Avaleht » Filmiliigid

Teine (2005)

Filmi originaalpealkiri: "Another"

Muusikafilm | Mängufilm | Armastusfilm Kestus: 24:45

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Tantsufilmi veab keerukas armastuskolmnurk, mis ei vii ühtegi osalejat altari ette ega ka enesetapule. Tegelased vabanevad vaimsest vangistusest. Missugustest müüridest peavad nad läbi murdma? Kuidas näha, mis tegelikult piirab ja takistab inimesi oma eluga edasi minemast ning õnnelik olemast?
Eesti film / Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 144.

Filmi saamisloost

17. oktoobril  2002 esietendus “Vanemuises” koreograaf Teet Kase tantsulavastus "Fluxus” (lad k voog, voolamine, vool). Lavastus vaatles aja oleku eri vorme ja armastust kui väärtust pidevalt muutuvas ajas.
Veidi hiljem, kui praeguse filmi režissöör René Vilbre ja koreograaf Teet Kask käisid esimest korda Tartu vanglas,  mõlkus neil meeles mõte võtta seal üles Kase tantsulavastus.

Vilbre meenutab: «Kalle Rõõmuse arhitektuur on siin selline, et ükskõik kuhu kaamera üles paned, ilus pilt on olemas.». Kuid vangla pööras kõik pea peale, oli selge, et on vaja oma lugu. Siis hakati seda mõtlema. Hiljem läks Kask Londonisse õppima, nii läks luhta plaan, et ta ise tantsiks peaosa. Islandilt lisandus Helena Jonsdottir, koreograaf, tantsija, lavastaja. Tema pööras filmi nii, et vaadatakse läbi naise pilgu. Lugu kirjutati Islandis, Tallinnas ja Londonis vahel interneti teel, vahel harva saadi ka kokku.
/---/
Režissöör Vilbre tunnistab, et tantsufilmi on palju keerulisem teha kui mängufilmi. Kas või näitlejatele juhatuste andmise mõttes. Nii lasi ta vahel lihtsalt improviseerida. Eks pärast näe, mis sisse jääb.
Päärt, V. (2005). Vanglamüüride vahel võeti üles tantsufilmi. Postmees, 2. mai, lk 6, fotod.

Eesti-Islandi ühistöös valminud tantsufilmi võtted toimusid Tartu vanglas ja on osaliselt inspireeritud tõsielulistest sündmustest. Loo on tantsukeelde pannud islandlanna Helena Jonsdottir, keda tuntakse tantsumaailmas nii lavastaja kui lühifilmiloojana.
Filmi suhetekolmnurga osalisi kehastavad Jonsdottiri kõrval Mait Malmsten Eesti Draamateatrist ja Ruslan Stepanov Vanemuisest. Teistes osades tantsivad Andrus Laur, Janek Savolainen, Jelena Karpova ja Aivar Kallaste, episoodides Tartu harrastusteatrite ja tantsurühmade liikmed.
Eesti ja Islandi filmiloojate idee aitasid realiseerida ZDF/ARTE, kõigi Põhjamaa telekanalid, RTV Slovenija, EBU TV Development Foundation ja Eesti Filmi Sihtasutus, tootjateks Eesti Televisioon, Estinfilm ja Mypocket Production (Island).
EFSA uudised, 9.11.2005,  http://www.efsa.ee/index.php?article_id=84&page=478&action=article& (21.02.2013).

Tootmine

1.10.2003 - 1.04.2004 arendusperiood
1.09.2004 - 10.04.2005 ettevalmistus
Näitlejaproovid koos islandi koreograafiga algasid 7. märtsist ja kestsid võtteperioodi alguseni.
11.04.2005 - 29.04.2005 tootmine, sh. 8 võttepäeva
30.05.2005 - 9.06.2005 järeltootmine
Filmi montaaž teostati Eestis, selleks planeeriti 160 tundi.
Lõppversiooni valmimise tähtajaks 15.07.2005.
Filmi eelarve: 1 991 200 EEK
Film oli ette müüdud sellistele Põhjamaade telekanalitele nagu Rootsi SVT, Norra NRK, Taani DR, Soome YLE, Island. Müüdi ka Sloveenia RTV-le ja ARTE-le.

Helena Jonsdottir ja Teet Kask filmi koreograafiast

Koreograafia kujutab endast tegelastevaheliste "dialoogide" kompleksi. Kasutatakse nii klassikalise balleti elemente kui ka nüüdistantsu väljendusvahendeid. "Fluxusesse" on põimitud ka mõned valitud stseenid varasemast samanimelisest tantsuetendusest, mille algideed on ekraaniversioonis oluliselt edasi arendatud.
Kehakeel on filmi koreograafias üks olulisemaid elemente.
Tegevuskoha spetsiifilisus mõjutab tegevusliine ja nende kujutamist. Vangid ja valvurid lakkamatu valve all müüridega piiratud maa-alal. Kollast ja lillat karva betoonseinad. Päevast päeva üürgavad valjuhääldajad. Vanglaelu kui ränk koorem nii kinnipeetavatele kui nende valvajatele.
Vanglaelu ruumilist ahitatust väljendavad olemasolevad ruumielemendid: trellidega uksed, rauduksed, vaateavad ja söögiluugid, ahelad, monitorid, käerauad, elektroonilised võtmed. Neil esemetel on dramaturgiline roll.
Füüsilist vägivalda ei eksponeerita, see on pigem aimatav kui nähtav.

Stsenaristide nägemus

Loo peategelased on hea ja kurja vahelise võitluse ning koostöö sümbolid, osa inimloomusest, kus ei eksisteeri must ja valge, vaid hulk pooltoone. Vang võib olla nii päästeingel kui osav manipuleerija, naisvalvuris heitlevad sisemine kalestumine ja igatsus olla armastatud, meesvalvur esindab süsteemi, mille kaudu ta elab välja oma rahuldamata kirgi.
EFSA andmekogu

Tantsufilm «Teine» võitis Prantsusmaal Grand Prix

Eesti-Islandi koostöös valminud tantsufilm «Teine» (Another) pälvis tunnustuse Prantsusmaal Essonne'is toimuval Cinessonne-festivalil, võites lühifilmide kategoorias üliõpilaste žürii poolt välja antud Grand Prix. Festival on kutsunud filmi autorid Rene Vilbre ja Helena Jonsdottir'i 21. oktoobril toimuvale pidulikule auhinnatseremooniale.
Euroopa filmidele pühendatud festivali peetakse Essonne’is 8. korda ning filme näidatakse 12 kinos.
«Teine» konkureeris lühifilmide võistlusel ühena kahekümnest eelvalikusõela läbinud tööst.
Filmi on näidanud nii ARTE kui kõigi Põhjamaade, Sloveenia, Poola ja Hispaania telekanalid. Üksnes Rootsi SVT vahendusel on filmi näinud ca 700 000 inimest.
EFSA uudised, 17.10.2006: http://www.efsa.ee/index.php?article_id=194&page=478&action=article& (21.02.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Kristiina Garancis: „Tantsufilm “Teine” on oma olemuselt jahe ja emotsionaalselt kinnine kui vangla, kus tegevus toimub. Kolme peategelase nägu ja olemus on suletud, riivid on nende tunnetel ees. Üksikud püütud silmavaated või emotsioonivirvendused lasevad vaatajal käia oma aimamiste rada. Näiteks vangi ja naisvalvuri vahetatud muie, kui meesvalvur on end käeraudadega tooli külge lukustanud. Pilgud ja puudutused isetute vangivalvurite peol, kus klaasid, karahvinid ja neis helkiv alkohol on kõnekam kui inimsuhted.

Kui võtta sõna “tantsufilm” ja see antud näite põhjal seibideks lõikuda, siis selgub, et see mõiste peidab endas pigem füüsilise ehk liigutuste ja tegevuse abil loo jutustamise printsiipi.

Tants võib olla ka pigem inimese sees ja näos kui näiteks selle vormis – koreograafilises märgisüsteemis. Nii pole ime, et Helena Jonsdottir peab Mait Malmsteni oma lemmiktantsijaks, kelle maski ja allasurutud tunnete võitlus oli ka sisuliselt filmi kõige huvitavam tants. /---/

Jääsilmne islandlane, koreograaf ja peaosaline

Islandi koreograaf Helena Jonsdottir on nii tantsu- kui filmikogemusega tugev naiskunstnik. Ta on harjutanud kätt nii tele-, filmi-, lava- kui muusikavideote maailmas, olnud ise stsenarist ja režissöör tantsufilmidele “Breaking voices” (2002) ja “Zimmer” (2004). Eelmisel aastal pärjati ta maineka auhinnaga IV Deutscher Videotanzpreis (2003/2004). Tema kehasse kirjutatud akadeemiline ja moodsam tantsuharidus (Islandi Rahvusteatri balletikool, Alvin Ailey stuudio), elukogemus ja jahe-ratsionaalne olemus  ning liigutuskeel sobisid selle tantsufilmi spetsiifikaga hästi. Ruslan Stepanovi ja Teet Kase kui abikoreograafide panus oli samuti tajutav. Helena oli jaganud end kaheks, kogu filmi liikumisseade ja pearoll naisvangivalvurina olid tema õlgadel. Põnev oli jälgida eksootilise ja domineeriva jääsilmse naise ja kahe teise osatäitja suhtevõrgustikku.“
Täpsemalt:
Garancis, K. (2005). Võtme ja riiviga tantsufilm. Sirp, 9. dets, lk 17.

Andres Laasik: „Möödunud nädalal esilinastunud tantsufilm “Teine” on eesti kultuuris pretsedent – esmakordselt on kaameraga kinni püütud tants Euroopa televisioonis ringlevate parimate kunstistandardite kohaselt. Kangelastegu ei seisne ainult selles, et eri Euroopa televisioonidest on tükikeste haaval Eestisse kokku tassitud meie mõistes väga suur raha. Tähtsam on see, et on valminud teos, mis on juba linastunud Rootsi televisioonis ja läheb veel eetrisse Soomes, Norras, Taanis, Sloveenias, Saksamaal ja ehk mujalgi.

Tantsufilm viib sinna põnevalt leitud Eesti kujundi - Tartu eurovangla koos selles keskkonnas näidatud inimesega. /---/

Filmi parimad hetked on seotud kätega: väiksed argised või siis hoogsad üldisemad käeliigutused kaadris liigutavad lugu, andes samas mänguruumi vaataja fantaasiale.

Esimese pääsukese kõige nõrgem koht on muusika. Mitme autori kirjutatud lõigud rahuldavad hästi iga stseeni hädapäraseid vajadusi, kuid filmi helirida tervikuna ei pretendeerigi isikupärale ega dramaatilisele arengule. /---/
Laasik, A. (2005). Vanglarahvas tantsib Euroopasse. Eesti Päevaleht,  17. nov, lk 14.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm