Noblesse oblige (1989)

Filmi valmimine

Valmis nukufilmi "Silm" kirjandusliku stsenaariumi I variant: 11.12.1988
Režiistsenaariumi valmimine nukufilmile "Silm": 04.05.1989
Filmi ettevalmistusperiood: 13.02. - 13.04.1989
Võtteperiood: 14.04. - 25.06.1989
Montaaž: 26.06. - 26.07.1989
Filmi üleandmine: 31. juuli 1989
Venekeelne dublaaž valmis: 10.09.1989
Filmi maksumus: 47 500 rubla
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2853 Nukufilmi "Noblesse oblige" lepingud, aktid, eelarve.

Annotatsioon

Eksperimentaalne nukufilm “Noblesse oblige” põhineb nuku- ja mängufilmi väljendusvahendite – inimsuuruste nukkude ja elavate näitlejate – konseptuaalselt põhjendatud sümbioosil. Reaalsuse-irreaalsuse piiril olevast filmimaterjalist organiseeritakse pildis ja helis, varieeruvaid kordusi kasutades arengupotsensiaalita maailma kujundit. Selle maailma monotoonsust, illusoorsust, tühjust paljastavad avali-formaalsed, seega funktsioonitud maskid. Näiliselt avar piiratud ruum rõhutab egoismile rajatud elu vaimuvaesust ja välist suursugusust, mis kasvab üldistuseks Euroopa jõuetust põhustunud tsivilisatsioonist.
Allikas: ERA.R-1707.1.2852 Nukufilmi "Noblesse oblige" stsenaarium, lepingud, aktid, kunstinõukogu protokollid.

Arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

31.07.1989

J. Põldma: See on andeka ja arenemisvõimelise režissööri tugev film.

S. Kiik: Väga huvitav, igati korrektsel tasemel tehtud film. Eriti hea mulje jättis kujundus, liikumine on täpne ja režiilahendus terviklik.

R. Unt: Loomulikult on see tugev film. Hea, et Rao loobus silmaga seotud sümboolikast, see oleks vaatajat otseselt sürrealismi juhtinud.

A. Nuut: See filmis avanev illusoorne ja monotoonne maailm paneb mõtte kenasti liikuma, ka filmi kujunduslik külg töötab mõttele.

H. Volmer: Hea film, tugev režii. Nuku- ja mängufilmi väljendusvahendite ühendamine on perspektiivikas ja on andnud hea tulemuse. "Papa Carlo teatriga" võrreldes on edasiminek märgatav. Kui nüüd just norida, siis kaamera oleks võinud olla liikuvam. Aga igal juhul tubli töö!

J. Škubel: "Noblesse oblige" on tugevam ja stiilsem kui "Papa Carlo teater".
Allikas: ERA.R-1707.1.2852 Nukufilmi "Noblesse oblige" stsenaarium, lepingud, aktid, kunstinõukogu protokollid.

Filmist ajakirjanduses                               

Jaan Paavle: "Eks me pea end ekraanikangelastega samastama, et küsida: miks oleme elanud sellist nukuelu viiskümmend aastat? /---/

"Glasnost" pole veel suutnud paljudest paksudest müüridest läbi tungida, seepärast saame vaid oletada, et filmikujutis puudutab midagi meiegi "elu kõrgsfääridest". Kas film on õnnestunud? Osaliselt kindlasti. Vormi-idee on hiilgav ning seetõttu nauditav. Kuid üliaeglases tempos kulgeva filmi lõpp on ammu etteaimatav, nukkude tardunud maskinäod ja korduvad detailid hakkavad pikapeale väsitama.

"Tallinnfilmi" nukufilm võiks jõuda maagilise teatri tasemele, sest professionaalseid oskusi näib olevat piisavalt. Kuid siis peab lavastajate vaimne maailm selleni avarduma."
Paavle, J. (1989). Nukuelu [nukufilmist "Noblesse oblige"]. Eesti Ekspress, 1. dets, lk 5.

Jaan Paavle: „Esinduslik-hiilgava toote kõlava nimega „Noblesse oblige“ — seisus kohustab — esitab loominguline kvartett: Rao Heidmets, Priit Pärn, Jaak Arro, Olav Ehala.

See pruunkollakas peegli-maailm, mis reaalsust väga täpselt jäljendab, on äärmiselt sugestiivse mõjuga — nagu meeldejääv uni. Mõnele hoiatus-, mõnele nalja-, mõnele ehk õudusfilm kogunisti? Minu jaoks küll see, et „põhust oled sa loodud, põhku pead sa sööma, põhuks pead sa saama“, pole mingi uudis ja on pealegi vale: inimene on loodud siiski millekski muuks, tõestagu ta endale ja teistele eksistentsi mõttetust nii palju kui tahab. Filmil puudub ka puänt. Elu nukuvabariigis, põhk lossis, lossipõrandal veeremas, juhitavad nukud — nukud, nukud, nukud! Kus on see, kes on see, kes nukke liigutab ja juhib? Suur Juht? Saatan? Saatus? /---/

Kokkuvõttes teeb murelikuks: vähe filme lastele, puuduvad teravad 1-minutised filmid, palju on nn konkursifilme, filme laiemale hulgale peaaegu pole, rahvuslikkus on küll tasemest, ent mitte muust äratuntav. Eetiliselt tasandilt võttes justkui poleks filmidele midagi ette heita. Tõsisemalt järele kaaludes aga avastame, et vaid mõnes teoses („Silmus“, „Labürint“) on tunda kunstniku valu, väljapääsuotsingut, filosoofilist alget. Pikalt võiks rääkida tihti väga nõrgast filmidramaturgiast, kompositsioonireeglite jultunud eiramisest. Selle all kannatavad mitmedki muidu põnevalt mõeldud ja vaimukalt teostatud tööd („Noblesse Oblige“, „Reisikiri“, rääkimata juba debütantide loomest).
Paavle, J. (1990). Kas peatus tõusuteel...või? [1989. aasta animafilmidest]. Sirp, 5. mai, lk 7.

Tiit Kändler: „Korra ka kaose vaheline võitlus muutub just tänu selle suhtelisele staatilisusele niivõrd ägedaks, et ei jää üle muud, kui nutta põhku. Tõepoolest, see ei ole ju film põhukoristusest kolhoosis - pigem on see kolhoosikorra mudel. Öelda, et kõik on põhk, tähendab öelda mitte midagi. /---/

Ja see, et põhukoristus toimub nugade ja kahvlitega, lõikuspidu šampusega, rõhutab veelgi asjaolu, et toimuv on osav mulaaž elust, mis kusagil lehmahäälselt endast märku annab. Wundrekind'e pole vaja - ja neid muuseas ei olegi, nagu selgub. Ainsaks reaalsuseks jääb põhk ja seegi on tegelikult tulekeel, punane kukk. Kaos sünnitab kaose, kui puudub mõtestatud töö. /---/

Huvitav on see, et elusuuruses nukud ja nukustatud inimesed annavad muidu ju tasapinnalisele pildile lisamõõtme. Ja seda võib tajuda ka siis, kui vaataja ei tea ette, millega on tegu. Omaette väärtus on kindlasti sellel, et Heidmets & Co on meistrid valguse kasutamisel: see on muutunud filmide tegelaseks.“
Kändler, T. (1991). Kui tikutoosist pudenevad tikud: Rao Heidmetsa kord ja kaos [nukufilmid "Papa Carlo teater" ja "Noblesse oblige"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 84-86.

Alexey M. Orlov: „Heidmets aeglustab oma filmis alatasa mannekeenide tegevust ja koguni peatab selle, siis aga paneb nad jälle liikuma. Animeerimine kui hingestamise põhimõte ise omandab niisugusel puhul pulseeriva iseloomu: kord on see olemas, siis jälle ei ole - nagu tühjuse vilkumine Norman McLareni filmis "Blinkity Blank". /---/

Heidmets nagu kastaks ka vaataja alatasa kord eluvette ja siis jälle surmavette, sundides teda sisse ja välja lülituma koos tegelastega, kelle jaoks sellega seoses tuuakse sisse erilised teenijad, kes tardumise hetkel seavad õigeks tegelase randmete asendi, küünarnukkide kõrguse ja pea kalde. Nii luuakse kaugeltki mitte triviaalne ja nukufilmile hoopiski mitte omane efekt, et ekraanil on mingid olevused, kes kord surevad ja siis jälle ellu ärkavad. /---/

Heidmetsal esinev "ülimarionett" on vaid väliselt inimesega võrdne tegelane. Tema omadused hajutavad ettekujutuse inimlikust ja neid täiendatakse masina-automaadi "jumalike" omaduste universumiga. Nii tekib teatud liiki ääreti stoilisuse ja osavõtmatuse ideaal, millest võib hõlpsasti minna filosoofilisele tasandile.

Tegelaste nägusid katvad pronksmaskid on veel üheks universalismi võtteks: maski taga pole üldse nägu - see on inimese riietesse pandud õlenutsak, kaadri tagant perioodiliselt kostuv lehma ammumine aga seostab elegantselt kujundatud söögisaali lehmalaudaga (juhuslik ei ole ka õlgede tsunami, see vajub sisse ja täidab saali, nagu oleks see heinaküün või laut).“
Orlov, A. M. (1996). Eesti animafilm ja eesti anima: subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel [ülevaade, tõlge raamatust “Animaator i jego anima”, Moskva, 1995]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 43-56.

Igor Garšnek: „O. Ehala muusikas võib taba­da ka irratsionaalseid toone, näi­teks R. Heidmetsa filmides "Papa Carlo teater" (1988) ja "Noblesse oblige" (1989). Vii­mase orientaalmüstiline algus annab väga täpselt edasi situat­siooni esoteerilisust, detailitäpsus on kohati lausa koomiline.“
Garšnek, I. (1992). Korduse diskreetne võlu [Olav Ehala filmimuusikast]. Sirp, 13. märts, lk 10.

Filmile tagasivaatavalt

Jaan Ruus valis 2007. aastal kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja, nende hulgas oli ka "Noblesse oblige".

Jaan Ruus: „Maailm, kus valitseb väline suursugusus ja sisemine tühjus. Kõik kannavad maske. Elusuuruste nukkudega ja nukk-inimestega lavastatud film näeb inimühiskonda vaid kui väliste maskide pinnapealset suhtlemist. Kõrgseltskonna lõunasöök on väljapeetud, kuid formaalne, masendav ja ebasiiras.

See on staatiline tundetu maailm. Põhuhunnikud ähvardavad selle enda alla matta, tuletikud kukuvad põrandale, seinalt variseb kohe küünlalühter ja maja ähvardab iga hetk süttida. Tänapäeval saab meil – euroopaliku tsivilisatsiooni arenedes – osavalt maskide taha varjumine üha enam hoiatava tähenduse.“
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Chris J. Robinson: „Filmis "Noblesse oblige" pöörab taas suuri nukke kasutav Heidmets pilgu perekonnale. Kodanlik pere saabub rahaliselt heal järjel olevate sõprade majja õhtusöögile. Seda oodates uitavad tegelased kummalisel moel majas ringi, oskamata midagi öelda või teha. Kunstlike dekoratsioonide ja nukkude katkendliku liikumise eesmärk on rõhutada nende inimeste süütut pealispindsust. Et selle perekonna banaalsust veelgi esile tuua, kordab Heidmets terve filmi jooksul osavalt tegevust ja helisid. Ta mängib ka liikumise ja tajuga, kui tegelased päris näitlejatest nukkudeks muutuvad ja vastupidi. Elusuuruste nukkude kasutamine lisab selle klassi pillajalikkuse ja stagneerumise pihta suunatud kriitikale veelgi tõepärasuse ja groteski varjundit.
Robinson, C. J. (2010). Nukufilm: vahtkonna vahetus. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 162-164.

Rao Heidmets oma filmidest

Katkeid intervjuust

Pärast kahte väga võimast tööd "Papa Carlo teater" ja "Noblesse oblige" kadusid mõneks ajaks nagu silmapiirilt. Alles mullu valmis "Elutuba". Mis sa vahepeal tegid?
"Päkapikupuud". See oli katse teha korralik klassikaline nukufilm, et näha, kas seda välismaal ostetakse. /---/

Nii et loomingulist kriisi sul ei olnud?
Tegemist ei olnud minu kriisiga. Sotsialismilt kapitalismile üleminekuga kadus vajadus teha kunsti; mõeldi vaid müügile, et raha teenida. Õnneks sai kõik ära proovitud. /---/

Orienteerud sa oma filmidega festivalide maitsele?
Kui teaks, milline on festivalide maitse, siis kindlasti orienteeruks. Ent see on niivõrd prognoosimatu, et sellele ei saa kuidagi suunda võtta. /---/

Filmifestivalide žüriid armastavad sind. Palju sa üldse oled auhindu saanud?
Ega ma palju ei olegi saanud. "Papa Carlo teater" võitis Portugalis Espinhos grand prix, "Elutuba" sai mullu Sankt Peterburgis peaauhinna "Kuldse Kentauri" ja nüüd Taanis Odenses ühe žüriiliikme isikupreemia.

Jälgides sinu viimase seitsme-kaheksa aasta tegemisi, tundub, et taotled nukufilmis midagi tavatut.
Peaaegu kõigis oma filmides kasutasin erinevat tehnikat ja materjali. Üksnes kaks filmi, "Kaelkirjak" ja "Päkapikupuu", olid klassikalised ümarnukufilmid; "Tuvitädis" mängisid ruumilised lamenukud, "Nurilis" tavalised lamenukud, "Serenaadis" tuli kasutusele esemeline animatsioon, "Papa Carlos" - suured nukud, "Noblesse oblige'is" suured nukud ja inimesed ning lõpuks "Elutoas" päris näitlejad.
Minu meelest ongi põnev, kui leiad mingi uue tehnilise nipi ja mõtled sellele toetudes loo välja ning proovid seda ära teha. Teinekord muidugi tuleb enne lugu ja siis mõtled alles välja mingi huvitava tehnilise nipi.

Sinu nelja filmi (kaas)stsenaristiks või kunstnikuks oli Priit Pärn, kolme viimase kunstnikuks või kaasstsenaristiks Jaak Arro. Oskad sa nende osa oma filmide sünnis täpsemalt määratleda?
Kui sinu ümber on targad ja andekad inimesed, siis on hea ja lihtne tööd teha. Vestled nendega ja paned hästi tähele, mida nad ütlevad.

Priit Pärn ei ole eriti sageli nukufilmiga seotud olnud, miks ta just sinu töödes osales?
Kõik algas minu esimese filmiga "Tuvitädi", tegin talle ettepaneku tulla kunstnikuks, ta nõustus ning aitas Vladislav Koržetsil ka stsenaariumi teha. Nii see on läinudki. Kui kellegagi töö klapib, siis tahad temaga edaspidigi koos töötada. Pärna stsenaariumid on mulle sobinud ja kunstnikuna on ta samuti suurepärane. Samamoodi istub mul töö Arroga, hea klapp muudab filmi tegemise lihtsamaks.
Teinemaa, S. (1995). Nukufilmi saab edukalt ühendada mängufilmiga. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 39-41.