadu Hindi näidendile "Kuhu lähed, seltsimees direktor?" Nii näidendi kui ka filmistsenaariumi teema on indiviidi ja kollektiivi, juhi ja rahva suhted. Filmi tegevus toimub ühes Eesti rannakülas 1950. aastatel. Sündmuste keskmes on kalurikolhoosi esimees Tõnis Hoopkaup, tema noor naine Riina ja kolhoosi raamatupidaja Harald Lauer koos oma õe Liidiaga.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 176.

Filmi keerulisest saamisloost

Õie Orav: Filmi süžee on võrdlemisi lihtne, kuid õnnestunud kunstilise teostuse puhul oleks võinud film olla isegi huvitav. Stsenaariumi kirjutasid A. Hint ja A. Särev, suutmata aga säilitada näidendis olevaid eredaid, elulisi karaktereid ja kaasahaaravat konflikti. /---/ Filmile tegid kriittikud õigustatult etteheiteid ja ka publiku poolehoid jäi tulemata.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 176.

Jaak Lõhmus: 1954. aastal antakse filmistuudiole üle esimene stsenaariumikavand, meister-realisti kaasautorina märgitakse tiitlile Oleg Lentsiuse nimi. Lentsius on sellal veel Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (ÜRKI) režiieriala üliõpilane.

Võit seegi

Noor mees siirdub peagi Kiievisse Dovženko-nimelisse kinostuudiosse. Tallinnas ei kannatata konkurentsi, stsenaariumihonorarid ja lavastusrahad on selleks liiga suured (luksusauto hind), et neid märgade kõrvatagustega noorukitele kinkida.

Nagu allpool selgub, ammugi ei lasta ligi noorikuid. Mandrõkin, Nevežin, Školnikov ja teised tublid kõliseva rinnaesisega venekeelsed kinematografistid on jõuliselt ringkaitses. Idee jääb stuudio plaani ka järgmistel aastatel, 1955 valminud uus stsenaariumivariant saab toimetajalt Veste Paasilt karmi hinnangu. Staatiline tegevustik, puine keel. Kaasautorina figureerib tuntud teatraal Andres Särev, kes on stuudiole filmimiseks seadmas Oskar Lutsu “Tagahoovis”. Nüüd on uue filmikavandi nimi “Peibutuslaul”.

1957. aastast määratakse filmi lavastajaks Oleg Lentsiuse ÜRKI kooliõde Virve Reiman. Lühikomöödiaga “Üks moment, oodake” kahe aasta eest kooli lõpetanud noor naine kirjutab režiistsenaariumi kaanele oma pealkirjavariandi “Kiusatus”. 641 lahti kirjutatud kaadrit osutab, et kavatsetakse teha päris tiheda montaažiga filmi. “Ühe momendi” hoogne satiir lubab eeldada, et hiljuti Moskvast saabunud noor daam võiks lavastajatoolil suuta Aadu Hindi hoopis teises ajastus kirjutatud algtekstile sisse puhuda uue hingamise.

1958. aasta suvised ajalehed kuulutavad, et uue filmi “Kiusatus” võtted käivad Muhu saarel, lavastaja Virve Reiman, kunstnik Rein Raamat, operaator Aimée Beekman — kõik noored tegijad, kõik pikas mängufilmis potentsiaalsed debütandid. Peaosas, kalurikolhoosi värske esimehe Tõnise rollis Heino Raudsik.

Järsku, kui 700 000 rubla (vanas vääringus), vähemalt veerand eelarvest on kulutatud, toimub tootmises pööre. Lavastajaks tuleb vana kala Viktor Nevežin, operaatoriks tema võitluskaaslane filmi “Tagahoovis” võtteplatsilt Semjon Školnikov, kunstnikuks Peeter Linzbach. Peaossa nimetatakse Aksel Orav.

1959. aasta septembris jõuab film pealkirjaga “Veealused karid” kinolinale ning tehakse ajakirjanduses üksmeelselt pihuks ja põrmuks. Niinimetatud vana kooli tegijad on jäänud stsenaariumi vangi, sõitnud karidele, millest kergem laevuke noorema loovseltskonnaga pardal oleks ehk üle loovinud.

Miks “Veealused karid” noorte tegijate käest ära võeti, selle kohta tooks ilmselt selgust ainult Tallinna Kinostuudio parteibüroo dokumentide uurimine.

Liiga isepäised noored

Filmigrupis räägiti, et Raudsik võttis liiga kontrollimatult napsi ja Reiman tahtis teha kõike liiga uut moodi. Plaan sattus ohtu, stuudio juhtkond ei saanud riskida preemiate kaotamisega jne.

Nevežin ja Školnikov olid võtteplatsil tegus paar. Arvatavasti mängisid plaanide muutustes rolli ka jõulised teatrimehed: stsenarist Andres Särev ja teiseks režissööriks astunud Ilmar Tammur.

Virve Reiman aga ei jõudnudki enam pika mängufilmini, loobudes üldse kineastitööst pärast üht 1962. aastal reklaamrulli tootmise ajal juhtunud õnnetust.

Arvo Valton: “Veealustest karidest” välja jätmine rikkus mu naise karjääri

Nüüdseks meie seast lahkunud Virve Reimani abikaasa kirjanik Arvo Valton mäletab, et naine võeti skandaalidega selle filmi pealt maha. “See oleks talle olnud esimene suur iseseisev töö,” ütleb Valton. “Virve ja Aimée olid sõbrannad, õppisid koos. Hiljem läks Aimée “vastaste” leeri üle. Aga seal võis olla ka Virve süüd, eks ta sihuke maksimalist oli.”

Valton usub, et Virve lahkumises võis olla süüd ka Aadu Hindil, kes püüdis naisrežissöörile külge lüüa. “Ja kuna Virve järele ei andnud, võis Hint kogu meeskonna tema vastu pöörata.”

Valton lisab veel, et Virve tahtis alati kõike ise teha, sest tema meelest ei teinud keegi nõnda, nagu tema meelest vaja oli. “Sedasi on ju meeskonnatööd väga raske teha,” ütleb Valton. “Andekas oli ta kahtlemata, aga see anne tambiti maha.”

“Veealustest karidest” välja jätmine keeras Valtoni meelest Virve Reimani karjääri tuksi. “Ta käis seda oma filmi isegi partei keskkomitees näitamas ning sealt tuli korraldus — mitte peksta! Kõik orienteerusidki otsustaval koosolekul selle peale ümber, Gorbunovi-nimeline peamine otsustaja aga jäi ikka enda juurde.”

Virve Reiman tegi küll hiljem veel paar liiklusfilmi ja mitusada dublaaži. Liiklusfilmi võtete ajal juhtus traagiline lugu. Andekas laulja Ott Raukas võttis võtete vaheajal mootorratta ja sõitis end surnuks. “See oli Virvele tohutu moraalne hoop — sõber sai tema filmi võtetel surma.”

Aimée Beekman mäletab, et nende esitatud filmimaterjali ei võtnud kunstinõukogu vastu. “Oli mingi ebaõnnestumine. Esimese variandi juures olin ma operaator, hiljem teine operaator. Aga “Veealused karid” polnud minu jaoks mingi tragöödia, oli lihtsalt algajate ebaõnnestumine nii Virve kui minu poolt.

Virve viis filmist eemale ikkagi traagiline juhtum Ott Raukasega, mis oli tema jaoks tõeline šokk.”
Lõhmus, J. (2010). Film “Veealused karid” sai lehtedes hävitava hinnangu ja rikkus Arvo Valtoni naise karjääri. Maaleht 13.nov. lk 12.

Arhiivimaterjalidest:

Režissöör-lavastaja Virve Reimani ja operaator Aimée Beekmanni käe all oli toodetud juba 600 meetrit filmi maksumusega 676,2 tuhat rubla, kui kogu tehtud töö kanti maha ja tegijatele avaldati tolleaegse kultuuriministri Aleksander Ansbergi käskkirjaga noomitus halvasti tehtud töö eest. Režissöör-lavastaja Virve Reimanile ja  operaator Aimée Beekmannile avaldati noomitus kunstiliselt lameda ja ilmetu filmi loomise ja operaatoritöö eest; filmitoimetajale Valter Kruusteele avaldati noomitus vastutustundetu ja pealiskaudse tööülesannete täitmise eest stsenaariumi toimetamisel. Filmi tootmine pandi ajutiselt seisma.
ERA.R-1707.1.428

Vaata lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Veealused karid“. ETV kultuurisaated 1995. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-veealused-karid

Saates meenutavad seiku filmivõtete ajast üks peaosalistest Lia Laats, operaator Semjon Školnikov, episoodiline osatäitja Arnold Everaus ning valgustajad Vello Vilms ja Lembit Pärn. Režissöör Ly Pulk, toimetaja Jaak Lõhmus.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm