Nõiutud saar (1985)

"Vennad" Riho Unt ja Hardi Volmer

Koos tehtud esimene nukufilm “Imeline nääriöö” näitas, et Unt ja Volmer töötasid tandemina hästi. “Me olime mõlemad režissöörid, kunstnikud ja stsenaristid, aga see toimis,” ütleb Volmer. “Me oleme väga sarnased, aga samas kompenseerime me teineteise puudujääke.”

“Me olime sünkroonis,” lisab Unt, “ja koos oli turvalisem töötada. Iga film algas ideest, nii et me istusime koos, joonistasime koos kadreeringu lahti, kuid siis pidime otsustama, mida kumbki teeb, sest ei olnud mõtet kõike dubleerida. Kuid kõige põhilisemad asjad tegime koos.” /---/

“Vennad” alustasid oma järgmist filmi “Nõiutud saar” (1985) peaaegu kohe. Seekord otsisid nad lähtematerjali väljastpoolt Eestit. “Me lugesime tšuktši muinasjutte. Lood olid väga hullud ja mittelineaarsed. Olime harjunud konkreetsete muinasjuttudega ja siin nägime midagi teistsugust," meenutab Volmer. "Filmi keskne element pidi olema kujundus. Unt oli kooliajal ebatavaliste vormidega eksperimenteerinud ja joonistas varasemast inspiratsiooni saades filmile tegelased. Linateose peakangelastest hõimuliikmetel on väikesed pead ning nende käed-jalad sirutuvad ja tõmbuvad kokku nagu akordion. Ka võivad nad oma jalad paatideks ja käed aerudeks muuta või lennumasinateks moondada.”

„Nõiutud saar” oli nende esimene film, mida näidati ka Läänes — see võeti vastu Annecy festivalile. “Me ei olnud Rihoga tollal veel Soomeski käinud,“ räägib Volmer. „Kõiki filme festivalil oli väga põnev vaadata ja neid oli nii palju. Arvan, et see oli siis, mil me nägime vendade Quay’de “Krokodillide tänavat” ja mõtlesime: “Oh mis jama meie kodus teeme.”    

Pärast naljakat ja filosoofilist animatsiooni “Kevadine kärbes” (1986) tegid “vennad” filmi “Sõda” (1987). /---/ “Sõda” oli “vendade” neljas koostööfilm ning kuigi pärast seda tegid nad veel üheskoos filme, ei ole ükski neist eelmise neliku vääriline. “See oli loomulik areng,” ütleb Unt, “ühel hetkel me hakkasime erinevas suunas arenema. Alguses olime algajad animatsioonis ning huvi midagi luua hoidis meid koos.”
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot II. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-94.

Arvamusi filmist

Multifilmivaatlusi Kinomajas: „Multifilmi 1985. aasta ülevaadet oli palutud tegema tuntumaid «Sojuzmultfilmi» režissööre Andrei Hržanovski. Kinomaja ekraanil olid arutelu eel peaaegu kõik Tallinnfilmis» 1985. aastal valminud multifilmid: nukufilmidest «Nuril», «Nõiutud saar», «Klaasikillumäng», «Vägev vähk ja ahne naine», «Seitse kuradit».

Andrei Hržanovski: "Eestis on olemas tagamaa noorte režissööride näol, kellest ka mõnda võib juba meistriks nimetada («Nõiutud saare» autorid!)". /---/

Kunstiavastuslikuks pidas ta R. Undi ja H. Volmeri «Nõiutud saart». Kusjuures küsimus ei puuduta ainult filmi tehnilist, vaid ka sisulist külge (fantaasia, maitse, rütmitunne). Tingimata edasi minna sellel teel, soovitas A. Hržanovski.

«Nõiutud saart» pidas Jaan Ruus selle pidevalt üllatusi pakkuvate nukkudega «peaaegu geniaalseks filmiks».

Nukufilmi puhul vaatles Riina  Ruus kasutatud nukke ning arvas, et «Nõiutud saare» avastuslikud nukud hakkavad võib-olla edaspidi mõjutama meie filminukkude laadi.“
Balbat, M. (1986). Multifilmivaatlusi [1985. aasta filmide arutelu]. Sirp ja Vasar, 21. märts, lk 7.

„Kinomajas toimunud 1986. aasta multifilmide arutelul esines ettekandega läti filmiteadlane ja -kriitik Maija Augstkalne, kes võttis vaatluse alla eesti noored animarežissöörid.
Kaksainsus Riho Unt - Hardi Volmer on tänaseks teinud kolm nukufilmi. Ettekandja lemmikfilmiks jääb "Nõiutud saar". Selle filmi seninägematuid nukke on kiitnud ka läti nukufilmide maestro Arnolds Burovs.“
Balbat, M. (1987). Multifilmitegijate uus põlvkond [1986. aasta filmidest]. Sirp ja Vasar, 3. apr, lk 7.

Riho Laanemäe: «Imeline nääriöö» oli küllalt selge ja üheti mõistetav film. /---/
«Nõiutud saar» on esmapilgul midagi sootuks teiselaadilist. Tavatud nukud, ebaselge sündmustik, justkui ebamäärane sõnum. Esimesel vaatamisel ei saa paljust aru. Süžee ühendab omapäraselt müüti ja «kolmanda venna»-muinasjuttu. Filmi algtõukeks ja inspiratsioonilätteks olevat olnud üks tšuktši muinasjutt kogust «Unesnõiduja». Töös kaugeneti põhjarahvaste vaimuilmast, valmis teos on algloost üsna sõltumatu.
Kusagil saarel elab hõimkond kalamehi, kelle tõsine ja tuim tööelu on üsna rõõmutu. Inimrühmast eristub Kohmits — filmi peategelane, kelle käitumine argipärasest rikkumata.
/---/
Esmapilgul nii erinevate filmide vahel valitseb sügavam tüpoloogiline seos (vrd ka pealkirju!). Nii Nukk, Hani kui ka Kohmits on mingis suhtes defektsed, võimetud täitma harilikku välist funktsiooni, kätkedes aga samas sügavamat ja varjatumat saladust. Tõeliselt on nad ära valitud (märgitud), kes teataval hetkel on võimelised millekski ootamatuks, erakordseks. «Saar» on selles suhtes «Nääriöö» arendus, fantaasiale voli andes võiks kujutleda «Nääriöö» lõpul lendu tõusnud Hane saarel Kohmitsaks kehastununa edasi tegutsemas.

Omaette analüüsi väärivad «Nõiutud saare» nukud. Need — filmi autorite endi väljamõeldud — on põhimõtteliselt uut laadi. Niisugused lülilised kujud on suutelised ootamatuteks metamorfoosideks: inimesest saab onn, kaluriga paat, lind, väiksematest muundumistest rääkimata. Nii sujuvaid ja leidlikke, võib ehk öelda priitpärnalikke metamorfoose ei ole varem nukufilmis näinud. Selletaolised muundumised annavad nukkudele uudse sisemise dünaamika ja nii kaob vajadus «elavdada» filmi mõne trafaretse põgenemise-tagaajamisega.

L. Sumera muusika, nagu filmi kunstiline kujunduski, on teadlikult eklektiline, sugemed erinevatest kultuurkondadest (Polüneesiast, Ladina-Ameerikast jm) ei luba tegevust täpselt lokaliseerida, lisades nõnda loole üldistuslikkust.

«Nõiutud saar» on eksperimentaalne töö nii sisult kui ka vormilt. Filmi põhilist nõrkust — sündmustiku raskesti haaratavust — kompenseerivad, nagu juba öeldud, uudsed ja paljulubavad nukud.“
Laanemäe, R. (1986). Narrimüts ja sõjakirves [nukufilmidest "Nõiutud saar" ja "Imeline nääriöö"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 51-52.

Avo Üprus: „Eesti nukufilmile on tandem Unt—Volmer küll õnnelik kingitus, millel üsna kaugele sõita võib. Esialgu on jõutud  festivalidele Tbilisis ja Annecys.
Autorite üht olulisemat tun­nusjoont võiks nimetada poeetiliste  huligaansuste harrasta­miseks, mis nende filmikeele selgelt  äratuntavaks teeb, vaa­taja meeled erksatena  hoiab ning alati mõne ootamatusega üllatada suudab.  Väljendub see irriteerimisiha nii kunsti­listes  kujundites (haukuv  vihmaveetoru «Imelises nääri­öös», erootikast  õhkuv õun või nina urgitsev kärbes «Ke­vadises  kärbses») kui ka tege­vuse ootamatutes  pöörangutes ning üleüldises suhtumises. /---/

Nuku- ja näitlejatasand, auditiivne ja visuaalne ei räägi üksteisele vastu ja moodustavad õnneli­kult terviku. Tervikutaju ongi filmide (mitte teatri!) puhul Undi ja Volmeri loomingu teine oluline tunnus. /---/

«Nõiu­tud saar»  on siinkirjutaja arvates viimaste aastate origi­naalseim ja spetsiifikat avardav nukufilm. Kasutatud on täiesti uut tüüpi nukke.“ 
Üprus, A. (1987). Kaks meest ikka kaks meest [nukufilmidest "Kevadine kärbes", "Nõiutud saar", "Imeline nääriöö"]. Sirp ja Vasar, 26. juuni, lk 7.

Mihhail Lotman: "Väljendusvahendite lakoonilisus toob tavaliselt sisse ka vastavalt organiseeritud sisulise struktuuri: primitivismi, arhailisuse. Seepärast näib, et animafilmi seos mütoloogiaga ei tulene ainult suunatusest lastele, vaid ka tema olemusest. Arvan, et siin avaneb põhimõtteline võimalus teha kunstiväärtuslikke animafilme ka lastele, mida «Tallinnfilm» senini on kahjuks õige kasinalt kasutanud. Üks sellesuunalisi õnnestunud katseid näib olevat «Kele» (film on valmistatud Moskvas) ning varasema loomingu seast võiks analoogilise näitena tuua Undi—Volmeri «Nõiutud saare». /---/

Peaaegu iga tõsisem animafilm kannab endas nii müüdile kui ka kujutavale kunstile iseloomulikku semiootilist organisatsiooni. See mõte vajab mõningat selgitust. Igat kunstiteost seob reaalsusega kahekordne suhe: ühelt poolt peegeldab ta maailma ning teiselt poolt loob ta oma maailma, oma reaalsust. Erinevates kunstiliikides ning koolkondades on need funktsioonid erineva tähtsusega ja võib rääkida maailma peegeldavast (või koguni maailma imiteerivast) kunstist ühelt poolt ning maailma modelleerivast kunstist teiselt poolt. Esimene on rajatud sarnasusele, teine tinglikkusele. Semiootilist terminoloogiat kasutades võib öelda, et esimene kasutab põhiliselt icore-tüüpi, teine aga symbol-tüüpi märke.

Mõningase lihtsustamisega võib öelda, et mängufilm kaldub maailma peegeldava, animafilm aga maailma modelleeriva kunsti suunas. Kuna mudeli efektiivsus on otseselt seotud ka tema loomise vahendite lihtsusega (mida lihtsamate vahenditega saab luua keerulise objekti mudeli, seda suurem on üldjuhul selle mudeli selgitusjõud), esindavad just müüdile suunatud tööd animafilmile kõige orgaanilisemat semantilist organisatsiooni ning pole sugugi juhuslik, et ka täiskasvanutele orienteeritud tööd on kas müüdile või muistendile rajatud või on ise mütogeensed.

Üheks ilmekamaks seda laadi näiteks on juba mainitud «Nõiutud saar», mis oma semantiliselt organisatsioonilt meenutab selle sajandi Aafrika muinaslugusid, kus võrdselt  figureerivad sellised maagilised olendid nagu deemonid ja pommitajad.“
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised [mõtteid Eesti animafilmist 1988]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

Filmist muusikateadlase pilguga

Maria Mölder: „Riho Undi ja Hardi Volmeri “Nõiutud saares” (1985) on Lepo Sumera valinud teatud juhtmotiivid tähtsamaid tegevusliine iseloomustama. Kui peateemades on kasutatud näiteks lõõtsa, löökpille ja pärismaalaste mõmina imitatsiooni, siis iga lisanduva nõidusliku nähtuse puhul tuuakse teistsuguse keskkonna loomiseks mängu ka uus instrument. Algne raamistik kehtib püsiva rütmi näol väikeste variatsioonidega lõpuni.“
Mölder, M. (2007). Muusika liikuva pildi ikkes või vastupidi? Eesti Ekspress: TV Ekspress, 3. mai, lk 4.

Filmile tagasivaatavalt

Jaan Ruus valis poolsajandi jooksul tehtud kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja, nende hulgas on ka “Nõiutud saar”.

„Originaalsete, võimsa fantaasiaga tehtud, lõõtsana lahti- ja kinnikäivate nukkudega kangelasmuinasjutt. Tšuktši folkloorne kangelane võidab koletise. Linnusarnased tiibadega olevused kalastavad merel ja üks neist astub merekoletisega kahevõitlusse. Ta hukkub, talle püstitatakse mälestussammas. Kuid elu läheb edasi, kõik kordub. Jälle vajatakse kangelasi, ja mitte ainult postamendil.

See on autorifilm, Unt ja Volmer on nii stsenaristid, kunstnikud kui režissöörid. Lepo Sumera muusika on autoritega kongeniaalne ja kannab jõena seda tekstita nukumoondumisi täis filmi.“
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez [Jaan Ruusi valik kõnekatest nukufilmidest, nende hulgas "Nõiutud saar"]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.