Mitut värvi haldjad (1981)

Linastusluba

ENSV Kinokomitee linastusluba 5.10.1981 - 31.12.1982 - filmi on lubatud demonstreerida kogu Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile.
Allikas: Filmiarhiivi toimik nr 4636.

Filmile tagasivaatavalt

Raivo Rammus: Ideega teha film noorsoo (täpsemalt: tüdrukute) kuritegevüsest tuli toimetusse mängufilmirežissöör Peeter Simm. Kuna ta on näidanud end hea, liikuva ja operatiivse dokumentalistina (dokumentaalfilm «Sireen»), siis võtsime ta kahel käel vastu. Film «Mitut värvi inglid» jälgib tüdrukuid Kaagvere erikoolis, kuid tahab ka näivusest sügavamale, koore alla jõuda, leida noorte kalestumise põhjusi.
Balbat, M. (1981). Dokumentalistika saak ja suunad [Vestlus «Tallinnfilmi» dokumentaalfilmide peatoimetaja Raivo Rammusega]. Sirp ja Vasar, 26. juuni, lk 11.

Sulev Teinemaa: „Kunagi ammu, nüüd juba ligi paarkümmend aastat tagasi, tegi Peeter Simm tõsielufilmi "Mitut värvi haldjad" (1981). Simm oli tollal noor mees, täis väge, ega kartnud kuraditki. Mis sest, et mõni aeg varem pandi riiulile tema lühimängufilm "Stereo" (1978). Juhtunus ei süüdistatud teda ilmselt kuigi palju, kui, siis ainult selles, et ta oli filmi lähtealuseks valinud vale mehe teose. Kuid kes oskas ette arvata, et lugupeetud telediktor, jutustuse "Veterinaari esimene nädal" autor Riho Mesilane laseb jalga Läände. Igatahes riigikukutamise kavatsust "Stereost" läbi ei paistnud. Hoopis iroonilisem tuli "Ideaalmaastik" (1980), milles hea tahtmise juures võib tõepoolest näha kolhoosikorra eitamist. Kuid sellele filmile jagati üle NSV Liidu tunnustust, kuigi väidetavasti oli just siis kõige sügavam stagnaaeg.

"Haldjate" toimetajaks oli Tallinnfilmis Mart Taevere. Simmi 20minutilisest filmist tundlikumat ja mõistvamat dokumentaali lastekodu ja kolooniate kasvandikest ei ole meil seni tehtud. Siiani on meeles selle ammu nähtud filmi kaadrid, kus Kaagvere tüdrukud vaatavad lõpmatu igatsusega teisel pool kõrget kivimüüri paistvat vaba maailma. See oli võimas kujund toonasest elust, me kõik elasime müüriga kaitstud "suurel kodumaal". Ja samas oli seespool müüri ikkagi suhteliselt suur vabadus ja sind aktsepteeriti seal, kui sa just müüri lõhkuma ei hakanud. Olin mõned aastad enne Simmi filmi käinud Kaagveres, ehitusmaleva ajal. Rühma komandör korraldas tantsuõhtu Kaagvere tüdrukutega. Tantsisime, sõime kooki ja jõime kohvi ning andsime tüdrukutele salaja sigarette. Enamus oli oma olukorraga päris rahul, ainult suitsupuudust kurdeti. On ju Camus’gi öelnud, et prantslased ei ole iialgi olnud nii vabad kui Saksa okupatsiooni ajal.

Tulles tagasi lastekoduteema juurde, siis ega teisi filme meelde tulegi. Jah, muidugi ka Simmi "Järgmine loosimine" (1983), mis õigupoolest jätkab "Mitut värvi haldjate" rida pisut lahjendatud kastmes. Tegelikult tulebki filmis ühe teema juurde tagasi pöörduda.“
Teinemaa, S. (1999). Eesti tõsielufilm elule lähemale! Sirp, 21. mai.  

Režissöör Peeter Simm meenutab: „Mu dokfilmid pole piisavalt skandaalsed, et äratada tähelepanu. Välja arvatud „Mitut värvi haldjad“. Tahtsime teha filmi Kaagvere erikooli tüdrukutest. Tolleaegne kutseharidusminister ütles irooniliselt: „Võite filmida plangu tagant nii palju, kui tahate, aga sisse ma teid ei lase.“ Tegimegi selle vanaeide retsepti järgi: leidsime vene tüdruku Sveta, kes oli just Kaagverest tulnud, ja läksime koos temaga plangu taha. Tüdrukud nägid: „Ohoo, Svetka tuli!“, ronisid aknakarniisile ja lahti läks niisugune dialoog, mida poleks kooliseinte vahelt kunagi kätte saanud.

Film tuli ilusti välja, sai festivalidel auhindu, jooksis kinoekraanidel ringvaatena. Skandaal puhkes alles siis, kui seda näidati aasta hiljem telekast. Mingi tähtsa parteifunktsionääri naine oli seda kodus vaadanud ja öelnud, et see on üdini natsionalistlik. Mind süüdistati selles, et olen õpetanud lapsed bensiini nuusutama. Film lõpeb sellega, kuidas poisid möllavad Lasnamäel rohu sees, taustal kõlamas laul „Oo, Eestimaa“, mida peeti poolnatsionalistlikuks. See laul oli võimalike valikute seast kõige tugevam, töötas sada protsenti.“
Kivimaa, E. (2011). Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Tln: Menu Kirjastus, lk 148-149.

Filmist toonases ajakirjanduses

Jaan Merikan: „Filmi struktuur on läbi mõeldud, iga lõik kasvab välja eelnevast, olles ühtlasi selle teisendiks või siis moodustades kontrapunkti. Miilitsa lastetoas ei sega kaamera ennast inspektori ja nooruki vahele, vaid jälgib toimuvat diskreetselt. Oli oht kalduda pisarateuputusse või siis muutuda õpetavaks-kasvatavaks. Karisid on välditud, näiteks lastetoa inspektor pole antud filmis ainult võimu esindajana, vaid inimesena. Märkimist väärib autorite võime panna noori rääkima loomulikult ja avameelselt. Filmi kohta võib öelda — ausalt tehtud. Ausus on endiselt voorus, olla aus kunstnik (ning ausaks jääda lõpuni!) tähendab ühtlasi kodanikujulgust. Selle koha pealt samastuvad filmijad ja filmitavad, ainult ühtedel on õigesti ja teistel vääriti mõistetud julgus. Viimaste mõtte- ja teoambitsioonid kannavad julmuse ja «tugevama õiguse» pitserit. Kõik pole küll kadunud (poiss kitarriga: «Armastan pillimängu ...»), kuna «imetegusid» minnakse tegema soovist mitte näidata end arana. Ollakse julge valel ajal ja vales kohas.

Sügavalt mõtestatud on episood Sõnajalaks kutsutud noormehega. Filmi tegijad astuvad ajas sammu tagasi, aastasse 1977, kasutades Julia Guteva-Sillarti filmi «Ma tahaksin kodus olla» materjali, — niisiis «Mitut värvi haldjate» ajaraamid on avaramad. Sõnajalg, endal pisarad silmis, räägib vanematest, et nad küll enam ei joo, aga teda ka tagasi võtta ei taha. Aastaks 1981 on poisikesest saanud noormees, kes tunnistab ausalt: «Mulle kakelda ei meeldi, ma proovin ikka heaga läbi ajada, aga kui midagi muud üle ei jää . . .» Sõnajalg meenutab hea sõnaga oma  kasvatajaid, temas on olude kiuste säilinud inimene ja usk headusse. (Episoodi pildilahendus, vana talukoht ja selle ümbrus, meenub taas filmi lõpus.) Lõik Sõnajalaga on täis tulevikuusku, mis laieneb otsekui kõigile koloonia kasvandikele. Sõnajala vanematel polnud aega oma lapsega tegelda. Aega ei jätku ka vanaisal, kes tahab oma lapselast Kaagverre saata. («Vanaisa, mille eest?» — «Vanaisa, aga sul polnud ju aega mulle muinasjuttu rääkida!») Nii on lihtsam ja kergem.

Filmi miniepisoodid on omavahel seotud mõtte järjepideva arengu ja operaatoritöö kujundliku ning samas ühtlase teostuse poolest. Ainult lohe lennutamise lõik langeb natuke välja, seda kujundit on noorsooteemalistes filmides küllalt palju kasutatud ja teisalt näitab see ka ülekomponeerimist. Mõõdutunne on autoreil siiski olemas, seda tõestab pildi vahekord teksti ja muusikaga.

Tüdrukute minek «plangu taha» Verdi ooperi «Traviata» muusika saatel oleks justkui katke mängufilmist, ometi on tegemist dokumentaalfilmiga. Lõik on stiililt väljapeetud, sulades märkamatult ühte filmi kui tervikuga. Punkti paneb filmile laul Eestimaast (autorid M. Zilmer, J. Kaar, T. Tasa). «Lapsed sündisid, kasvasid suureks, / võõrdusid metsast ja maast. / Rebisid puruks kõik põlised juured / kodudest lahkusid nad.» Laulule sekundeerib pilt, pannoo poistest kasvatusasutuses. Rusikat näitav poiss klaasruudu taga, istuv poiss aknal, laulvad poisid siinpool klaasi vaataja ja kaaslaste poole pöördumas. Ning siis neiu kaupluses kassaaparaadi taga, mis on tagasikäiguks filmi algusesse, ja ring saabki täis. See on üks intensiivsemaid audiovisuaalseid filmilõike. Laul tõmbab filmi otsad kokku ja jätab «mitut värvi haldjate» loo lahtiseks, kestma.

Kolmandik ekraanitundi saabki läbi. Viimane kaader filmis: lapsed karglevad umbrohus, mis teatavasti ei hävine, taamal õilmitseb inimeste loodud kivine uusasum. Eks dokumentaalfilmiski kasutatakse taotluslikku liialdust, hüperbooli, teravdamaks ideed. Üks filmiga tõstatatud küsimus (lisaks lõhutud perekondade probleemile) on lapsed ja linn, lapsed ja maa. Küllap mõistavad filmi loojad, et tagasiteed kivikirve juurde ei ole. Saab minna ainult edasi. Aga kuidas? Selle üle tasukski mõtiskleda.“
Merikan, J. (1982). Lapsepõlvetud. Sirp ja Vasar, 15. jaan, lk 11.

27.-29. mail 1982 toimus Riias Eesti filmi päev, programmis oli ka "Mitut värvi haldjad".

3. juunil 1982 oli Moskva Kinomajas Peeter Simmi loominguline õhtu. Kavas olid dokumentaalfilmid "Siree", "Mitut värvi haldjad", mängufilm "Ideaalmaastik" ja valik õhtust osavõtjate poolt tehtud reklaamiklippidest.
Tallinnfilm 1982. Filmograafia. (1983). Tallinn: Perioodika.