Nagu noor jumal (2005)

Filmist kriitiku pilguga

Krista Maajärv: „Vastuoluline lugu nii loo enda seisukohalt kui ka vaatajas tekkivate tunnete poolest. Kahtlemata on idee teha film meeslasteaiakasvatajast, kes lisaks on ka sumotreener ja mitmelapseline isa, intrigeeriv ning pakub autorile peamurdmist ja parajat loomingulist pähklit. Autori nägemust ja arvamust esitava tuntud pealelugemishääle kasutamine võib tihti tulla filmile kasuks ning aidata vaatajal loosse sisse elada, kuid filmi „Nagu noor jumal“ puhul teeb Tõnu Mikiver sellele karuteene, sest vaataja on harjunud seda tämbrit kuulma lugudes kotkastest ja „Kirde“ saiast ning kui see hääl räägib hammaste pesemisest sama õõvastavalt, kui sobiks filmile libahundist või kodukäijatest, ei saa tulemuseks olla armas ja siiras vaade ühe tubli eesti perekonna igapäevaellu.

Jutustaja teksti kaudu kogu teosest läbi kumav autori selgepiiriline ja vankumatu seisukoht võtab vaatajalt võimaluse teha näidatavast omad järeldused ning kaunis mõte portreteerida peategelast tõeliste pereväärtuste hoidjana kukub välja võõristavalt, kuna nagu pealkirjastki õhkub, näidatakse Aimur Sääritsat kui täiuslikku kangelast, kelle teod on alati õilsad ja eksimatud. Kahtlemata on peategelane tubli mees, kuid ka tema on siiski arvatavasti ainult inimene ning seetõttu on kahju, et autor on mehest maalinud pildi, millega vaataja ei suuda suhestuda, kuna „lihtsa inimese meie keskelt“ asemel tundub „noor jumal“ kauge, kättesaamatu ja ebareaalne.

Olev Remsu idee teha lugu millestki ja kellestki tõeliselt heast ei pääse täielikult mõjule, nii veider kui see ka pole, just nimelt headuse pärast, mida on selles loos lihtsalt liiga palju. Siinkohal ei ole vist tegemist ainult eestlaste, vaid kogu inimkonna loomusega, mis lihtsalt ei suuda üleliia palju head korraga vastu võtta, ning kuigi me unistustes tahaksime vist kõik olla nii head, kui on näidatud „noort jumalat“ selles loos, ei ole me seda ometi. Ja kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see tavaliselt ei olegi tõsi, sest tõrvatilga maitsest oma meepotis on väga raske loobuda. Kui mitte võimatu.“

Maajärv, K. (2005). Eestluse kütkes. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 116-120.

Jürgen Rooste: „Olev Remsu on leidnud väga hea teema. Ja tõepoolest, tema vaadeldud tüüpidest hoovab mingit erilist valgust, helgust. Lisaks on loo kulg ilusasse raami pandud: isadepäevast emadepäevani. See on eluterve lugu perekonnast, keda saab ja tulebki eeskujuks seada.

Aga – Remsu ei suuda loojana oma himukalt tunglevaid käsi sellest looduslikult mõjuvast loost eemal hoida ning laseb omaenda filmi peale koledaid lörakaid, sekkub autorina pateetilise häälega sisse loetud saateteksti lugedes. Alustades sellest, et veel enne, kui jõuame filmi ja looni, laseb ta meil kuulda, kuidas traditsioonilist perekonda on ikka rünnanud bolševikud, omasooiharad, feministid... Selline ideoloogiliselt väiklane ja pime viha, mil pole midagi tegemist Eesti elu realiteediga. Feministidel on siin veel vähem mõjuvõimu kui luteri kirikul; homoseksuaalid on ainsad, kelle jaoks abielu veel miskit paeluvat ja püha; bolševikud minevikukollid. Ei ole kedagi, kes siin traditsioonilisele perekonnale rohkem kahju oleks teinud kui keskmine heteroseksuaalne eesti mees. Paraku.

Remsu ülejäänud saatetekstid on küll tarbetud ja pateetilised, kustutavad loo enda mõju, kuid vähemasti ei valeta sellisel kujul. Kuna telesse jõudmiseni on veel aega, soovitaksin kallil kolleegil selle saatehääle riba lihtsalt ära kustutada. Jääb palju ehedam ja õigem. Sest lõpulause, kus kaadritagused vabandavad, et nii ilus ja helge sai, “aga mis parata, elu on selline”, ei olegi nii vale.“

Rooste, J. (2005). Millised on eesti mehed ja naised? Sirp, 23. sept, lk 16.