Avaleht » Filmiliigid

Tulivesi (1994)

Digitaalselt taastatud 2012

Film on pühendatud neile, kes peavad ränka ja lootusetut võitlust narkoäriga. 1920. aastate alguses kuulutas Soome valitsus välja kuiva seaduse, mis kestis 12 aastat.

Mängufilm | Põnevusfilm Kestus: 92:50

Huviinfo

Sünopsiseid

Põnevusfilm 1920. aastate piiritusevedajatest Eesti ja Soome vahel, mida tänapäevastab võimukorruptsiooni kujutamine.
Eesti film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 56.

Many reckless young Estonian men from the coastal villages engaged in the risky smuggling of illicit spirits to Finland where, like in America there was prohibition during the late 1920s. Eesti film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 57.

Pühendus filmi alguses

Film on pühendatud neile, kes peavad ränka ja lootusetut võitlust narkoäriga. 1920. aastate alguses kuulutas Soome valitsus välja kuiva seaduse, mis kestis 12 aastat. Soome majandust vapustanud keeluseadusest lõikasid kasu lahe vastaskaldal asuva Eesti piiritusevedajad.

Režissöör Hardi Volmer filmi saamisloost

Sulev Teinemaa: Hiljem tulid juba täispikad mängufilmid „Tulivesi” ja „Minu Leninid”, esimese hindas Eesti Filmiajakirjanike Ühing 1994. aasta parimaks kodumaiseks filmiks... Eelistad lavastada pingelise süžeega põnevaid lugusid, nn seisundifilm ei ole vist sinu žanr.

Hardi Volmer: Ei ole midagi keerukamat psühholoogiliselt veenvast ja painavalt pingestatud seisundifilmist. Pole, jah, tihanud tippmustkunstiga jännata. Pigem on delikaatne grotesk ja peenemat sorti huumor asjad, mis mind on kütkestanud ka filmis. Ajaloost nii palju, et suurde mängufilmi talutas mind Kaljo Kiisk. Tema tuli mulle Kaupmehe tänava koridoris vastu ja pakkus, et kas ma ei tahaks proovida ajaloolise seiklusfilmiga, et tema ise olla tapmise ja tagaajamise jaoks juba liiga vana. Stsenaariumikaustal seisis pealkiri „Rummu Jüri”. Kiisk pakkus, et me võiksime koos Undiga proovida. Unt nukufilmi ei reetnud. Mina haarasin maestro pakkumisest kinni ja sellest hakkas arenema üks lugu piiritusevedajatest.
Teinemaa, S. (2008). Vastab Hardi Volmer. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 4-18.

Paat põhjas, kuid piiritusevedu käib edasi

Võtted Tallinna vanalinnas toimusid ilma eriliste apsudeta, kuid õnnetus tuli Soome sõidul. Nimelt veeti üle lahe võtetele minekul laeva järel puksiiris üht filmi "peategelast" - piiritusevedajate paati. Kell kaks öösel selgus ootamatult, et paat on vett täis ning õige varsti vajus too Soome lahe kõige sügavamas kohas (81 m) mere põhja. Mis oli õnnetuse põhjuseks, ei tea keegi: kas sõitis mõni suur laev mööda ja loksutas paadi vett täis või oli hoopis tegemist salapiiritusevedajate allveelaevaga...
Teinemaa, S. (1993). Paat põhjas, kuid piiritusevedu käib edasi. Esmaspäev, 12. juuli.

Filmi muusikast

Filmiarhiivi infosüsteemi muusikalehel on originaalmuusika esitajana märgitud sümfooniaorkester. Kõiki pillirühmi mängis süntesaatoril helilooja Olav Ehala ise.

Lõpulaulu esitavad:
Solist - Airi Allvee
Saksofon - Villu Veski
Kontrabass - Taavo Remmel
Klaver - Olav Ehala
Olav Ehala avaldamata intervjuust Eevi Sädele, 2.01.2012.

Salapiirituse teemast kinolinal

Üheksakümnendad olid Eesti kultuuris, sealhulgas filmikunstis, üks närune aastakümme. Polnud raha, polnud mõistust, polnud kogemusi. Sel taustal on „Tulivesi” tubli saavutus, paaris „Georgicaga” kümnendi tipp.

Tallinnfilmi kuulsusrikka ajaloo jooksul polnud salapiirituse teemat enne „Tulivett” käsitletud. Film pigistas stuudiost tõesti viimase vere välja ja jäigi Tallinnfilmi viimaseks pikaks mängufilmiks.

Ent „Tulivesi” pole ainus Eesti film salapiirituse Soome smugeldamise teemal. Konterbandivedajate ohtlik, kuid hästi tasustatud elu paelus juba reaalajas Saksamaa kineastide tähelepanu. 1930 valmis „Kire lained”. Eestlased, välja arvatud Hugo Laur piiritusepaadi kaptenina, mängisid episoodilisi osi. Saksa-Eesti koostööfilmiks võimaldab seda tituleerida kohalike statistide (rannarahvas, piirivalvurid jt) kaasamine ning võttepaigad Loksa lähedal, Hara saarel ja aurikul Anette Tallinna lahel. Esimeste armastajate paaris näeme Jugoslaavia päritolu Ita Rinat ja venelast Vladimir Gaidarovit. Rina mängitud Betty on „Tulivee” naistegelastega võrreldes tõeline moodne bravuuritar, kes veab oma võlgades vaevleva isa päästmiseks ise aktiivselt piiritust, ehkki teab, et ilus see ei ole.

Saksamaal jõudis film kinodesse heliga, Eestis tummalt. Kriitika oli isegi siinmail jahe. Rasmus Kangro-Pool (Päevaleht 12.10.1930): „... võime rahulikult märkida, et ta on üsna harilik keskmine film, mida võib vaadata ja rahuliku südamega koju tulla.”

1935. aastal sai salapiirituselaeva kapteni rollis käe valgeks ka Ants Lauter – Soome filmis „V.M.V 6” tänu tolleaegsele Suomi Filmi OY peaoperaatorile Theodor Lutsule.
Märka, V. (2012). Üks sorts tulivett sai jälle filmiks. Eesti Päevaleht, 31. aug, lk 20.

Filmile tagasivaatavalt

Veiko Märka: „Igast õigest Eesti kultusfilmist teab rahvas peast viit kuni kümmet repliiki.
„Tuliveest” meenuvad eelkõige kaks. „Naine on nagu tramm. Kas tuleb uus või tuleb vana tagasi.” Ja: „Kajakas sittus Eesti territoriaalvetesse.” Pluss otsekohe klassikaks saanud stseen, milles salapiirituse vedajate keskastmejuht Eerik (Erik Ruus) suurema kaliibriga kurjategija Nymanni (Ain Lutsepp) sulasel (Robert Gutman) selja tagant vikatiga kõri läbi lõikab. Gutmanile ei teinud tubli aadrilaskmine midagi paha – vastupidi, muutis selle muidu nimetu ja episoodilise rolli tema filmikarjääri populaarseimaks.

Linateos tõendab, et Eesti-Soome suhted on ikka olnud üsna sarnased. „Eesti töö,” kiidab üks salapiirituseketi liige pärast lasti edukat ületoomist. „Ja Soome raha,” aitab teine takka. Sama valem kehtib praegu ju kümnete tuhandete lahe taga töötavate eestlaste kohta.

Eesti film kardab inimest

Režissöör ja kaasstsenarist Hardi Volmer oli 1994. aastaks teinud kaheksa animafilmi ja ainult ühe lühikese mängufilmi. Sellepärast ei üllata, et ka „Tulivee” tegelaskond on üsna multifilmilik – eredate, kuid primitiivsete joontega. Õigustatult pani kaasaegne kriitik Toomas Raudam oma loo pealkirjaks „Eesti film kardab inimest” (TMK 12/1994). Eriti üheülbaliseks jääb Hilda (Epp Eespäev) kuju. Seetõttu ei saa rääkida armastuskolmnurgast, vaid kahe mehe, Eeriku ja Aleksi üles-alla kiikumisest, Ropsi küla kooliõpetajanna dehumaniseeritud saagina kiige keskel.

Hilda on nagu mängujonnipunn: kord püsti, kord pikali, ilma vähima sisemise põhjuseta. Kord virutab Aleksile (Jaan Tätte) suure kalaga vastu lõugu, siis tormab teda haiglasse vaatama. Kord nähvab Eeriku kohta kibestunult: „See tahab minu peigmees olla”, sealsamas laseb ta oma voodisse. Ta on tüüpiline naiseklišee Eesti filmimehe kärbunud ajus. Lastesünnitamismasina funktsioon, mis talle filmi lõpus terendab, oleks tõepoolest sobivaim.

Küllap oleks „Tulivesi” animafilmina olnud vähemalt Euroopa mastaabis sündmus. Praegu kajastab see meile vesternivõtmes meie endi mitte eriti kuulsusrikast ajalugu, kaunistuseks esinduslik valik armastatud näitlejaid. Eriti nunnud on Marko Matvere ja Jaan Tätte. Aga ka näiteks oma habet põletav Jaan Rekkor ja tabavaid märkusi laduv Andrus Vaarik on omal kohal.

Multifilmilikult hoogne on ka filmi kulg. Eriti avaldub see hetkest, kui antipoodid Eerik ja Aleks peavad häda sunnil kampa lööma ning jõud ühendama. Praegu, Maimiku-Õunpuu-Kilmi ajastul ei oskaks seda voorust esile tõstagi, aga 1994. aastal oli nii kiirelt liikuv pildijada silmatorkavalt uuenduslik. Et selle välise hoo tagant paistab tegelaste siseelu sama sirgjooneline nagu Tomil ja Jerryl, on paratamatu.

Inglaste TV-sarjas „Agatha Christie’s Poirot” panevad kõik kurjategijad oma nurjatud teod toime õigusriigi tingimustes ja selle halastamatu pilgu all. „Tulivees” seevastu puuduvad õigusriigi ilmingud täielikult, maffia ja poliitikud on harmooniliselt ühe mütsi all. Kui aateline piirivalvur Aleks püüab tõsimeeli ja järjekindlalt seadust maksma panna („Ma tahan, et kord oleks majas. Ma olen sedasorti mees”), peetakse teda psühhopaadiks. Eerik: „Ei, täie aruga sa ei ole. Sa oled püstihull.” Ja ka naistest peab ta suu puhtaks pühkima. Hilda: „Minu arust ei ole mitte midagi jubedamat kui üks aus inimene.”

Tõsine Eesti riigi vaenlane pole ka Eerik, ehkki ta nimetab end Rio de Janeiro ainsaks kommunistiks (vihje režissööri esitatud lööklaulule „Mina pean sambat tantsida saama”). Meenutame, et kõrge võimuesindaja Tui (Lembit Ulfsak) tapab hoopis Nymann. Oma eetika on Eerikulgi („Selja tagant ei lase ma isegi sinusugust mitte”). Ja vahel kipub seda nappima hoopis Aleksil („Mootorisse laseb, raisk!”). Nii Ekström kui ka tema küla mehed tahaks pigem elada rahumeelse, ehkki apoliitilise reegli „ela ise ja lase teistel ka elada” järgi.

Tänasel aatemehel ei maksa end lasta häirida isegi Eeriku lausest: „See Eesti, mille pärast sina, va tola, sõdisid, seda ei ole enam olemas.” Idealism ja pragmatism on mõlemad toredad, aga õiges kohas. Kes läheb sõtta pragmaatikuna, sellest saab marodöör. Ja kes elab rahuajal idealistina, lõpetab rentslis. „Tulivee” traagilise konfliktiahela käivitamises on ju süüdi hoopis Soome Eduskunta, kes tekitas oma süüdimatu kuiva seadusega ebanormaalse ja Eesti aktiivsemaid ajusid liialt pöördesse ajava olukorra.“
Märka, V. (2012). Eesti töö ja Soome raha, kes neid suudaks lahuta. Eesti Päevaleht, 31. aug, lk 20.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Tulivesi“ on filmiklassika-sarja 20. film, ilmunud 01.09.2012.

Vaata lisaks:

Telesaade "Kaadris: Tulivesi." ERR 2012. https://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-tulivesi

Mängufilmi „Tulivesi“ valmimist meenutavad lavastaja ja kaasstsenarist Hardi Volmer, stsenarist ning ajalooekspert Ott Sandrak, osatäitjad Erik Ruus ja Marko Matvere ning produtsent Mati Sepping. Sõna saab filmikriitik Jaan Ruus, võtteplatsiintervjuu 1993. aasta suvest on teiselt peaosatäitjalt Jaan Tättelt. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm