Avaleht » Filmiliigid

Balti armastuslood: Mattias ja Ann. Eesti kevad 1991 (1992)

Esimene film kassetist Balti armastuslood

Mängufilmid | Melodraama | Draama Kestus: 29:00

Huviinfo

Peeter Urbla filmi saamisloost

“Balti armastuslugudes” filmisime ühe novelli Eestis, teise Lätis ja kolmanda Leedus. See oli väga põnev aeg, stsenaariumi kirjutamise ajal tundus kõik liiga julge. Jutt oli sellest, kuidas üks vanglast vabanenud dissident tõstetakse rahva poolt Lenini ausambale, mida just ära kangutatakse. Soome finantseerijad palusid olla tagasihoidlikumad, aga kui läksime Tartusse võtet tegema, oli just ausammas maha võetud. Tegime vahtplastist mulaaži ja tõstsime selle postamendile. Meil oli öine võte ja kui me selle ära lõpetasime, tulid kaks habemikku ja küsisid, et kaua me seda bolšvikku siin hoiame. Ütlesime, et pärast filmimise lõppu võtame maha. Nemad vastu, et kui ei võta, võtame ise, esimese juba võtsime.

Filmi oli põnev teha ja see valmis väga lühikese ajaga. Iga novelli jaoks oli umbes seitse võttepäeva ja ettevalmistusteks kaks. Võttegrupid olid erinevad, ainult soome operaator oli sama, filmisime 1991. aastal, televariant sai valmis aasta hiljem, kinovariant 1993. See oli esimene konkreetne koostöö baltlastega.

Seda filmi finantseeris saja protsendi ulatuses Soome, meie [Exitfilm – toim] tulime lõppetapil juurde, tegime postproduktsiooni ja mingil määral ka levitasime seda. Film on müüdud kümmekonnale televisioonile üle maailma ja on olnud Prantsusmaal art-house-kinodes. See on olnud üks huvitavamaid ja asjalikumaid saavutusi. Kõige naljakam lugu seoses sellega on, et kui Madis Kalmeti kolleegid käisid Austraalias, siis astunud nad ühte baari sisse ja näinud Kalmetit televiisoris esinemas. Niisugust asja on mul mõne teise filmigagi juhtunud, küll aga vene ajal. Mõni ütles, et sinu film oli seal ja seal, siis püüdsid Tallinnfilmist või Moskvast andmed kätte saada, aga kunagi ei saanud mitte midagi teada; selgus, et filmi ei ole müüdud. Oma filmide sovetiaegset levi ma ei tea, see on siiamaani saladus, ilmselt oli tegemist mitmekordse äriga.
Simm, P. (2000). Vastab Peeter Urbla. Tater. Muusika. Kino, nr 7, lk 10-11; 13.

Filmist kriitiku pilguga

Margit Adorf analüüsib ajakirjas Teater. Muusika. Kino kõiki kolme „Balti armastuslugude“ filmi ja nimetab kõige nõrgemaks just triloogia esimest osa „Mattias ja Ann“:

„Filmist annab tunda, et eesti armastus käib P. Urblale siiski üle jõu. On püütud läheneda küll siit, küll sealt ning tulemuseks oligi kobamine pimeduses. Palju kiibitsemist ning tühje sõnu, kobav operaatoritöö ning näitlejate osatäitmine jätsid paljuski soovida. Ei saa eitada, et filmist kumab läbi hea algidee, ent kõik episoodid,millest oleks võinud kinni hakata, libisesid käest. Kasutet sümbolid aga on, nagu ka eespool juba mainitud, mannetud, kohati isegi lamedad, kulunud – seda kindlasti.
„Eesti kevade“ puhul ei saa kasutada ühtki ülivõrret, see pole ei hea ega halb, ei liha ega kala.“
Adorf, M. (1994). Vabastet arm. Teater. Muusika. Kino, nr. 8/9, lk 91-93.




Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm