Avaleht » Filmiliigid

Nõukogude Eesti (1950)

Dokumentaalfilmid Kestus: 42:05

Huviinfo

Autorite tunnustamisest

Detsembris 1950 sai Tallinna kinostuudios valmis ka värviline juubelifilm „Nõukogude Eesti“. „Film [on] kõrgel ideelis-kunstilisel tasemel, avab õiglaselt ja sügavalt vabariigi saavutused kümne aasta jooksul, [filmis] on soojalt ja veenvalt näidatud, mida andis eesti rahvale nõukogude võim, bolševike partei juhtimine ja Suur Stalin“, ning „Nõukogude Eesti“ tegijad pandi kandideerima 1951. aasta Stalini preemiale. Detsembris sai stsenarist Ilja Batšelis ENSV teeneliseks kirjanikuks, Vladimir Parvel ja 1948. aasta juulist Moskva Keskstuudiost Tallinna kinostuudiosse üle toodud Semjon Školnikov ENSV teenelisteks kunstitegelasteks, autorikollektiivile anti ka Eesti NSV ÜN presiidiumi aukiri.

14. märtsil 1951 omistatigi Stalini II järgu preemia režissööridele Vladimir Tombergile ja Jossif Gindinile, heliloojale Villem Reimanile; Semjon Školnikovile ja Vladimir Parvelile. Školnikovile ja Tombergile oli see nüüd juba kolmas kõrge tunnustus, Parvelile esimene.

Aga enne veel, kui auhindade saajad välja kuulutati, teatas NSVL saadik Prantsusmaal, et „Prantsuse progressiivsete kunstitegelaste survel“ muudeti 8. märtsil 1951 Cannes’i rahvusvahelisel festivalil osalemise tingimusi, sest et – Bolšakov oli sunnitud Cannes’i programmi koostajaile seadma läbi NSVL välisministeeriumi omapoolseks tingimuseks, et osaletakse ainult siis, kui Nõukogude filme on festivalikavas võrdne arv USA, Inglismaa või Prantsusmaa filmidega – s.o 3–4 kunstilist ja dokumentaalfilmi. Ja nii toimuski aprillis 1951 Cannes’i IV rahvusvaheline filmifestival, millel esindasid Nõukogude Liitu Grigori Rošali mängufilm „Mussorgski“ ning kõrge kunstiväärtuse eest žürii eripreemia saanud „Õitsev Ukraina“, „Nõukogude Läti“, „Nõukogude Aserbaidžaan“ ja „Nõukogude Eesti“.
Kanter, Kadri (2014). Eesti NSV kinematograafia ministeerium 1946-1953: eellugu, tegevuse põhisuunad ja likvideerimine. Magistritöö. PDF. Juhendaja: prof. Tõnu Tannberg. Tartu Ülikool: Filosoofiateaduskond: Ajaloo ja arheoloogia instituut: Eesti ajaloo osakond, lk 153.

Jaak Lõhmus: „Estonie sovietique“ pälvis 1951. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia lühifilmile. Ikkagi kõige esimene auhind Cannes’is Eesti filmile?!

"Oleme nüüd vist juba nii vabad ja julged küll, mõtlemaks pisut pikemini selle üle, et eestlaste kinematograafia esimene teos luuleliselt sinise mere rannikul asuva festivalipalee (tookord oli see ainult viiekorruselise maja kõrgune, kolm alumist korrust antud kinosaalile) ekraanil oli valmis saanud samal aastal, mil Tallinna tänavatele tulid tankid, turvamaks kurikuulsat kaheksandat pleenumit, suurküüditamisest oli möödas aasta ja nn juunikommunistid olid enamikus ka Siberisse saadetud. Filmi valmimisaasta on 1950. „Nõukogude Eesti“. /---/

Stsenarist Ilja Batšelise kavandi järgi valminud dokumentaalfilmi lühiannotatsioon kõlab: „Filmis demonstreeritakse vabariigi töötajaskonna sõjajärgse ülesehitustöö grandioosseid edusamme kõigil elualadel, mis on saavutatud tänu bolševike partei ja suure Stalini targale juhtimisele. Oluliseks hinnatakse filmi patriootilise kasvatuslikkuse mõju noorsoole.“ /---/

Tõsi, samaväärse eripreemia pälvis veel paar propagandafilmi nõukogude liiduvabariikidest, mis olid samuti festivalil, 1951. aastal linastus Cannes’is peale täispikkade mängufilmide üle 30 lühifilmi, enamik dokumentaalid.

Mida öelda kokkuvõtteks? Et asja uuritakse? Nagu esimeses tänavuses Cannes’i kirjaski osutatud, oli NSV Liit sõjajärgses Euroopa filmiilmas väga vastik koostööpartner, kellega pidi kui sõja võitjaga siiski ka arvestama. Kaalugem, kas me saame rääkida, nagu oleks vana Joss ise niihästi tellinud need filmid kui ka tellinud auhinnad, aga mingi vastik värk seal oli. Samas ikkagi eestlaste tehtud asi, aga teisalt, eestlased on enne ja hiljemgi vastikuid asju teinud. Cannes’is tehti kõvasti poliitikat siis, 66 aasta eest, ja tehakse muide ka praegu, räägitagu seal pealegi puhtast kinokunstist kui kõlavasti tahes."

Artikli terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/4132179/millal-eestlased-kaisid-esimest-korda-cannes-is-filmifestivalil
Lõhmus, J. (2017). Mis asja mere kalda pääl... [Eesti filmist Cannes'is ja Cannes'i kajastamisest eesti ajakirjanduses läbi aegade]. Postimees: AK, 3. juuni, lk 10-11.

Puuduste kõrvaldamine ja levi

17.11.1950 ESV Kinematograafia Ministeeriumi lubatunnistus nr 163.
Dokumentaalfilmi "Nõukogude Eesti" on lubatud demonstreerida Eesti NSV piires tähtajatult igasugusele auditooriumile.

23.11.1950  Linastusluba 155/50
NSVL Kinematograafia Ministeeriumi kinorepertuaari kontrolli osakonna juhataja Vassilevski lubab värvilist helifilmi "Nõukogude Eesti" (5 osa, metraaž 1399,7 m) näidata NSV Liidu piirides igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1950.
Filmiarhiiv, toimik nr 713;
Rahvusarhiiv, ERA.R-1707.1.28 1950: Värvilise dokumentaalfilmi "Nõukogude Eesti" montaažleht.     

Kui auhinnatud „Nõukogude Eesti“ ükskord NSV Liidus ekraanidele jõuab, saab ta NSVL kultuuriministeeriumi kinofikatsiooni ja kinolaenutuse peavalitsuse kinorepertuaari osakonna juhatajalt Vassilevskilt 1953. aastal korralduse nr 1 ja linastusloa pärast seda, kui „Tallinna Kinostuudio 1950. aasta tootes, kinofilmis „Nõukogude Eesti“, sh kõikides nimetatud filmi variantides, on tehtud järgmised parandused“:

„5. osa plaan nr 487 – panoraam raamatutest „Elu tsitadellis“, „Valgus Koordis“ jne – alates 139. kaadrist eemaldada plaan lõpuni! Kõrvaldada diktori tekst: „Своими произведениями они вывели быстро развивающуюся Эстонскую литературу на Всесоюзный смотр“; plaanid nr 497 ja 498 eemaldada täielikult; plaanid nr 515 ja 516 – tütarlapsed tribüünile lilli ulatamas – välja!  Koos tütarlastega tekst „Председатель Совета министров и т. д.“ kuni fraasi lõpuni – välja!“

Juunis 1953 kõrvaldatakse „Nõukogude Eesti“ must-valge variant Nõukogude Liidu ekraanidelt hoopiski.
Kanter, Kadri (2014). Eesti NSV kinematograafia ministeerium 1946-1953: eellugu, tegevuse põhisuunad ja likvideerimine. Magistritöö. PDF. Juhendaja: prof. Tõnu Tannberg. Tartu Ülikool: Filosoofiateaduskond: Ajaloo ja arheoloogia instituut: Eesti ajaloo osakond, lk 153-154.

Filmist ajakirjanduses

Eero Sepling: „Käesoleva aasta suvel alustati Tallinna Kinostuudio poolt teise värvilise dokumentaalfilmi — „Nõukogude Eesti“ — filmimisega, mis annab ülevaate Nõukogude Eesti saavutustest majandus- ja kultuurielu alal vabariigi kümneaastase olemasolu kestel. Vastutusrikas ülesanne usaldati Tallinna Kinostuudio kollektiivi parimaile töötajaile. Koostati filmigrupp, kelle koosseisu kuuluvad režissöörid, Stalini preemia laureaat V. Tomberg ja J. Gindin ning operaatorid, Stalini preemia laureaat S. Skolnikov ja V. Parvel. Uus värviline film valmistatakse Stalini preemia laureaadi I. Batšelise stsenaariumi järgi. Muusika loob filmile helilooja Villem Reiman. Filmimisega alustati käesoleva aasta juulikuus. Palju perioodilisi töid, nagu heinatöö ja teised mööduvad hooajatööd, oli ette nähtud filmida mitmes paigas. Aja ratsionaalseks kasutamiseks jagati ülesvõttegrupp kahte ossa. Seega kindlustati süžeede õigeaegne filmimine kõigis ettenähtud kohtades Pärnus, Tartus, Narvas, Tallinnas ja teistes ENSV linnades, asulates ning külades. Kuni tänaseni on uue dokumentaalfilmi ülesvõtteid teostatud ligi 90 protsenti. Kompositsioonilt kui ka värvide kombinatsioonilt peetakse filmitud materjali kõigiti õnnestunuks. /---/

Filmigrupid astusid sotsialistlikku võistlusse, kohustudes üle andma värvilist dokumentaalfilmi „ Nõukogude Eesti" ennetähtaegselt ning kokku hoidma toorfilmi kui ka rahaliste kulutuste osas. Filmigrupid mõistavad neile usaldatud ülesande suurt poliitilis-kultuurilist tähtsust ja pühendavad kogu oma jõu selleks, et viia meie noore vabariigi kinokunst kõrgele tasemele ning et värviline dokumentaalfilm "Nõukogude Eesti“ rahuldaks ka nõudlikemaid kinokülastajaid.“
Sepling, E. (1950). Valmib uus värviline täismetraažiline dokumentaalfilm "Nõukogude Eesti". Sirp ja Vasar, 9. sept, lk 5.

A. Kraav: /---/ „Filmis on terve rida eredaid ja meeldejäävaid stseene. Siiski peab mainima ka mõningaid puudusi. Peamine neist oleks see, et osa materjale on halvasti süstematiseeritud, ootamatud on üleminekud ühe küsimuse valgustamiselt teisele. Me näeme näiteks Pirita merel valgendavaid purjepaate. Selle järel teatab diktor, et kolhoosidesse ühinenud kalurid ei kasuta purjepaate, et riik varustab neid mootorpaatidega. Ja ekraanil näemegi kalureid mootorpaatidel kilusid püüdmas. Ja järgmine etapp on konservitehas. Selline üleminek ühe küsimuse valgustamiselt teisele pole kunstiliselt veenev. /---/

Puuduste hulgas tahaks märkida põhilisena seda, et vähe ja kuidagi pealiskaudselt valgustatakse eesrindliku vene kultuuri mõju meie kultuurile. Ei ole küllaldase jõuga alla kriipsutatud suure bolševike partei osa meie vabariigis õnneliku elu ülesehitamisel.
Ei rahulda ka V. Alev kui diktoriteksti lugeja. Tema häälest ei kosta kirglikkust ja tõusu. Tema hääl kõlab kui kiretu, objektiivse pealtvaataja hääl - külmalt ja ükskõikselt.“ /---/
Kraav, A. (1950). Film eesti rahva õnnelikust elust. Noorte Hääl, 11. nov.

Autorita artikkel vastuseks A. Kraavi filmiretsensioonile: „Meie kinoteatrite ekraanidel demonstreeritakse uut värvilist dokumentaalfilmi "Nõukogude Eesti". Suur on selle patriootilise filmi kasvatuslik tähtsus. See film äratab suurt huvi vaatajais ja eeskätt noorte hulgas, kes näevad endid ekraanil sellisena, nagu nad on elus - rõõmsaina ja õnnelikena sammumas kindlalt Lenini-Stalini partei juhtimisel edasi kommunismi lõpliku võidu poole.
Film aitab noorel vaatajal mõista poliitilis-majanduslike ümberkujunemiste kogu suurust, ümberkujunemiste, mis on toimunud meie vabariigis kuulsusrikka aastakümne jooksul, millele ongi pühendatud juubelifilm. Rida ajalehti on juba avaldanud uue filmi kohta retsensioone. Kuid retsensioon, mis ilmus 11. novembri "Noorte Hääls" nr 267 sisaldab olulisi puudusi, ei anna filmi kohta õiget analüüsi ega õiget poliitilist hinnangut.

Pookides filmile külge pinnapealsust, targutab autor ise pinnapealselt. "Filmis on terve rida eredaid ja meeldejäävaid stseene" - see on kõik, mis autor leidis üldistamiseks. Selge, et sedalaadi "üldistused" ei saa rahuldada lugejat.

Retsensent püüab kahandada filmi kunstilisi, mõnikord ka ideelisi väärtusi ja oponeerib sealjuures läbimõtlematute märkustega.

Filmis me näeme, kuidas eesti talupojad koristavad kolhoosipõldudelt saaki kombainiga, mis on siia saadetud Tuula tehasest; kraavikaevamisekskavaatorite, buldooserite ja teiste vennasvabariikidest saadud masinatega kujundavad töölised ümber Eesti loodust. Omandades Donbassi kaevurite kogemusi töötavad Eesti põlevkivitöölised stahaanovlikult.

Kõike seda me näeme filmis, samuti nagu me näeme eesti kirjanike ja näitlejate saabumist Moskvasse ja nende sõbralikku kohtumist moskvalastega. Ja on väga imelik, et pärast kõike seda leiab retsensiooni autor, et "vähe ja kuidagi pealiskaudselt valgustatakse eesrindliku vene kultuuri mõju meie kultuurile". See on põhjalikult ekslik väide! /---/

Veelgi ekslikum on retsensendi väide selle kohta, et filmis ei olevat "küllaldase jõuga alla kriipsutatud suure bolševike partei osa meie vabariigis õnneliku elu ülesehitamisel". Ainult poliitilise järelemõtlematuse ja oskamatusega õigesti üldistada ja hinnata fakte võib seletada nende sõnade sattumist resensiooni.“ /---/
Jutustus õnnelikest inimestest ja nende suurtest võitudest (1950). Noorte Hääl, 18. nov.

                                                                 
L. Pender [Leida Tigane]: „Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 33. aastapäevaks tegid Eesti NSV kinematograafiatöötajad meie rahvale ilusa kingituse — valmis ja lasti linale uus värviline dokumentaalfilm „Nõukogude Eesti". Film annab elurõõmsa, meeldejääva ülevaate eesti rahva õnneteest kümne aasta jooksul Nõukogude rahvaste võrdõiguslikus peres, näitab neid suuri saavutusi, milleni oleme jõudnud juba selle lühikese aja jooksul.

Eesti rahvas teab väga hästi, kellele ta võlgneb tänu oma rõõmuküllase tänapäeva ja kindlustatud helge homse eest.  Ainult nõukogude kord andis talle piiritud võimalused kõigi oma loovate jõudude arendamiseks, peremeheõiguse oma maa ja töö üle. Eesti rahvas ei tunne kallimat sõpra kui seltsimees Stalin, kelle juhtimisel kogu Nõukogudemaa sammub kindlalt kommunismi poole. Filmi algus viibki meid tagasi suurtele peopäevadele käesoleval suvel, Eesti NSV 10. aastapäeva pidustustele, millal meie töötajate ühisel soovil püstitati Tallinnas monument rahvaste suurele juhile seltsimees Stalinile. Näeme momente monumendi pidulikust avamisest. Balti jaama esine väljak on tihedalt täidetud peorõivais, elevil rahvahulgast, kes rõõmsa vaimustusega kiidab heaks oma esindajate tõotussõnad töötada edaspidi veelgi paremate tagajärgedega, anda kõik oma võimed kommunismi võidu teenistusse.“ /---/
Pender, L. (1950). Film Eesti rahva õnneteest. Sirp ja Vasar, 18. nov, lk 7.

Leo Normet: /---/ „Filmi hästiõnnestunud võtted näitavad meie võrsuvat stalinlikku noorust kooliklassides ja kõrgemate õppeasutuste auditooriumides. Jõudsalt areneb meie kultuurielu. Näeme töötajaid raamatukogudes, teatrites ja 1950. a. üldlaulupeol, kus võimsamalt kui kunagi varem kõlas vaba rahva laul. Meie kirjandus on astunud üle kitsaste keelepiiride, meie kirjanike parimad saavutused on nüüd kogu nõukogude rahva omanduseks, nagu seda näitas tänavu toimunud Eesti NSV kirjanduse dekaad Moskvas. Filmi loojail on õnnestunud jäädvustada meie loova intelligentsi paremikku eesti nõukogude kunsti rikastamisel uute teostega. Kahju ainult, et film ei kajasta konkreetsemalt kunstilise isetegevuse hoogsat viljelemist meie tööliste ja kolhoosnikute poolt, seda, kuidas tehakse kultuuritööd meie külas ja rajoonikeskustes.

Üldiselt õnnestunud saatemuusika on kirjutanud filmile Villem Reiman. Helilooja on õigesti toiminud, ehitades oma muusikalise keele eesti rahvamuusika intonatsioonidele ja seetõttu paljud väärtuslikud filmi osad on saanud üldmuljet tugevdava emotsionaalse värvingu. Ainult kohati (näiteks sookuivatamise pildi juures) oleks tahtnud muusikalist saadet, mis oleks rohkem vastanud tegevustikku edasiviivale ideele ja sisaldanud vähem puhtillustratiivset elementi. See sisukas film õpetab meid veelgi rohkem hindama meie suurt ja kaunist stalinlikku aega ja innustab veelgi tihendama ridu ülemaailmsel rahuvalvel, et kaitsta meie seniseid saavutusi ja tagada meie ühiskonna takistamatut edasisammumist teel kommunismile.“  
Normet, L. (1950). Hea saavutus. Sirp ja Vasar, 18. nov, lk 7.

Ilja Amurski: „Uut värvilist dokumentaalfilmi „Nõukogude Eesti" vaadates haarab meid sügav rõõmutunne. Tahaksin seda eesti nõukogude kinematograafia suurepärast teost võrrelda kauni poeemiga, mis ekraani kaudu ülistab imetaolist tõde tänapäevasest õnnelikust elust meie sotsialistlikus vabariigis. Filmi „Nõukogude Eesti" iga ülesvõte on suurepärane värviküllane maaling, mis ilmekalt demonstreerib meie saavutusi linnas ja külas, maal ja merel. Stsenarist I. Batšelise, režissööride V. Tombergi ja I. Gindini, operaatorite S. Školnikovi ja V. Parveli suur teene seisabki just selles, et nad on suutnud meie tänapäeva rikkalikus, mitmepalgelises elus leida ja jäädvustada kõige tüüpilisemat, kõige iseloomulikumat, milles mõjuvalt avaneb Eesti NSV kogu kaunis tänapäev. Meie silme eest möödub ekraanil Esimese Mai kolhoosi õnne- ja tööküllane elu. Me näeme suurt töökat nõukogude perekonda Marie Vaheojaga eesotsas. Endine õigusteta taluteenija on nüüd suure kollektiivmajandi arukas esimees ja riigitegelane, maailma esimese, võimsa sotsialistliku riigi rahvasaadik. Veenvalt ja haaravalt näidatakse filmis ka kõike seda, mis Nõukogude Eestis on saavutatud tööstuse, teaduse, tervishoiu, spordi, kirjanduse, teatri, kujutava kunsti jne. alal. See on elurõõmus film. Vaatad seda ja soovid, et see kestaks veel kaua, kaua. Kuid juba läheneb filmi lõpp. Ekraanil libisevad ülesvõtted, mis jutustavad sellest, kuidas Eesti saadab oma poegi ja tütreid Tallinna vabariigi 10. aastapäeva puhul toimuvaile pidustustele. Vilksatavad mööda raudteetammidele valgetest kivikestest armastusega laotud sõnad: „Au suurele Stalinile!" Meie silme ees laiub Lauluväljak, millel näeme kümneid ja kümneid tuhandeid kuulajaid. 35 tuhat lauljat ja rahvatantsijat! Koos eestlaste ja venelastega aplodeerivad ettekannetele usbekid, kirgiisid, lätlased, kasahhid ... Liigutav ja sümboolne pilt NSV Liidu rahvaste vendlusest. Selles suures vennalikus peres on Eesti võitmatu! Meeldejääv film. Iga üksik ülesvõte on hoop kodanlike natsionalistide pihta ja uus telliskivi kogu maailma rahuhoone alusmüüri, sest see film ülistab nõukogude inimese loovat tööd ja kasvatab inimestes kõigi nende vihkamist, kes püüavad meie rahulikku ülesehitustööd takistada ja uut sõda vallandada.“
Amurski, Ilja (1950). Poeem ekraanil. Sirp ja Vasar, 18. nov, lk 7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm