Mont Blanc (2001)

MONT BLANC

Kirjanduslik stsenaarium

Taas üks hommik. Bruno ärkab oma prantsuse naise embuses ning süütab tavapärase sigareti. Juba ammu pole ta lühinägelikud silmad näinud kaugemale naise mäena kõrguvatest rindadest. Ta oleks kui tuhat aastat viibinud nende valges lummuses.
Sel hommikul avab ta akna ja näeb kuidas kirsid õide puhkevad. Kevad tungib ta umbes sõõrmeisse.
Taamal kõrguv Fujiyama täidab ta hinge igatsusega. “Kui mitte nüüd, siis millal veel?”, turgatab ta meelde. Fujiyama – tume ja ähvardav – laulab kauguses õrna lauluviit. Ja Bruno vastab ta kutsele. Ta haarab oma vanal sõbral kohvril sangast ja lahkub, jättes maha oma värvilise kaardimajakese.
Tuhandejalgne rong, mida juhib hiiglaslik tang-naine, viib Bruno igatsetud vulkaani jalamile. Nii nagu kõik teisedki peab ka tema vastutasuks sõidu eest loovutama tang-naisele oma südame. Ent nüüd on ta kohal – Fujiyama laiub ta ees kogu oma ilus. Mäetipust kostab sedasama lummavat laulu, mis sel kevadhommikul Bruno aknast sisse kandus.
Tühi säng, avali aiavärav, üksik lahkumishieroglüüf peeglil – see murrab Bruno naise südame. Üksi!
Vaid tuhandejalgne rong taamal annab märku aja liikumisest.
Teekond Fujiyamale – Sajatuhande Kohvri Mäele – pole kergete killast. Mida kõrgemale sa jõuad, seda raskemaks muutub su kohver. Aga Bruno on otsustanud – kasvõi Sisyphosena kohvrit veeretades vallutab ta selle mäe.
Naine on aga väsinud, väsinud ootamast. Ta alustab ohtlikku mängu tuhatjalgse rongiga. Ta tunneb kuidas rong tuleb lähemale ja lähemale. Ja siis purustab hullunud rong naise kaardimajakese. Värviline unelm on haihtunud.
Just siis see juhtub – Bruno vallutab oma unelmate tipu, Fujiyama. Ta heidab pilgu kraatripõhja ja tardub. Lootes leida sealt imelise meloodia allikat näeb ta selle asemel tuhandeid peadeta laipu.

“Surm. Surm on selle laulu nimi, mida laulavad meile me ihad,” mõistab Bruno süüdates väriseva käega oma viimast sigaretti. Ja kohvrid alustavad oma laulu.
Läbi higi ja vere on naine oma kaardimaja püsti ajanud ning sidemega kinni köitnud et möödakihutav tuhatjalgne rong seda ei hävitaks. Värviline unelm on taas püsti.
Ja siis ta algab. Maavärin. “Kuradile see muusika,” mõtleb Bruno ning süütab sigaretiga vulkaani. “Vahet pole kas kuulad muusikat või kannad sitta,”kajab Bruno peas hüpates üle maalihede ja põigates taevast sadavate kohvrite eest. “Muusikat kuulates võid tunda end sama sitasti kui sitta kandes tunda end hästi.” Miljonid hukkuvad, kaardimajadest linnad langevad rusudeks. “Katastroof!” kriuksub fotokaamera vaimustunult, filmides lähenevat laviini. Tuhatjalgne rong kukub maalihkesse, hukkub ka tang-naine.
Aga Bruno jõuab koju. Ületades elegantse hüppega viimase lõhe siseneb ta oma kinniseotud majja.
Bruno heidab pilgu oma naisele. Vana ja tuttava valge mäena kõrgub see ta ees. Seekord liikumatult.
“Täiuslik,” sosistab Bruno erutatud jaapani aktsendiga ja asub mööda valendavat nõlva üles ronima.
Kirsiõied langevad, tuul puhub läbi ümmarguse augu Bruno rinnus. Peagi kaob ta kaugusesse.