Möödunud sajandi Eestist (2000)

Filmist kriitiku pilguga

Karol Ansip: "Juba 1960-ndatest filme tegeva autori filmograafia on aukartustäratav ja loomebiograafia tähendusväljad paljukihilised. Kuna tema filmid suhestuvad ja kommunikeeruvad omavahel — täiendades, korrates ja elimineerideski üksteise vormilisi ja sisulisi parameetreid —, siis on autori suhtes ebaadekvaatselt ahistav piirduda vaid ühe filmi vaatlusega. Aga et artikkel ei haaraks elutöö mõõtmeid, siis piirdun kroonikafilmidega. Täpsemalt, fookuses on Söödi poolt viimati valminud kroonikafilm “Möödunud sajandi Eestist” (2000), millele sekundeerivad “Draakoni aasta” (1989) ja “Hobuse aasta” (1991). Ja olgugi, et nendes kolmes filmis vaadeldav ajavahemik (1988—1997) ei hõlma kümmet aastatki, oleks tegemist justkui erinevate ajastute ja riikidega. Ka Sööt ise on muutunud. /---/

“Möödunud sajandi Eestist” pealkirjas on vihje olnule, kuigi film käsitleb Söödi eelnevatest kroonikatest sootuks erinevat aega ja riiki. Algab see uut aastat tervitava ilutulestikuga, mille taustal kuuleme rääkimas  S ö ö t i  e n n a s t. Kurva ja üksildasena mõjuvad need autori Mustamäe kodu katuselt filmitud alguskaadrid, justkui oleks apokalüptiline katastroof maad tabanud ning viimsed suitsu- ning tulejoad hääbuksid öhe. Traditsioonilist uusaastakõnet peab EV president Lennart Meri, ja kõlama jääb mõte, et “enesepuhastamine ja selginemine” võiksid olla saabunud aasta märksõnadeks. See kõik loob väga irriteeriva, mitte-söödiliku alguse, püstitades küsimuse: kas tõesti Sööt lülitab end tegelasena filmi? Ühes olen kindel, paljastumiseks tõenäoliselt ei lähe. /---/

Autori eelmiste kroonikatega võrreldes ei ole filmis “Möödunud sajandi Eestist” muutunud mitte niivõrd autoripositsioon, kuivõrd autori suhestumine kujutatavaga. Sööt ei ole kunagi, ei Nõukogude- ega EV-aegsetes filmides, tundnud erilist sümpaatiat valitseva ühiskondliku korralduse vastu, mis on valdavalt nähtud läbi mõrkjalt-naljaka eksistentsiaalse prisma. Sööt ei ole olnud dzoti ette viskuv dissident ega ka mitte äärmuslik vasakpoolne, tema eelistuseks on olnud jääda üksildaseks vaatlejaks tagaplaanil. Ent vaadeldavas filmis leiab Sööt vajaliku olevat astuda publiku ette ja olla pildirea kommenteerija. Esitatud vaatepunktid on läbi filmi muutuvad: kord teeb autor kahtlaselt suure üldistusastmega ajakirjanduslikke järeldusi (“kahe aasta pärast kutsutakse m e i d  läbirääkimistele Euroopa Liitu astumise asjus”), kord segab kommentaaridesse isiklikku südamevalu (“midagi võiks sel päeval teisiti olla kui need õõnsad sõnad”). Kuna 1996. ja 1997. aasta sündmused on filmiks monteeritud väljalaskeaastaga 2000, siis pole autor suutnud vastu panna kiusatusele rikastada filmitut infoga tulevastest päevadest. Selline oraakli roll lubab tal luua suisa ajaloolisi kontsepte: “Lõppev aasta läheb ajalukku seetõttu, et Euroopa Komisjon soovis hakata pidama liitumisläbirääkimisi.” Me ei näe Sööti, kes piirdus kunagi vaid kõigest nähtava napi ja täpse kirjeldamisega, vaid meile seletatakse, kohati jutlustatakse. Ja kui eelnevas lauses ongi etteheidet, siis ei tulene see soovist näha üht loovinimest muutumatuna ning tema teoseid kindlat autori kaubamärki kandvana.

“Möödunud sajandi Eestist” tiitrite järgi otsustades on Sööt ainuisikuliselt filmi tegija, mis iseenesest pole just kangelastegu, aga üks kangekaelne tegu küll. Kahte aastat hõlmava filmi valmimiseks on Sööt kõvasti rassinud ja seda õigustatum on küsimus — mille nimel? Kuid eesmärk jäi mulle arusaamatuks, sest selles filmis on potentsiaali nii klassikaliseks kroonikaks kui ka ambitsioonikaks autorifilmiks. Ja ei oskagi öelda, kumb väide oleks õigem, kas arvamus, et film pole kummaski liinis välja arendatud või et see film on süntees mõlemast žanrist. /---/

Ja olgugi et esmapilgul näib film olevat kroonika, viitavad teose peidetumad kihid just autorifilmile. Siinkohal selgituseks väike ajalooline ekskurss. Eestimaal sai kroonikate väntamise traditsioon alguse 1931. aastal, kui Konstantin Päts kinnitas “Eesti Kultuurfilmi” põhikirja. 1936. aastal muudeti asutus riiklikuks, sest ta ei suutnud end ära majandada. Erinevate riigikordade ajal jätkus kroonikate või ringvaadete tootmine aastani 1997, mil tõusis Eesti Filmi Sihtasutuses küsimus, kas Eesti vajab riigi poolt doteeritavat kroonikat. Otsustati, et ei vaja. Jah muidugi, Francis Fukujama väitis juba ammu enne seda, et ajalugu on lõppenud.

Ma pole peensusteni kursis filmi “Möödunud sajandi Eestist” tootmisega, aga tõenäoliselt sai Sööt tellimuse kroonika filmimiseks ning töö kestel selgus, et seda filmi polegi õieti kellelegi vaja. Sellises kontekstis peegeldavad nii mõnedki filmi episoodid pigem autori muutunud identiteeti ühiskonnas, kui keskenduvad näidatavale reaalsusele. Kui Maarjamaale saabus esimene  t õ e l i n e  superstaar Michael Jackson, jäi dokumentalist Sööt liiga kõrge piletihinna tõttu Tallinna Lauluväljaku väravate taha. Sööt kuuleb möödunud kontserdi üleelamistest haltuurat teinud näitlejalt. Intervjuu toimub inimtühja laulukaare all ning tahtmatult kerkivad mälust laulva revolutsiooni suurejoonelised jäädvustused “Draakoni aastas” ja “Hobuse aastas”. Autor on ilmselgelt eneseirooniline. Eesti kinematograafilise vabadussamba autor näib tõdevat, et aeg on tabamatult kiiresti muutunud. 

Filmis “Möödunud sajandi Eestist” on tunda autori kindlusetust, mis õnneks pole üheselt määratletav. Ühelt poolt avaldub ebakindlus Söödi soovis üleliia meeldida — ta tuleb vaatajale poolele teele vastu. Mõneti arvan autorit mõistvat, sest sootsiumis valitsev üldine mentaalsus ja orienteeritus sentsatsioonile ei koteeri dokumentaalsust kõrgelt. Ent film on selleks liiga kallis, et teha seda sadakonnale huvilisele.

Teisalt on filmis adutav loominguline otsingulisus, mis annab julgust loota, et Sööt on teel uue vaatenurga ja käekirja leidmise poole. Vastuse küsimusele, milliseks on muutuvas ajas ümber kujunemas Söödi käekiri, annavad tema järgmised filmid. Sööt ise näib möödunud sajandiga hüvasti jätvat ilma kaotusekibedust tundmata. Tõepoolest, kahetseda saab möödunud hetke, päeva või aastat, aga sajand on selleks inimlikuks tundeks liiga laialivalguv substraat. Selline absurditaju soojendab mu hinge.
Ansip, K. (2001). Möödunud sajandi Söödist. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 72-76.