Arvo Iho esimene režissöörina tehtud mängufilm analüüsib naise, mehe ja looduse suhteid antiiktragöödia vaimus.
Keskealine kaleda olemisega Aleksandra (Svetlana Tormahhova) viib üksikule Kaug-Põhja saarele eesti praktikandi, Tartu bioloogiaüliõpilase Peetri (Erik Ruus), kes pole Aleksandra juures esimene tartlane. Arktika kargest ilust vaimustatud Peeter ei mõista, miks naine kannab kaasas lakkamatult üürgavat raadiot ja miks püüab seadusevastaselt looduskaitsealal lõhet. Tema jaoks on loodus uurimisobjekt. Ta vaatleb ja pildistab linde ja salvestab nende hääli. Ta on tulivihane, leides püünisest enda rõngastatud kajaka, kes oli läbinud viis riiki ja kolm merd. Aleksandra ütleb külmavereliselt, et need on tema püünised ja tal on vaja täita kajakate hävitamise plaan. Peeter teeb seepeale röövkalapüügi akti. Tüli lõpeb sellega, et Peeter läheb võimetus vihas Aleksandra kalavõrke lõhkuma. Naine laseb seepeale käiku jahipüssi, öösel aga tuleb andestust otsides Peetri voodisse. Nende suhe on heitlik nagu põhjala ilm - jäised tormid vahelduvad paradiislike rahuhetkedega, mil Aleksandra usaldab oma karedast koorikust välja astuda. Siis aga võtab ta taas jutuks tolle Tartu mehe, kes oli tulnud kuuks ja jäänud kaheks aastaks, kes astus kohalikele võimumeestele vastu nagu kangelane ja kes kasvatas oma poega nii, et see karuga kohtudes karjuma ei hakanud. Seda viimast ütleb Peeter naisele ise. Ühtäkki on selge, et nende vahel on veel keegi, hoopis teisest ajast ja ruumist ning et Peeter ei jää Aleksandra maailma, isegi kui ta eales ei lahku sellelt põhjala rannalt.
Vaata lisainfot selle filmi kohta