Avaleht » Filmiliigid

Vanad ja kobedad saavad jalad alla (2003)

Ülipopulaarse teleseriaali "Vanad ja kobedad" ainetel

Mängufilmid | Komöödiafilm Kestus: 100:00

Mälestused

Intervjuust režissöör Rando Pettaiga:

Kas see, mis filmilindile sai, vastas vaimusilmas kujuteldule?

“Jah, ütleme nii, et mõni koht läks plaanitust paremaks. Kui mulle kunagi tundus, et poolteise tunniga jõuab väga pika loo ära rääkida, siis tegelikkuses ei mahu sinna suurt midagi. Esialgne filmiversioon pärast võtteid kestis üle kahe tunni, millest sai tund ja nelikümmend minutit. Kui mind uuesti kääridega filmi kallale lasta, siis võib sellest ka pooletunnise loo teha — alati leidub kohti, mida võinuks teisiti lahendada. Lõppkokkuvõttes tuligi omanäoline film — vesterni võtmes, nii nagu otsustasime.”

Kas ise olete naerda saanud?

“Oo jaa, kindlasti. Usun, et kõige suuremad emotsioonid valdasid mind siiski võtteplatsil.”

Millist stseeni oli kõige keerulisem lahendada?

“Üldse oli neid 63, ja neist keerulisi õige mitu. Näiteks üks valupunkt oli see, kuidas Väino Gerlit esimest korda kohtab (külapoe juures, juhuslikult — toim.). Raske üritus oli ka kohvikustseen (Viire Valdma kordnikuna kohtamisel Väinoga — toim.), mida filmisime pimedas, kottöösel. Lavastuslikult oli see samuti keeruline, sest tegu oli eksisteeriva Tünni kõrtsiga.”

Tulevärgi lavastamine polnud vist samuti lihtne?

“Keeruline jah, aga lõbus ka. Enne kui võtteid alustasime, läksid pürotehnikud ja katsetasid kaevu õhkulaskmist (filmis lastaksegi kaev õhku — toim.). Esimene laeng oli arvatust kolm korda väiksem, tulemus aga kolm korda suurem. Päris ehmatav.

Kasutasime reeglipärast skeemi — kuidas võiks päriselus inimene tulistamise ajal käituda, kuhu varjuda, ning mis rakurssides seda edasi anda. Ja mis on vaja puruks lasta. Et kui Gerli põgeneb laua alla, oleks ju kena, kui laud oleks akna all ja kõigepealt lendaksid aknaklaasid puruks. Ja lillevaas saaks kuulist tabatud. Naljakas oli see, et selles majas olid ees eestiaegsed aknad. Kui algul nendesse akendesse tulistasime, polnud pildiliselt midagi märgata. Oleks sealt kuuli asemel kirsa sisse visanud, jäänuks sinna täpne kirsa jälg ja ülejäänud jäänuks terveks. Vahetasime klaasid ära, et killud lendaksid.”
Lühendatult:
Leivak, V. (2003). Režissöör Rando Pettai: "Tegija jaoks ei saa film kunagi valmis". SL Õhtuleht, 21. veebr, lk 13.


Filmimuusikast

"Vanade ja kobedate" tuntuim lugu "Leegitsev armastus" sündis nädalaga

Rando Pettai, filmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" režissöör, valis oma filmile muusikat arvestusega, et see annaks edasi õiget emotsiooni. "Fonoteegist leidsin tundmatu bändi Genialistid lindi ja uskusin, et nemad saavad kõige tabavamalt seda emotsiooni edasi anda," kirjeldab Pettai, kes peab oma filmi tehniliselt vesterniks – on see ju maaelust rääkiv komöödia.

Pettai meelest on tähtis, et vaataja tunneks end filmis sees olevana, et ta tahaks kõlanud muusikat uuesti kuulata ja veel kord rõõmu tunda. "Tihti me ei teagi filme, vaid teame lugusid," kirjeldab Pettai muusika osa filmitegemisel.

Üheks tuntumaks looks "Vanades ja kobedates" on Genialistide ja Lea Liitmaa sisse lauldud "Leegitsev armastus". "Otsisime romantilisse kohta midagi liigutavat ja meeldejäävat," meenutab Pettai. Genialistid proovisid sellist lugu luua nädal aega. Igaks juhuks oli olemas ka varuvariant, kuid seda ei läinudki vaja.

"Piret Laurimaa nägi Blacky moodi välja," põhjendas Genialistide solist Ivar Põllu lauljatari valikut. "Ivar Põllu helistas mulle ja ütles sellise lause, mille peale polnud võimalik öelda midagi muud, kui et jah, ma tulen kohe stuudiosse ja hakkan laulma!" meenutab tollal Blacky nime all esinenud Lea Liitmaa ise. "See kõlas umbes niimoodi, et me siin mõtlesime, kes võiks meiega duetti laulda, ja saime aru, et peale sinu ei olegi rohkem Eestis mitte kedagi, kes võiks seda laulda," räägib Lea. Tal on meeles, et lugu tundus talle kohe täpselt tema oma. "On väga palju lugusid, mis ei ole minu lood ja mida ma enamasti ka laulma ei hakka," toonitab Lea loo erilisusest.

Kruusmägi, A. (2012). "Kromanov röökis: "Grünberg, ma ei lase teid enam kunagi filmi ligi!"" [Kuidas sündisid Eesti tuntuimad filmihitid: meenutavad S. Grünberg („Hukkunud Alpinisti hotell“), A. Maasik („Nipernaadi“), R. Pettai („Vanad ja kobedad“), M. Põldre („Need vanad armastuskirjad“), H. Tamme („Nukitsamees“), P. Tooma („Viimne reliikvia“)]. Õhtuleht, 22. okt, lk 12-13, fotod.

Võttekohtadest

Maja, mille sees ja ümber vanade ja kobedate (võtteplatsil kõlas ka sõnaühend “noored ja tobedad”) elu kulgeb, olevat vahetult enne võtteid just viisaka värvi peale saanud. Pererahva heakskiidul lörtsiti kirsipunane majakate filmi tarvis aga ära, löödi päevinäinud laudvoodriga üle ning ehitati veel ka kipakas tuulekoda ette. Lisaks sellele pandi laudadega kinni aknad ja maskeeriti see viinapuu lehtedega üheks väga-väga mahajäetud hooneks. Pererahvas ise läks mõneks ajaks kodust hoopis eemale, jättes koera, kassi, kanad ja jänesed filmigrupi hoole alla. Filmikunstnik Mare Raidma sõnul peab maja vastu pidama ka ühele pommiplahvatusele, seega on uus laudvooder maja kaitseks üsna oluline. Raidma üheks lõpmatuseni kestvaks tegevuseks tunduski olevat maltsa ja rohmaka roheluse maja ümber laotamine ning vihmast longu vajunud taimede sirgeks ning suviseks seadmine. Dekoraatorid riputasid kõikjale üles hoiatavaid silte, et mitmekümnepealine võttegrupp puutumatu looduse muljet jätvat heinakamarat, samblikku ja mitmeid kauneid taimi poriseks ei trambiks.
Tsäro, K. (2002). "Vanad ja kobedad" saavad ka komöödiafilmis jalad alla. Nädal, nr 28, 15. juuli, lk 6-8.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm