Avaleht » Filmiliigid

Müütide mäss (2002)

Dokumentaalfilm Kestus: 54:30

Huviinfo

Filmi aines

Peeter Brambati linateoses on episoode kunstnik Lembit Sarapuust (sünd. 1930 Tallinnas Kalamajas) filmitud kuue aasta jooksul (1997-2002). Siia sisse jäävad kunstniku 70. juubeli tähistamine isikunäitusega Vaal galeriis (2000) ja tema autasustamine EV Presidendi poolt Valgeristi IV järgu teenetemärgiga aastal 2001. Filmis on kasutatud tsitaate Uuest Testamendist: Matteuse ja Markuse evangeeliumist ning arvamusi Reet Varblase ja Vilen Künnapu Lembit Sarapuu ainelistest kirjutistest.

Filmis eksponeeritud Lembit Sarapuu maalid:

"Pulmakleit Ledale", "Naine hobusega", "Neiu impressionistlikus laadis", "Kevadisel aasal", "Suplejad", "Pärjaga istuv naine", "Päikese varjutus", "Kalevipoeg allmaailmas", "Kalevipoja võitlus lohega", "Kalevipoja võitlus Sarvikuga", "Kalevipoeg ja Saarepiiga",  "Kalevipoja sõit maailma otsa", "Naine lohega", "Läänemere sünd", "Ilus õhtupoolik", "Vanapagan kuud söömas", "Tants", "Sireenid", "Sireenid II", "Arhitektid", "Munamägi", "Väärikas seltskond", "Lamav naine", "Kaktuse kasvataja", "Püha Teresa ekstaas", "Haldjate tants", "Tõde ja vale", "Kapitalism", "Seltskond pargis".

Arvamusi filmist

Kunstnik Leonhard Lapin: "Sarapuu filmi loojad on oma objekti suhtunud täie tõsidusega, võttes eesmärgiks just kunstniku, tema loomingu ja maailma avamise. Arvan, et ajal, mil usutakse ainult uutesse väärtustesse, sealjuures ka peamiselt uutesse-noortesse loojatesse, on üle 70aastase mehega tegelemine parasjagu julge ettevõtmine, samas aga üritus, mis väärib küünlaid, sest esindab ju habetunud Lembit Sarapuu seda kunstnikutüüpi, kes on meie kunstist juba kadumas, ja ajastut, mis kapitalismi tõmbetuultes peaaegu igavikku pühitud. /.../
Sarapuu pole kunagi olnud sotsiaalselt ja poliitiliselt sedavõrd ühemõõtmeline, et tema üksikute hoiakute, avalduste või piltide järgi talle lihtsaid hinnanguid saaks anda. Ta on vana ja tark, pigem looduselt kosmilise mõistuse pärija kui vaid koolipingist saadud hariduse kandja, ning temast filmi tehes oleks olnud kerge libastuda mõnele kunstniku poolt viidatud umbteele - unustades põhilise, milleks on loova inimese sõltumatus, tegelikult ühiskonna enda vajadus sarnaste rippumatute isiksuste järele. /.../
Sarapuu on sedavõrd vaba, et õudses paneellinnas elades ei vaja ta sellest eraldumiseks midagi muud kui kaktusi aknalaual, raamatuvirnasid põrandal, kuulsa hispaania härjavõitleja pilti seinal, rahvuslipukest laual - aga eelkõige maale, maale ja maale, mis sünnivad rahulikul ja kaalutletud moel, samas aga justkui rõõmsad paratamatused sellesse Eestimaa tuimavõitu maailma.
Filmiloojad on kõigest sellest aru saanud, kiirustamata on nad kuue aasta jooksul Sarapuu maailmast välja noppinud need teemad ja kujundid, mis minulegi nende pikkade tutvusaastate jooksul on kunstnikus tundunud olulised, ja sidunud kogu materjali suurde müütilisse kangasse."
Lapin, L. (2002). Müüt Lembit Sarapuust.  Sirp, 14. juuni, lk 16.

Linnar Priimägi hindab filmi eetiliseks, targaks ja tugevaks filmiks, põhjendades seda nii:

"Peeter Brambati "Müütide mäss" järgib küll traditsioonilist portreefilmi välist reeglistikku - portreteeritav kodus, kohvikus, kirikus, looduses; lapsepõlvemälestused, suhted naistega, maalimine - ega paku üllatusi /.../, aga sellest filmist kiirgab sügavat respekti portreteeritava vastu. "Müütide mäss" on lugupidamisavaldus nii Lembit Sarapuule kui ka vaatajatele. Eetiline film.
Sama iseloomustab taustteksti, mille taga tunnen ära Mariina Mälgu erksa kunstitaju ning sõnatundlikkkuse. Tal on jätkunud aega Lembit Sarapuu kujundistikku sisse elada. /.../ Tark film.
Jaanus Orgulas tekstilugejana annab juurde olulise värvi - soojema ja ümarama kui Lembit Sarapuu omavärv. Sellesarnast rikastavat kooslust kogesin "Viimses reliikvias" Rolan Bõkovi linakuju ja Jüri Järveti hääle sünteesis.
Kõik need komponendid teenivad üht tulemust: "Müütide mäss" pakub palju vaatamist. Seda filmi ei anna "ära näha" ühe korraga, ei saa sellest küllalt ka pärast teist korda - ikka jääb midagi veel. Tugev film.
Lembit Sarapuu kunstnikuks tunnistamine võttis kakskümmend aastat aega. Pinnaline oleks selles süüdistada nõukogude võimu. Põhiküsimus polnud ju mitte poliitiline, vaid esteetiline, ja püsib muutumatul kujul: kas kunstniku ülesanne on ilmutada kunsti või kunstnikku."
Priimägi, L. (2002). Mees, kes müüti ei mahu. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 84.

Mõtteid kunstnik Lembit Sarapuust ja Lembit Sarapuult

Lembit Sarapuu: "Näib, et Loodus on kasutanud inimese loomisel sama materjali ja kohati isegi samu detaile, mida ta tarvitas loomade loomisel. Iga inimene varjab endas mingit looma koos tema välimuse, iseloomujoonte ja käitumismaneeridega."

Filmis portreteeritud Lembit Sarapuu loojanatuur ja isiksus on jäänud paljuski mõistatuslikuks. Otsesid vastuseid sellele ei leia ka kunstiajaloolase Ants Juske artiklist "Kes on Lembit Sarapuu?". Mõned väljavõtted sellest:

"On ta kunstiinstituudi maaliosakonna diplomiga naivist või mängib ta seda rolli? On ta loonud endast teadlikult kuvandi kui militaarvormis ringi käiv ja kulturismi propageeriv meesšovinist, kelle erootiline kunst on selgelt mehekeskne?“

"Fallos on tema jaoks loodusliku viljakuse ja mehe võimu sümbol, millele ta otsib vastuseid mütoloogiast."

"Kui kunagi peaks avatama uus isikumuuseum, siis peaks see olema Lembit Sarapuu kortermuuseum Õismäel. Räägitakse "maalilisest segadusest". /.../ Sisenedes Sarapuu korterisse esimest korda, võtab see "maalilisus" pahviks. Koridorist, toast tuppa kuni köögini viivad kitsad jalgteed. Ümberringi on pea õla kõrguseni kuhjatud mingeid asju. Just nimelt asju, kuid igal neist on Sarapuu jaoks oma tähendus. Korterist võib leida vähestelt vabadelt seintelt plakateid, maale, närbunud lillebukette, vanu nõusid, kõiksugu relvi, filmirulle, kohvreid /.../ ja muidugi maalitarbeid. Raamatud pole kaugeltki mitte riiulites, vaid lihtsalt virnades."

"Kes tahab tõesti teada, kes on Lembit Sarapuu, peab teda tundma ja käima tal külas. Ta võib olla küll "süütu looja", kuid tema lugemus on muljetavaldav. Kogu selles segaduses on samuti oma loogika, mida mõistab ainult kunstnik ise."

"Saanud diplomeeritud kutseliseks kunstnikuks, unustas Sarapuu oma akadeemilise koolituse. Teda on peetud lausa naivistiks. /.../ Kohe tulid Sarapuul mängu ka aktid (tuntum neist "Suplevad neitsid 1966. aastast), siis mütoloogia.
Meie rahvuseepose kangelast on kujutatud tavaliselt suure heerosena, olgu stiil milline tahes. /.../ Mida on aga teinud Lembit Sarapuu? Seda võib nimetada Kalevipoja kuju dekonstrueerimiseks, mida on tehtud ka teistes kunstiliikides." /.../
Sarapuul ilmub Kalevipoeg tavaliselt suure peenisega ("Kalevipoeg allilmas", "Kalevipoeg ja Saarepiiga"). Otseselt erootiline, et mitte öelda pornograafiline on näiteks "Danae", rõvedalt mõjub ka "Läänemere sünd", kus Linda (?) kuseb vette."

"Oma Kalevipoega kaitseb ta sellega, et ta oli tõesti kangelane, ja veel selline, kelles kehastusid kõik inimlikud omadused, miks mitte siis ka potents."

"Nagu näeme, jäi siingi vastamata küsimus: kes on Lembit Sarapuu?
On ta tõsimeelne erudeeritud naivist või ta lihtsalt lollitab meid?
On ta professionaalne maalija või teeb meelega kõik "valesti"? On ta seksist või ta ainult õrritab feministe? Kas ta püüab tahtlikult publikut šokeerida või tuleb see tal niisama välja?
On ta rahvuslik kunstnik või parodeerib ta meie pühasid teemasid? Temalt endalt on lootusetu vastust saada."
Juske, A. (2008). Kes on Lembit Sarapuu? Eesti Päevaleht, 27. dets.

Loe lisaks Lembit Sarapuu elust ja loomingust:      

Sarapuu, L. (2009). Lapsepõlv Sõja tänaval. Õpetajate leht, 18. sept.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm